Seistes silmitsi kahtlustega oma kirjutamisoskuse agentsuse osas, olen kirjutamas seda lugu Draama festivalist aastal 2022. Minu valikud – subjektiivsed, minu mõtted – endast lähtuvad. Ja ometi olen ma vaid üks miljarditest, kes proovib kaosest korda luua. Nii et hakakem pihta.

Kuue päeva jooksul käisin vaatamas kaheksat etendust: "Pure Pink Pox" (Biofilm Sisters, Kanuti Gildi SAAL), "Melanhoolia" (Juhan Ulfsak, Von Krahli Teater), "72 päeva" (Ene-Liis Semper, Tiit Ojasoo, EMTA), "Eden Detail" (Jette Loona Hermanis, Johhan Rosenberg, Kanuti Gildi SAAL), "Mefisto" (Kertu Moppel, Eesti Draamateater), "Kolm õde" (Ingomar Vihmar, Must Kast), "Fakerz" (Sveta Grigorjeva, STL) ja "Fundamentalist" (Marta Aliide Jakovski ,Von Krahli Teater). Valikul lähtusin sellest, mida kõike olen soovinud viimase umbes aasta-pooleteise jooksul vaadata.

Veetsin festivali tühjas korteris Kummeli tänaval, kus olid ainult kõige vajalikumad asjad, et ma nädala lõpuni vastu peaks. Korter oli nõnda tühi, et kajas. Kui soe vesi lahti keerata, siis hakkas pesumasina ühendustoru tilkuma, mille all oli suur plastikust karp, kuhu vesi muudkui kogunes ja mida mina muudkui tühjendasin. See korter on paik, kus on olnud elu ning elu saab seal ka jälle olema, aga mina olin seal selles vaheetapis, kus elanikud vahetuvad, olemine vahetub. Vahealal.

Draama festival on minu jaoks ka vaheala. See on suve ja sügise kohtumispaik. Teatrite uue hooaja ning uute lavastute eel toimuv kokkuvõtlik festival, kus näeb nii mõndagi senisest paremikust. Teatritegijate jaoks paistab Draama festival olevat võimalus olla osa teatud kogukonnast. Kohtuda, suhelda, jagada kogemusi. Seal on vestlusi, arutelusid. Seal käivad väliskülalised, kellele tehakse lisaks muudele boonustele (oodatakse neid ju etendustele ka nõnda, et teinekord võib etenduse algus mitmeid minuteid viibida) ka näiteks ettekandeid praegusest olukorrast Eesti teatris. Teatritudengid saavad vaadata kõike, milleks aega, mahti ja soovi on. Vabakutselised teatritehnoloogid ja -kunstnikud tulevad tööle või ka vabatahtlikuks, et samuti saada osa etendustest ja teatriinimeste melust.

Mina otsin aga festivali jooksul enda jaoks tähendust. Nende külastuste ja kogemuste kokku kogumisega otsin tähendust elule ja proovin aru saada, kust on seda tähendust otsinud teised ja milliste tulemusteni on seeläbi jõutud. See on see põhjus, miks jõudsin juba mitmendat korda tagasi Draama festivalile.

Kuulates "tARTu hääle" Draama festivali teemalist saadet, sain teada, et festivali korraldajatel oli soov koondada selleaastase kava raamesse sotsiaalteemalisi, praeguses ühiskonnas resoneeruvaid lavastusi. Minu nähtud etenduste valiku võib seesuguse koondteema alla kimpu siduda küll. Selles valikus on inimene kui osa ideoloogia loomest ja selle küsitlemisest, inimene kui tõele kartmatult näkku vaatav ning sellega tavanormidele vastu hakkav indiviid, inimene kui representatsioon ühiskonna mitmekihilisusest, mitmevormilisusest, mitmeti kogetavusest, inimene kui tavaelu müütilistesse ja looduslähedastesse narratiividesse abstraheeriv indiviid, inimene kui tahtmatu ning samal ajal paratamatu osa kurjast, inimene kui tähendust, olemise võimalust, mängu ja kohaloleku piiri kompav indiviid, inimene kui reaalse objekti (liikumise) ja tajutava objekti (keha) omavahelist suhet ja algpõhjuslikkust proovile panev indiviid, inimene kui isikliku tõe, usu ja armastuse üle mõtisklev ja arutlev indiviid (vastavalt varasemale lavastuste loetelule).

