M1: Minu meelest selle lõpp oli kuidagi … nagu… vaimustavalt veider. Et see oli väga ootuspärane, et Heidi reageeris sellele Markuse katsumisele, et see oli ka vist… mina arvasin, et seal tekib see loogika, et kogu Heidi psüühiline kokkuvarisemine toimub selle pärast, aga vist siis ikkagi mitte? Ma ei ole kindel, kas see toimus selle pärast või mitte? Aga tuleb välja, et see, et Markus teda katsus, oli tema jaoks jube, selline täiesti reetmise kogemus, et inimesi ei saa usaldada. Aga samas see lõppes kuidagi positiivselt. Või et see nende omavaheline suhtlus seal haiglas oli nagu hästi tervenemist näitav või et Heidi hakkabki sellest nüüd üle saama. Ja et ka Markus nii-öelda reageeris sellele niiviisi, et see on väga šokeeriv, aga ta sai aru, et kui Heidi oli sellest ikkagi mingis mõttes üle saanud või suutnud selle selja taha jätta, siis Markuse reaktsioon ka muutus. See oli huvitav minu meelest, et tihtipeale lavastustes sellise teema puhul (ja võib-olla ka elus) läheb nii, et see ongi nii traumaatiline kogemus, et see lavastus lõppeb masendavalt. Ta ütlebki, et see rikkus kogu minu elu ära, mida sa tegid ja umbes Markus teeb enesetapu või kuidagi hävib inimesena, aga see oli kuidagi hästi teistmoodi lõpp, kui mina vist ootasin.

M2: Kohe kui see juhtus, siis ma ka hakkasin pelgama. Või tähendab, kui ta seda ette luges, siis ma kartsin, et tuleb mingisugune melodramaatiline lõpp, et keegi hüppab kuskilt alla. Aga jah, ma olen nõus sellega, et see oli huvitav lõpp. Ma ise nägin sellele ka kahte põhjust: üks oli pigem tekstiline, aga teine seostub selle lavastuse ühe suurema teemaga kindlasti, mis on selline tõe subjektiivsus ja rohkus, et tõde pole üks, see on ambivalentne ja…

M1: Et tõel on kihte.

M2: Jah, et tõde pole mustvalge, sellel on kihte. Minu meelest ka see, et Heidi tegelase jaoks tolles hetkes on tõesed justkui mitu asja. Ühest küljest ma ei arva, et tal on üdini positiivsed emotsioonid, et ta on ime kombel tervenenud ja kõik selja taha jätnud, aga samas pole ta hoiak ka läbinisti negatiivne.

M1: Positiivne ja negatiivne on jälle ju must ja valge, või et see läheb äkki vastupidiseks. Aga see, et ta suudab endast juba aru saada või… Minu meelest me jõudsime kohta, kus see Heidi ise hakkas aru saama, kes ta on. Kas see ei haaku kohe ka selle aktsendi kadumisega või ei vä? Mis on kuidagi väga ilmselge, aga see on väga huvitav viis minu meelest, kuidas näidata mingit vaimset olukorda.

M2: Mis mulle pakkus huvi – võib-olla ma tõlgendasin kuidagi üle ja pole vaja –, aga et aktsent on kuidagi võõra märk. Heidi terve selle etenduse jooksul on võõras iseendale, tema ei tunne ennast ära. Ta räägib mitte-endana. Aktsent on minu meelest väga tabav viis, kuidas seda edasi anda. Mulle justkui tundub, et seal on kihte, mis on rohkem kui lihtsalt "ahaa, midagi temas on muutunud". See pole ainult võte, vaid seal on ka sisu taga, et miks seda võtet kasutada. Sama hästi oleks tal võinud olla parukas peas, mille ta lõpus ära võtab, või ta vahetab kleidi ära, aga valitud oli midagi muud ja minu arvates põhjusega.

M1: Aktsentide puhul on pahatihti see, et nad muudavad kõik naeruväärseks. Kui keegi jäljendab mingit aktsenti, siis sellele tekib naeruväärne foon, mis minu meelest selle aktsendi puhul ei tekkinud üldse.

M2: Kindlasti mitte.

M1: Sest see aktsent tekitas minu meelest kummastust, mitte koomilist efekti.

M2: Minu meelest on asi siin ka selles, et nad näitlevad lihtsalt objektiivselt väga hästi. Iga näitleja ei oskaks seda välja kanda niimoodi või ei oskaks isegi teha aktsenti, mis pole puhas nali, lihtsalt jämekoomiline "hahaha, ma räägin teistmoodi". Minu meelest siin kindlasti polnud ja see läheb kõige kohta, mis siin lavastuses toimub. See on väga piiripealne lavastus – või mitte piiripealne. Aga see kompab mingeid teemasid, millest me võib-olla väga palju ei räägi ja mis võivad näida naljakad sellises usuleiges või religioonileiges Eestis. Aga mul on tunne, et see lavastus kõnnib väga kenasti selle joone peal, kus miski pole lihtsalt nali, mis oleks võinud selle lavastuse puhul juhtuda.

