Metsiku raamatukogu on üks Eesti vanimaid talurahva raamatukogusid, mis asus Aaviku talus Metsiku külas Võsu-Rakvere maantee lähistel. See on ainus ärkamisaegne raamatukogu, mille kogu on tänaseni säilinud ning tallel Eesti Rahvusraamatukogus.

Kolm kuusepuust raamatukappi tulid 1966. aastal välja tänu õnnelikule juhusele ning janule, kui vanade raamatute otsimise retkelt naastes lähedalasuvasse tallu vett küsima mindi. "Midagi niisugust ei osanud üldse mitte keegi oodata," rääkis rahvusraamatukogu harulduste ja arhiivkogu saali juhataja Liis Tamm, kes on lähemalt uurinud Metsiku raamatukogu loojate ja hoidjate perekond Pruuli lugu.

Metsiku raamatukogu asutati Metsiku Õppija Seltsi juurde 2. veebruaril 1872. aastal ning see asus Aaviku talus, külakogukonna juhtfiguuri Danel Pruuli kodus. Neli nädalat kooliharidust saanud Danel Pruul tuli Metsikusse Palmse külast ning nagu tema perekonnanimigi vihjab, oli tegemist õllepruulija pojaga. Metsiku raamatukogu seemneks said Daneli isa Hans Pruuli sadakond raamatut.

19. sajandi teine pool oli talude vabaksostmise aeg ja Haljala kihelkonnas toimus see üsna varakult. Paradoksaalsel kombel aitas sellele kaasa just mõisa vaesus – Metsiku mõisnik Ludwig von Üxküll hakkas olude sunnil talukohti päriseks müüma mitte ainult omakandi inimestele, vaid ka Palmse rahvale.

Metsiku Õppija Seltsi võisid kuuluda kõik kohalikud inimesed, kellel oli teatav varaline kindlustatus. Laenutada said ka inimesed, kes seltsi ei kuulunud. Neile maksis raamatu laenutamine ühe kopika ning tulu läks seltsi kassasse. Raamatuid laenutati reeglina üheks nädalaks. "Seal oli selline märkus, et kui raamat on suurem ja kogu sugu tahab seda lugeda, siis saab kauemaks jätta," rääkis Liis Tamm.

Danel Pruulil oli kaks poega – Hans ja Gustav. "Nemad sündisid ju raamatukogus. Nende elu olid raamatud ja kõik see, mis toimus raamatute ümber: raamatute ostmine, korrastamine, protokollide tegemine, kirjutamine, lugemine," sõnas Tamm.

Gustav, kes elas vaid 25-aastaseks, hakkas isa eeskujul raamatuid köitma. Kirglikult raamatuid armastanud Hans Pruulist sai Metsiku kogu hoidja pärast raamatukogu tegevuse lõppu 1890. aastal. Hans Pruul pidas alates 13. eluaastast järjekindlalt päevikuid ning need annavad aimu, mida luges eesti talurahvas 19. sajandi lõpul ning millist elu tollal elati.

Samuti on päevaraamatute põhjal tollast kliimat uurinud Andres Tarand. Hans Pruuli detailsed ülestähendused leiti koos Metsiku raamatukogu raamatute ja dokumentidega 1966. aastal tänu õnnelikule juhusele ning – janule.

1960. aastate alguses alustasid raamatukogud puuduolevate eesti vanemate trükiste otsimisega ning käidi sõna otseses mõttes talust tallu. 1966. aastal olid rahvusraamatukogu fondideosakonna juhataja Endel Pillau ning komplekteerimisosakonna juhataja Laine Pärloja ekspeditsioonil Lääne-Virumaal.
Retk tollal piiritsoonis asunud rannakülades ei läinud väga hästi.

"Nad ei leidnud mitte midagi ja nad hakkasid koju minema mööda Võsu-Rakvere maanteed. Nad olid väsinud ja teeääres oli talu. Nad pöördusid sinna lihtsalt, et vett küsida," rääkis Liis Tamm. Muuhulgas küsiti ääri-veeri, kas pererahval on ka vanu raamatuid ning nood vastasid, et neil on. Kui nad tuppa läksid, avanes tagatoas vaatepilt – kolm kapitäit raamatuid, raamatud kahes reas. Taluperenaise näol oli tegemist Hans Pruuli tütrega.

"Nagu Laine Pärloja hiljem rääkis, see oli tema elu tipphetk – leida selline raamatukogu ühes tükis, kõik olemas!" märkis Liis Tamm. Hetkel on see Metsiku memoriaalkoguna tallel rahvusraamatukogus.