"Pure Pink Pox" esindab kimbus seda külluslikku roosat pojengiõit (sümboliseerib külgetõmmet, ahvatlust ja sügavat tunnustust), mis rohelise varre otsas kõrgub, õõtsub ja ilutseb. Selles mängitakse vaatajaga peent, mahedat ja helget võimumängu, kus korrapärase idealismi konservatiivsuse oht kerkib silme ees järjest suuremaks, samas päriselt kihvasid paljastamata. Kui etendajad küsivad küsimusi stiilis "Mäletad, kui tantsijad hakkasid testima tuumapomme? Mäletad, kui tantsijad lõid Marsile tsivilisatsiooni? Mäletad, kui tantsijad päästsid su kannatustest?" meenub lisaks nende küsimuste peale mõtlemisele ka Paide teatri lavastus "Lahinguväli" ning South Parki mälumammud, ehk member berries. Neis mõlemas on kasutusel sama võte, kus vaatajalt-tegelastelt küsitakse küsimusi, mis võiks või peaks justkui mingeid mälestusi silme ette manama.

Ometi on igas kontekstis oma lisakihistus. "Lahinguväljas" pommitatakse vaatajaid küsimustega pea terve etendus ning selles ei ole tegemist ainult helgete mälestusega vaid sinna pikitakse ka hirmsaid ja ootamatuid küsimusi, mis emotsioonide spektrit oluliselt laiendavad. South Parki mälumammud meenutavad alguses küll vanu häid aegu ("'Member Chewbacca?", "I 'member!"), aga ühel hetkel saab neist rassistliku maailmavaate käepikendus ("'Member when there where no Mexicans?"). Pure Pink Pox kasutab võtet seesuguste juhtumite meelde tuletamiseks, mida tegelikult ju ei eksisteeri. See on mõttemäng sellega, et kas tantsijad, aga miks mitte ka loomeinimesed üldisemalt oleks sellisteks tegemisteks tegelikult võimelised ning kui nad neid asju ei tee, kas nad on siis jätkuvalt väärtuslikud ühiskonnaliikmed.

Sarnase võtte kasutamine paneb aga mõtlema, et inimestel on praeguse aja ühiskonnas soov otsida oma reaalsuskogemusele toetust, mõtet ja tähendust ka minevikust. Kasutatakse nostalgiamomente, et luua või tuua midagi uut esile selles hetkes, kus praegu elame ja tegutseme.

"Melanhoolia" on kimbus närbunud, laest alla riputatult kuivatatud õrn valge roosiõis (sümboliseerib peagi saabuvat surma). See on maailm, kus on varjud koopa seintel. Lõbusused, mis paistavad samal ajal nii helged kui ka pinnapealsed. Sosistamised, plaani pidamised. Seintel paiknevate kivististe – kunagi eksisteerinud elumärkide – uurimine. Pimedus. Ilusad läikivad inimesed ja samal ajal nende kivistunud olek. Küsimused, mis on päris ja mis on illusioon. Kas inimene räägib ise või on see tema persoona, fassaad. On momente, kus tundub justkui Juhani enda hääl kõlaks läbi ja oleks üdini aus selle kohta, mida ta maailmast mõtleb. Tõdemused armastuse kohta (vanasti oli lihtne ja sirgjooneline, nüüd peab olema nii tundeline), väike pikantne "see on soust" (lavastus ise justkui ongi see soust), "kes ütles, et peab olema õnnelik?" (võiks ometi selle kohustusliku õnneliku fassaadi minetada) – kõik on väga kõnekad. Alastust on kasutatud väga eesmärgipäraselt ning seda on raske seondada erootilisusega. On alasti ja peaaegu alasti kehad, aga see kõik on melanhooliast läbi immutatud. Alastuses on kauniduse ja hapruse tugev toon, intiimsed hetked on lummavad, kuid samas rusuvad ja rasked.

