Eesti keele lõpueksami muutumise põhjuseks on koostajate vähene usk meie noortesse. "Arvatakse, et nad ei loe enam klassikalist kirjandust ega suuda sellest aru saada, palju räägitakse sellest, et lugemus on vähenenud ning see on tõsi, aga samas on tõsi ka see, et need noored on samamoodi olemas, kes loevad klassikalist kirjandust, kellele see meeldib, kes leiavad sealt palju mõtteainet ja tahaksid seda eksamil kasutada," ütles ta ja lisas, et viimasel ajal on olnud aga palju selliseid kirjanditeemasid, mis seda võimalust ei paku. "Teemad on olnud väga tänapäevased," mainis Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja Tiina Veismann.

"Eesti haridussüsteemi suur pluss on see, et õpetaja on hästi autonoomne, riik ei dikteeri liiga rangelt ette, mida tuleb õpetada, pole mingeid nimekirju, mis tuleb kindlasti läbi käia, vaid on pigem soovitused, see aga tähendab ka seda, et õpetajal on võimalik lihtsalt soovitada midagi lugeda, aga seda ei kontrollita enam," mainis ta ja lisas, et inimene on oma loomult pigem mugav. "Kui on võimalik tegeleda mingi vähem aju pingutust nõudva tegevusega, näiteks sarjade vaatamisega, siis ta lähebki seda teed."

"Kohustuslik kirjandus on teema, millest ma olen väga palju mõelnud, sest meil on isegi palju kirjanikke, kes arvavad, et kohustuslik kirjandus on midagi sellist, mis lugemise rõõmu ära võtab, kuna see on vägivaldne, aga paratamatult haridus sisaldab ka mingeid sunnimehhanisme," selgitas ta ja lisas, et kirjandus on hariduse osa. "See pole ainult meelelahutus, mistõttu tuleb seda kontrollida, aga iseasi on see, kuidas kontrollida, ma ei poolda selliseid lugemiskontrolle, mis on lihtsalt mälukontrollid, ma luban alati raamatuid kasutada, sest ma tahan, et õpilane analüüsiks."

"Palju on räägitud ka noorte eesti keele oskuse allakäigust, mis on ühelt poolt seotud sellega, et loetakse vähem eesti keeles, sest väga paljud noored loevad, kuid nad loevad inglise keeles, loetakse isegi klassikalist kirjandust, sest tüvitekstid on kõik veebis inglise keeles kättesaadavad, mistõttu on neid raamatukokku minemise asemel palju mugavam lugeda netist," tõdes Veismann ja lisas, et kui loetakse teost, mis on ilmunud originaalis inglise keeles, siis on see veel kuidagi põhjendatud. "Aga kui loetakse "Meistrit ja Margaritat" või Goethe "Fausti" ingliskeelses tõlkes, siis see pole päris see."

Veismanni sõnul tuleb lähtuda sellest, et kontrollimehhanismid kujundavad õppeprotsessi. "Praegu on tekkinud väga suured käärid, kui me loeme gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õppekava, siis seal on väga ilusad eesmärgid, mida gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetus peaks saavutama, millist noort inimest riik ootab, aga paraku eksam ei ole sellega kooskõlas, see on väga kitsas formaat ja õpetajad ongi sageli valiku ees, et kui eksami tulemus mõjutab ka noore inimese ülikooli sisse saamist, siis keskendutakse eksamiformaadi drillimisele."

Esiteks peaks tema arvates olema eksam mitmekesisem. "Seal peaksid olema erinevad tekstiliigid, mõnel aastal võiks olla klassikalise arutleva kirjandi asemel hoopis retsensiooni kirjutamine," nentis ta ja lisas, et miks mitte ka loominguline tekst. "Ma saan aru, et loomingulist teksti on väga raske hinnata, aga saab hinnata isikupära, keelekasutust, sõnavara."