Olen vast samasugune näituserott nagu antud lavastuses Serge'i hüütakse. Mulle meeldib käia galeriides ja kujutada end kunstiteoste mõtestajana, kes igale pintslitõmbele mõtte leiab. Yasmina Reza dramaatilisi näidendeid saab ka maalidena ette kujutada.

Reza draamateosed kujutavad inimesi argistes situatsioonides. Tema tekstides leidub pinget, vaimukust, teravust, autor ei karda kunagi laval ühiskonnakriitikat näidata. Tema näitemängudes on tihti teemadeks üksikindiviidi meeletu soov ennast ühiskonna olulise mutrina tõestada, üksindus ja suhtlemise pealispindsus. Minu jaoks on Yasmina Reza looming olnud alati ajastukohane ning intrigeeriv.

Lavastajatel tuleb aga Reza näidendite lavale toomine vahel paremini, kord halvemini välja. Draamateatris paar aastat tagasi esietendunud "Bella Figura" oli väga meelelahustuslik, kuid lavastuses nappis sügavamõttelisust. Vene teatri "Tapatöö jumal" pakkus väga häid näitlejatöid, ent lavateos kippus ise liialt labasustesse kalduma. VAT teatri "Kolm versiooni elust", mis on vormi poolest Reza põnevaim näidend, jäi mingil astronoomilisel põhjusel kuidagi silmapaistmatuks. Karl Laumetsa lavastatud "Kunstis" on nii rezapärasele maalile sobivaid kui ka sobimatuid komponente.

Näidendi süžee on selline: Serge (Tõnu Oja) ostab omale 200 000 eest valge maali ning näitab seda klassikalist kunsti pooldavale sõbrale Marcile (Jaan Rekkor). Marc jälestab Serge'i ostetud kunstiteost ning palub meeste ühisel sõbral Yvan'il (Guido Kangur) seda "valget paska" vaatama minna. Teiste poolt kergesti mõjutatav Yvan ei vihka valget maali, mis lahvatab suure tüli kolme "parima sõbra" vahel. Konflikti tõttu hakatakse üksteiselt sotsiaalseid maske eest rebima.

Viinistu kunstimuuseum on etenduspaigana igati põnev koht. Teatripublik, kes enne etenduse algust muuseumis ringi vaatab, viiakse põnevasse kunstimaailma ning saalides liikudes – nagu ka Jelena Skulskaja oma väga nauditavas arvustuses¹ mainib – hakkab vaatajaskonnal vaikselt tekkima kahtlus, kas Laumetsa lavastus mitte ainult kunstist ei räägigi. Andreas Altmäe valguskujundus moodustab Kristjan Suitsu stsenograafiaga terviku, valgustus on lavateos truu saatja ning illustraator.

Suitsu kunstnikutöö, mida iseloomustavad lavakujunduse hallikad toonid ning aher ruum – mille seinas on lõuendikujuline auk, kust võib näha taamal laiuvat merd –, on huvitavalt sümbolistlik. Laval tegutsevad kolm meest muutuvad selles ruumis justkui ise draamatilise maali osalisteks. Selline lavaline lahendus on kujundina paeluv.

Kui rääkida laval möllavatest meestest, siis näitlejatööd on "Kunsti" suurim trump. Tõnu Oja mõnusalt energilisest kunstisõbrast tekib ajapikku ülbe, enesekeskne kuvand, mis näitleja kirglikust mängust välja tuleb. Jaan Rekkori agressiivse karakteri fassaadi tagant hakkab lavastuse jooksul kooruma palju hädisem olevus, ja seda "koorumist" on näitleja esituses väga põnev jälgida. Guido Kanguri Yvan paneb saali lausa elevusest rõkkama. Kanguri tegelane on tõeliselt koomiline, aga tema üle naermine toimub läbi pisarate. Yvan'i eksistentsiaalne kriis ja tema meeletu soov kuhugi kuuluda – saagu ta narri maine või mitte – tulid Kanguri mitmekesises ja hingestatud mängust väga hästi välja. Need kolm suurepärast näitlejat hoiavad laval loodud pinge lõpuni välja,

Paraku oli Hando Põldmäe loodud ja muusiku poolt esitatud live-muusika suureks häirefaktoriks. Muusikalisel kujundusel puudus lavastuses justkui oma funktsioon. Helid olid lavateosesse pinge lisamiseks liialt mahedad ning läksid laval toimuvaga ebameeldivasse vastuollu. Löökpillide kõla kohati ehmatas ja ei lasknud näitlejate põnevasse mängu täielikult süüvida.

Karl Laumetsa "Kunstil" oleks võinud siin-seal (eriti lavastuse keskel) mõni lavastuslik vimka juures olla, aga live-muusika polnud lavastuse kvaliteedi tõstmiseks kindlasti kõige õnnestunum variant. Lavaline tegevus jäi samuti natuke staatiliseks, mis oli murekohaks ka Karl Laumetsa lavastatud "Galileo elu", sinnagi võinuks olla midagi veel juurde pikitud.

Kui tulla maali kujundi juurde tagasi, siis pärast "Kunsti" kaemist, ei saanudki ma täpselt aru: kas see, mida nägin, oli nüüd sümbolism või pooleli jäänud katkiste inimeste portree? Sest poolikult see lavastus kohati mõjus. Kui ma sellele küsimusele vastata ei mõika, siis pean ilmselt järeldama, et olen vast pigem teatrirott kui näituserott...

¹ https://epl.delfi.ee/artikkel/120047480/arvustus-kunst-kingitus-silmadele