Melanhoolia on paksu, tasapisi hõljuva uduloorina kõige sees ja kõige ümber. Peas jäävad kõlama tähendusotsingud. Mis üldse on armastus? Mis saab sellest maailmast? Kas pigistame kõige kurja ja kurva osas silma kinni ja tantsime, tantsime? Kas võib tunda kurbust? Kes ütles, et peab olema õnnelik? Kes see oli? Miks peab? Miks peab ka siis, kui tegelikult üldse õnnelik ei olda? Kas siin maailmas võiks veel saada lapsi? Kas see on isekas soov? Kas lapsed käsitleksid maailma paremini kui meie seda oleme teinud? Kas teeskleme lõpuni välja, et kõik on korras, et midagi pole halvasti, midagi pole katki, häving ei ole kohe käes? Või julgeme võtta selle võimalikkuse ausalt ja silmad pärani vastu? Kas hukatus on paratamatu? Kas võiks nautida ilu selles maailmas? Ilu tantsust, ilu inimkehast, ilu hukatust toovast melanhooliast? Kellega me oleme seotud ja kas see side on päris? Kas hoolitseme teineteise eest? Kas tunnistame üksteisele enda nõrkusi? Kas tohime neid üldse näidata? Või peab alati varjama, tegema head nägu? Ja kes selle eest hoolt kannab, et teeme alati head nägu? Oleme üksteise valvurid, tuletame üksteisele meelde, et kurb küll ei tohi olla. Tõmbame kaasa kuhugi mängu, pildile, laulule, tantsule. Et ometi ei oleks seda momenti iseendaga. Et ometi ei saaks mõelda ning päris mõtteid väljendada. Ja kui ongi keegi, kes tunnetab teisiti ja mõtleb teisiti ja on ausam, siis vaatame viltu. Aga võib-olla tema ütleb, et on asju alati paremini teadnud, neist sügavamalt aru saanud. Ning lõpuks võtab enda pärisolemuse välja näitamiseks julguse kokku.

"72 päeva" on kimbust mitmeõieline krüsanteemioks (sümboliseerib külluslikkust, rikkalikkust), milles iga õis on eri värvi ning iga üksiku õie värv veel omakorda varieeruva tonaalsusega. Selles näidatakse inimelu poeesiat – kõiksugu olemise vorme ja võimalusi ilma provokatsioonideta. Kergusega liigutakse suures võimaluste ja assotsiatsioonide meres ühest pildist teise, et siis täie tõsiduse ja sisendusvõimega erinevaid publikule (tänapäeva) meediast ja (kunsti)ajaloost tuttavaid poose võtta. Üks elu ja kogemus ei ole tähtsam kui teine ning kõige lõpuks jääb kõlama soovitus olla üksteisele toeks.

Vaatajana jõudsin tõdemuseni, et tõesti tekib mingi arusaam iga pildi kohta üsna kiirelt (nii nagu lavastajad selle ka hüpoteesina protsessi alguses olid püstitanud) – visuaalsed sümbolid loovad tähendusi palju kiiremini kui seda saaks teha sõnadega ning kahe tunni jooksul saab näha tohutu koguse inimelu võimalikust ampluaast. See lavastus on luuleline ja samal ajal väga suurepärane meeldetuletus, et alati ei ole kõikidel soe ja hea, iga tunne ja olukord ei ole igavene, maailm on kõikehõlmav, kõiksugu kogemusi pakkuv, kõikmoodi olemise vorme ja otsuseid võimaldav paik.

"Eden Detail" on kimbu metafoori jätkates lilladest ohakaõitest (kasutatakse rituaalides negatiivsuse eemale peletamiseks ja üldiseks kaitseks) pungil oks, mis teiste õite ja varte vahele oma peagi valmivaid torkiv-kleepuvaid ohakaid surgib. Selles on ootamatust, siirust, lõbusust, äratundmist, vastikust, õõva, hirmu, kulmukortsutust ja naerupahvakuid. See on tänapäeva ühiskonna ning ammuse müüdipõhise elu ühine seeneniidistik, mis oma veidruses ja äraspidisuses poeb naha vahele ega taha sealt kuidagi lahkuda. Laval on looduse ja kultuuri hübriidne võrgustik, mis tungib läbi häälte, lõhnade, tundmuste, visuaalsuse üha lähemale, nõnda, et lõpuks on kogu lava ja vaataja kogemus täidetud kõikehõlmava niiske tähendusleotisega.

