olla jäämägi
olla jäämägi sügisel merel
olla jäämägi, kanda kogu
olla jäämägi palaval suvel
olla langev piisk
kuumaks kiituseks
ülemlauluks

21. saj, anonüümne

Kolm jäika betoonseina ja raske lagi, jõledad tehisinimesed ning ebaproportsionaalne hobune ahistavad vaatajat täpselt sel õigel trierlikul moel: tekib klaustrofoobia. Meetodid selle loomiseks on kunstnikel erinevad: Ulfsaki "Melanhoolia", mis liigituks hästi etenduskunsti valdkonda, rõhub rohkem vibe'ile kui Trieri filmi emotsioonaalsete sündmuste täppisteadusele. Erinevalt sellest, mida võiksime kutsuda sõnateatriks, oli siin tekstist, näitlemisest ja mängimisest suurem kaal muusikal, valgusel ja stsenograafial. Lavastus ei seisaks püsti ilma kunstnikutööta: iga stseen on justkui väike installatsioon, mille teenistusse seatakse kõik ülejäänu, ka näitlejate mäng.

Kui igasugune füüsiline liikumine ja kehalised vormid mõjuvad tähtsa osana visuaalsest tervikust, siis suurte ja kaalukate sõnade mõte jääb kohati õhku rippuma. Õnn, armastus ja surm, need maailmakirjanduse suured teemad, on pelgalt sõnad näitlejate huulil. Milleks öelda "Ma olen õnnelik", kui saab väikekodanliku sümbolina laulda lihtsalt karaoket. Sama kehtib ka näiteks eestlasliku šašlõkiarmastuse kohta.

ša-ša-ša-ša oled kaunitar
ka-ka-ka-ka-karaoke
pa-pa-pa-pa-parim suvi
ai-ai-ai-ai-ainult naerata

Väikekodanlusega on Ulfsak tegelenud varemgi. Ka näiteks tema lavastuse "Pigem ei" peategelast Kuldarit iseloomustab kõige enam kapitalistlikus masinavärgis mutrike olemise tunne. Sarnased inimesed tegutsevad ka kõnealuses lavastuses, kus kontvõõras Tim (Markus Truup) viibib pulmapeol ja suhtleb melanhondriasse (arvustajate loodud uudissõna) langenud Tiinaga vaid selleks, et saada temalt kätte rahateenivat loosunglauset. Kuigi Ulfsaki lavastused räägivad sisuliselt erinevatest asjadest, elavad nende tegelased sarnases maailmas, väärtustavad sarnaseid asju ja kalduvad nägema elu sarnasest kosmoloogilisest perspektiivist.

Ulfsak liidab Trieri "Melanhooliale" Platoni koopamüüdi, edastades lõpuks müstilist sõnumit depressioonist kui millestki, mis annab selle kogejale vaimse eelise teiste inimeste ees. Meenutagem Platoni kuulsat allegooriat. On koobas. Koopasse on aheldatud inimesed. Nad ei näe, mis nende selja taga toimub. Aga sinna on süüdatud lõke ja kõik, mis toimub lõkke ees, jätab aheldatud inimeste vaatevälja pikad ja selged varjud. Inimesed, kes pole kunagi elus koopast väljas käinud ega ühtegi looma näinud, peavad hobuse varju hobuseks eneseks, peavad jäljendust maailmast maailmaks eneseks. Suutmata end lahti rebida teadmatuse ahelatest, on nad õnnelikud.

Aga mis saab siis, kui keegi noist nõrgukestest koopast väljub? Neid vastuhakkajaid nimetab Platon filosoofideks ja Ulfsak paneb sellesse positsiooni peategelase Tiina. Vihjeid sellest seosest saame lavastajalt juba kavalehte lugedes, mis annab esimese ajendi lavastusest koopamüüdi märke otsida. Ja tikutulega neid otsima ei pea. Kui filmis räägiti onnide ehitamisest, siis lavastuses räägitakse koobastest. Lava-augus mängitakse veel lampidega, tulega ja varjudega.

Teatrisaali tagaseinast kui kosmilisest kõrgusest langeb lavale Platoni ideede, vormide ja reaalse maailma valgus, millega Tiina julgeb vaadata tõtt. See Melanhoolia kiir: meteoriit, mille maalelangemist tegelastele ennustatakse, annab Tiinale erinevalt ülejäänud tegelastest jõudu lavastuses samamoodi nagu peategelasele Trieri filmis. Need, kes elavad jäljenduste jäljenduses ja tühisuste tühisuses, ei suuda toime tulla surmahirmuga, mis koopast väljuvat aheldatut ähvardab. Koopast saab selle teooria järgi välja ainult see, kes surma ei karda. Tiina melanhoolia teeb temast surmalähedases olukorras just sellise inimese.

elu on üks hädaorg
ära surema peab kord
ja siis mullaks saama

20. saj, A. Lindgren

Kavaleht viitab Byung-Chul Hani teosele "Läbipaistvusühiskond", mis väidab, et tänapäeva läbipaistvusühiskonnas ei ole valguse metafoori taga platonlikku transtsendentsi. Seega on Tiina küll lavastuse kangelane, aga tema läbitud melanhoolia ei vii mitte ideede valgusesse, vaid läbinähtavusse ilma valguseta, ilma Platoni ideedemaailmata. Väikekodanlasest Tiina on Filosoof ja pääsenu, kuid seda teisenenud maailma valguses. Maailma toimimise struktuur on samasugune, nagu Platon seda kirjeldab, aga kosmoloogiline perspektiiv, mille kaudu inimesed seda näevad, on muutunud.

MUIDE: Elektriteatris oli hiljuti selline üritus nagu "Maailmalõpu esmaspäev" ja selle raames näidati lisaks "Melanhooliale" samal päeval ka "Muumitrolli ja sabatähte".

MUIDE: Lavastuses oli vähem sündmusi kui filmis - jah, loogiline. Puudus pruutpaari saabumine limusiiniga ja pulmapeole järgnev aeg maamõisas. Aga sellepärast tekkisid tugevad paralleelid Gaspar Noé' "Climaxiga", kus üle igasuguste piiride läinud pidu kestab ja kestab ja kestab. "Melanhoolia" õõvastav pulm kestab ja kestab ja kestab samamoodi. Kusjuures mõlemas loos on olulisel kohal ka lapse ja surma kõrvutamine.

MUIDE: Tiina - see libahunt??

MUIDE: Pekki, Tiina on ikka nii ebapoeetiline nimi.