M1: Ja minu meelest vaadates ümber istuvaid inimesi või kogu publikut, siis ka naermiste kohad on väga erinevad. Osa inimesi ei naera üldse, mõned muigavad. Täiesti subjektiivne asi, mida öelda, aga minu meelest see on lavastus, mis taotleb rohkem seda muiet. Noh, et see on nagu iga argument või iga diskussioon, milles on mingid naljakad näited, aga ta ei taotle seda, et see oleks väga humoorikas. Et ka see Heidi tegelaskuju tundub naljakas sellepärast, et ta on võõras. Et ta ei oska olla või et ta ei saagi aru mingitest laiematest aktsepteeritavatest konventsioonidest. Et see võiks olla asi, mis on naljakas ja osale inimestest oli ka väga naljakas. Mina isiklikult ei tundnud kordagi, et ma tahaks meeletult naerda, sest see vestlus oli ikkagi nende vahel ka intellektuaalne või et see polnud lihtsalt koomiline efekt. Kas või see peamine argumentide vahetus haua ja valgustuse kohta: kaks maailma põrkuvad, mis omavahel põrkudes võib-olla on naljakad natuke, aga tegelikult mitte eriti. See ei ole sketš.

M2: Ja no seda toetas minu meelest igakülgselt kunstiline lahendus. Just selles mõttes, et see lavastus ei ole ainult… Okei. Ma sõnastan lihtsamalt. See, et seal ei ole neljandat seina. See, et nad kommenteerivad oma tegevust. Nad ei lase sellel ka muutuda selleks, et me lihtsalt vestlesime ära ja nüüd on kõik. See on tehtud hästi põneval, pisut äraspidisel moel. See tekst on hästi põnev! See lavastus elab minu jaoks kuidagi… See pole mingisugune staatiline, vaid on teadlik sellest, mis toimub ja tegelased muutuvad ka automaatselt põnevamaks selle kaudu, kuidas nad meile esitatakse… Kuule, aga mul oli tegelt üks küsimus sulle.

M1: Nii…

M2: Sa käisid "Mefistot" ka vaatamas täna. Kas sinu meelest ei ole uskumatuid sarnasusi kahe meestegelase vahel?

M1: Edevuse mõttes kindlasti. Kusjuures mina ka mõtlesin selle peale, et tegelikult mängib Erki Laur väga tihti edevaid tegelasi… Et seal on see sarnasus Ulfsaki ja Lauri vahel. Näiteks "Melanhoolias" on Laur samamoodi edev peokorraldaja või suhtekorraldaja. Ma mõtlesin vist, et Juhan Ulfsak Hendrik Höfgenina ja siin Erki Laur Markus Kalmuna on lihtsalt väga sarnased tegelased. Et minu jaoks jääb siin see edevus kõlama…

M2: Mulle lihtsalt väga meeldis, kuidas seda Erki Lauri tegelast kujutatakse. Ta tuleb alguses meie ette, ta on väga tore, väga karismaatiline. Etendus algab sellega, et ta võlub publiku ära. Esimesed naerupahvakud tulevad seal, kus ta on öelnud paar sõna ja ta juba meeldib meile. Seejärel seatakse ta kontrasti inimesega, kes on suuremale osale publikust oli väga kentsakas. Mingisugune fundamentalist… Ma arvan, et väga vähesed inimesed seal saalis olid fundamentalistid. Kui üldse keegi. Pidevalt tuleb välja minu meelest see, et tegelikult Erki Lauri tegelaskuju ei peaks meile üldse nii väga meeldima. Selline pidev pisike tögamine selle aadressil, et kes on tema ja millise positsiooni ta endale võtab, kui ebaausalt ja mõtlematult ta sageli käitub, tehes võib-olla Heidi olukorda halvemaks. See isekuse-isetuse küsimus on temaga kogu aeg õhus.

M1: Jaa, sa mõtled, et see on samamoodi ka "Mefistoga", jamh. Tead, minu jaoks oli see täna põnev. Näha kahte pigem klassikalist sõnateatrilavastust, kus on väga tugev näitlejatöö. See lavastus minu meelest poleks toiminud, kui keemia nende vahel poleks nii tugev. Nad tõesti mängivad väga hästi ja seda on nagu lust vaadata. Samamoodi siis ka "Mefistos" on lust vaadata Juhan Ulfsakut. Ja tegelikult, noh, okei, siin võis tekst olla ka parem, "Fundamentalisti" tekst on ka väga tugev, aga ma mõtlen just, et seda nagu näitlejameisterlikkust on lahe vaadata, sest sõnateater on sõnateater. Ma olen näinud muid sarnaseid asju, kas või see "Fundamentalist" ei vaimusta mind niivõrd lavastuslikult… vist?M2: Hmm, ma just tahtsin öelda midagi vastupidist.

M1: Tähendab, lavastuslikult kindlasti ka. See on suvaline asi, mida öelda, sest see on kõik ju taotluslik, see pole juhuslik.

M2: Jah, jah. Aga see milleni ma tahtsin jõuda, on see, et kui me mõtleme näitlejateväliselt, siis seal on ka kõik super, suurepärane plaan või kava. Aga näitlejate puhul hämmastab mind see, et kui realistliku sõnateatri eesmärk on olla usutav, siis need näitlejad veenavad mind täielikult. Ma usun, et nad on need inimesed. Kui me rääkisime sellest, et neljandat seina pole ja nii edasi, siis ilmselt peab näitleja olema palju kindlam oma tegelases, et nad suudaksid käituda selles neljanda seinata olukorras niimoodi, et kõik ikka veel usuvad. Nad teavad, et publik on seal ja publik peab teadma, et nende ees pole Erki Laur või Liisa Saaremäel, vaid Markus või Heidi. Nad saavad sellega hakkama, mis tähendab minu jaoks seda, et rolliloome seal taga on olnud väga tugev, nad suudavad sedasi kehastuda. Ja see on ilmselt lisaks näitlejatele suur kiitus ka veel lavastajale.

M1: Mhm. Kas pole mitte kummaline, et Erki Laur meenutab mulle miskipärast väga Anti Saart?