Jordan Peterson ütleb raamatus "Tähenduse teejuhid" järgmiselt: "Meie loomulikud taipamistasandid, lood, mis kõige hõlpsamalt või vaikimisi meie tähelepanu haaravad, on teadvuse jaoks suhteliselt ligipääsetavad ning alluvad eksplitsiitsele verbaalsele/semantilisele formulatsioonile ja kommunikatsioonile. Kõrgema tasandi lood, mis katavad ruumilis-ajalisest territooriumist laiema ala, on üha keerulisemad ja seetõttu ei ole neid nii lihtne sõnastada. Selle lõhe ületab müüt". "Eden Detaili" puhul on tegemist just seesuguse kõrgema tasandi tähenduslooga, milles on hõlmatud tõeliselt laiahaardeline ruumilis-ajaline territoorium ja mille sõnastamine ei ole kõige kergem ülesanne ning mis võib-olla isegi ei vaja kohest sõnastamist vaid pigem tõelist kohalolekupõhist kogemist.

"Mefisto" on punase ämblikliilia üdini mürgiga täidetud tulipunane õis, mis sümboliseerib põrgut, vihkamist ja surma. "Ma olen osa jõust, mis kõikjal tõstab pead ja kurja kavatseb, kuid korda saadab head." Ilmatu tugeva sisendusjõuga lause, mis jäi kummitama reedesest etendusest ja laupäevasest vestlusest perega. See etendus, lause ning kõik muu viimasel ajal kogetu paisutas mitteteadvusest unenäo, kus mind rünnatakse ja mina ründan enesekaitseks vastu ning tapan. Aga mida rohkem pean seda tegema, seda rohkem seda naudin. Milline õudus on olla silmitsi enda sees peituva kurjusega ja vajadusega seda tunnistada! Tegelikult ei taha olla kuri. Ega näha kurjust. Ega viia end staadiumisse, kus pean seda visualiseerima, endast läbi laskma. Küllap see Ukraina teemaline ("Х** войне. M*** sõda. Ukraina. Kirjad rindelt.", Julia Aug, Vaba Lava) lavastus on seotud selle hirmuga. Draama festivalil oleks olnud võimalik seda näha, aga mina otsustasin mitte minna. Vaadata hoopis kurjuse sümboliseerimist "Mefistos", aga mitte seda, mis räägib praegu päriselt toimuvast. Olen silmad kinni pigistanud ja ei tea, mis selles vallas praegu sünnib. Aga inimesed võitlevad. Ja inimesed surevad. Ja üksteisele tehakse kõige kohutavamaid asju, mida tavaolukorras ettegi ei kujutaks. Ja samas peitub see võimekus meis kõigis. Ja see hirmutab mind. Hirmutavad mõtted võimalikust kurjast, milleks võimeline olen.

Võib-olla mind paelubki Uflsaki puhul see kurjuse element, mida ise tema rollide kaudu projitseerin. Küllap ta tegelikult ei ole üldse selline. Aga see kurjuse võimalikkus, mille ta on lava peal ja läbi ekraani nii hästi osanud esile tuua, see teeb tundmuse justkui reaalseks. Kõnetab, kuna enda sees peitub ka kurja. Aga ise ei oska seda nõnda väljendada. Ei saa seda nõnda väljendada. Järelikult on tema isiksuses mingi külg, mis köidab, kuna esitab lubaduse, et see täiendab minu välja arendamata külge. See viis, kuidas me näeme Hendrik Höfgeni kahtlemas ja küsitlemas seda, kes ta üleüldse on ja mida ta teeb või tegema peaks, viis, kuidas ta otsib tunnustust ja õigustust oma otsustele, ka halbadele ja isekatele.. See on midagi muud. Minul vaatajana ei teki kahtlust näitleja siseilmas toimuva mitmekihilise tähendusloome siiruses, tõelisuses. Tohutu alasti olek. Ja milline enesekindlus selle sama kahtleva ja tunnustust otsiva ängi juures samal ajal õitseb.

"Kolm õde" on õrnust sümboliseeriv valge karikakar. Ingomar Vihmari lavastuse aluseks on rohkelt tõlgendatud, kordi ja kordi lavastatud tüvitekst, millele Vihmar on lähenenud siiski teisiti. Eelmisel sügisel lavastas ta sama teksti Endla teatris ning on veel kolmandatki korda seda lähiminevikus ette võtnud – sedapuhku Endla Teatri noortestuudioga. Minul õnnestus näha ka järjekorras teist ehk Endla teatri põhitrupiga lavastatud versiooni. Kahe kogemuse peale kokku näen, et Vihmaril on käimas otsing, kus ta võimaldab näitlejatele kindla raamistiku-reeglistikuga mänguruumi, milles näitleja saab läbi lõdvestuse tegeleda hetkes kohalolu, siiruse, õrnusega. Eneseotsing ühe loo karkassi raames, sobitumine ühe tegelase visandisse, mida on võimalik luua igal õhtul uuesti. Kuidas toimib ansamblimäng teiste näitlejatega, kas leitakse ühine suund ja ühine keel, kuhu viib üks karakter ühel konkreetsel õhtul, kas ollakse mõjutatud sellest, kuidas publik reageerib, kas lastakse enda võib-olla varasemalt leitud kvaliteedil lihtsustuda ja muutuda labaseks või jäädakse endale kindlaks isegi siis, kui see tähendab vähem n-ö kerget tagasisidet ehk suurt naeru. Etendusele järgnenud vestlusringis pakuti välja, et Vihmar võiks teha veel neljandagi lavastuse Endla teatri ja Musta Kasti ühistrupiga. Toetan seda ideed täielikult, kuna usun selle otsingu südamlikkusesse ja heasoovlikkusesse.

Vaadates neid kahte Vihmari etendust tekkis mul kuklas väike võrdlusmoment Lauri Lagle inimeseks olemise otsingutega lavastusest lavastusse. Lavastajatel paistab üldplaanis pisut sarnane otsing, aga teekonnad on väga erinevad ning eesmärgini jõudmiseks kasutatavad vahendid samuti. Lagle puhul on eeliseks see, et tal on pidevalt sama trupp, kellega koostööd teha. Inimesed, kellega liigutakse muudkui edasi, järjest üksteisele lähemale ja otsingus sügavamale. Etendatakse tihedalt, mis võimaldab kvaliteeti üha enam lihvida. Juba loomisprotsessi jooksul toimub hoopis teistlaadi sümbioos, kuna näitlejad on lavastuse sisu kaasloojad. Seetõttu on ka laval näha hoopis erisugust koostoimimist. Usun, et kui Vihmaril oleks võimalus liikuda ühe konkreetse trupiga samasuguse eesmärgistatusega (nagu praegu tal endal) lavastusest lavastusse, siis sellest sünniks midagi väga paeluvat nii lavastaja, näitlejate endi kui ka vaatajate jaoks. Ja samal ajal kui seda ütlen, saan juba aru, et just praeguse protsessi olemuses peitub oma võlu.

"Fakerzi" õis on tibukollane päikese poole küündiv suur päevalill (sümboliseerib positiivsust). Etendusejärgselt olid peas järgnevad küsimused: kas see on ilu taotlus, erinevate seisundite kommunikeerimine, teeskluse maha tegemine, otsingud vormis või otsingud mingi teema edasi andmises? Pärast kavalehega tutvumist mõistan, et tegemist on samal ajal nii otsinguga vormis kui ka konkreetse teema edasi andmises – kas liikumist saab mõista kui kehast eraldieksisteerivat objekti, mille keha liikumise käivitamisega esile toob ning kas mingi paika pandud liikumisvorm peab tingimata olema just selline lõpuni välja, igavesti või on võimalik sellega ka mängida, seda küsitleda, seda rohkem või vähem ähmaste teadmiste põhjal taasluua. Tundsin liikumiskeelest ära peotantsu, idamaised võitluskunstid, striptiisi, iluvõimlemise ja mitmeid muid tuntud liikumiskeeltest pärit värvikaid ilminguid ning lõpuossa jäänud ruumi keskel toimunud marurahuliku ühisliuglemise kohta olen kirjutanud, et see paistis kui kamasuutra-orgiavool. Vaataja jaoks võimaldab tundmusi ja äratundmisi täis seisundilist vaatamist ning tegija jaoks võimaldab võtta elu vähem tõsiselt, lammutada ja taasluua ühiskonna poolt paika pandud konstrukte.

Koreograafi otsinguga kaasa mõeldes – kas liikumist võib defineerida kui eraldi olemasolevat, tantsijast sõltumatut objekti, arutlen, et idee on küll väga põhjendatud ja mõistetav, kuid leian, et reaalses elus paneb iga inimene siiski niivõrd palju isikupära enda liikumisse, et mulle paistab, et igal inimesel on siiski sellest üldisest inimest ületavast liikumisest sõltumatult lisaks ka oma liikumine – sõltuvalt tema kehast, elukogemusest, liikumiskogemusest. Kõigil inimestel on näiteks oma kõnnak ja tean inimest, kes salamisi jälgib möödakäivaid ja tuttavaid inimesi ning analüüsib nende väga isikupärast liikumist. Seega pakun välja, et võib olla olemas liikujast sõltumatu kõikjal eksisteeriv liikumine kui objekt, aga samal ajal on olemas ka iga inimese subjektiivne, ainult talle omane liikumine.

"Fundamentalist" on delikaatne ja kaunis tumelilla iiris (sümboliseerib tarkust ja usku). Lavastuse keskmes on arutelu usu, tõe ja armastuse teemadel. Tegelaste vahel toimuv arutelu näitlikustab suurt ja keerukat tõe ja usu konflikti, mis meie ühiskonnas aset leiab. Inimestel on nii keeruline jõuda üksteiseni. Viimasel ajal on mulle tundunud, et see üksteiseni jõudmine on veelgi keerulisem kui varem. Ühe põhjusena paistab see olevat mõjutatud koroonaajal vaja läinud lahusolekust, mil kõik otsisid maailmas toimuvale väärtuslikke vastuseid, aga eraldatult, juba praegu üsna tugevalt homogeenselt subjektiivsest infomullist lähtuvalt (mis arvatavasti tulevikus ainult rohkem seda teed pidi edasi liigub). Jõuti vägagi erisugustele arvamustele, mis on tõde, kes on süüdi, kuhu edasi. Oleme kõik kuskil oma infomullis isegi oma sõprade ja pere keskel. Rääkimata siis nendest, kes elavad kaugel ning kelle eluviisid ja uskumused on võõrad. Infomulli subjektiivsemaks muutumist olen tõdenud sõpradega suhtlemisel, kui teemaks on näiteks vasakäärmuslus või paremäärmuslus, ja kes tuntud sõnavõtjatest millist poolt esindab. Ka siin tekstis tsiteeritud Peterson on põhjustanud tuliseid vaidlusi. Seega näen, et lavastuse teemapüstitus on vägagi aktuaalne ning nähtu pani ka oma peas teatud teemasid teisiti alla joonima.

Millise kimbu moodustas siis sel aastal kogu festival? Ütlemata eriskummalise vastavalt minu õiemetafooridele, seda kindlasti. See oli värve täis kogemusterikas teatrinädal, mille jooksul oli võimalik kujundada vägagi väärtuslik vaadatavate etenduste nimekiri ning mõtiskleda ühiskonnas toimuvate muutuste, suundumuste, probleemide ja võimaluste üle. Mainimata on veel üks oluline ja kõiki toetav (tugevust sümboliseeriv) pastelne gladiooli kobarõis – vestlusringid, mida on ka tegijad toonud välja kui ühte festivali suuremat väärtust, midagi, mida edaspidi veelgi rohkem arendada ja edasi viia soovitakse. Nähtud lavastuste üle mõtisklemine sai veelgi suuremat hoogu ja jõudu just kaashuviliste ja tegijatega veedetud aruteluringides kuuldust. Uus sügis on käes, uus Draama festival on kogetud ning kindlasti on soov jälle minna.