Hõissa! Draama on avatud ja esimene teatripäev läbi. Juba festivalikavale peale vaadates jääb silma usuteemade aktuaalsus Eesti teatris. Näiteks saab festivalil näha palju tähelepanu pälvinud "Fundamentalisti" ja "Iraani konverentsi", samuti "Issanda loomaaeda". Ja miks mitte paigutada samasse kategooriasse ka pealkirjalt kristlikku "Eden Detaili" ja mõlemat "Kolme õe" lavastust?

Eile nähtud Endla teatri dokumentaalfantastika "Issanda loomaaed", mille lavastamist tituleeritakse teatri kodulehel provokatiivselt "võrdlemisi mõttetuks", võttis käsile eesti kristlased ja püüdis tuua intervjuudel põhinevad tõsielulised lood publiku ette.

Laias laastus võib stseenid jaotada kolme kategooriasse: esiteks verbatim-stiilis pikemad monoloogid (mida iga näitleja esitas ühe), teiseks kõrvaklappide kaudu vahendatud "räägin-mis-kuulen" episoodid ja kolmandaks intervjuudest kuuldud lugude lavastused või näitlejate "oma" kommentaarid ja olukorrad proovisaalist. Niisiis olid laval vaheldumisi nii eesti kristlased tegelastena kui ka näitlejad omas isikus.

Kristlaste kujutamisel said vaatamata suurele teksti osakaalule minu jaoks lavastuse dominandiks kostüümid: kõik etendajad olid kodustes villastes kampsunites ja mugavates riietes. Nad olid "inimesed meie seast", lihtsad inimesed, samalaadsed inimesed.

Kuna lavastuse tonaalsus oli koomiline, jäid ka mõned rollilahendused õhkõrnale piirile siiruse ja rahvaliku paroodia vahel. Näiteks hakkas mu sisemine läbielamisteatri armastaja Liis Karpovi esitatud katoliiklikut Johannat vaadates kisama: "Ei usu! Ei usu seda mängu!" Tegelane peitus arglikult peamise lavakujunduselemendi – Hieronymus Boschi "Maiste naudingute aia" hiiglasliku repro — taha ning jutustas sealt hiirpeenikesel häälel oma patusest "eelmisest elust" ning teest kloostrisse ja sealt tagasi tavaellu. Kuigi sisult oli täiesti mõistetav too raskus leida teiste inimestega ühist keelt ühiskonnas, kus kristlikule sõnavarale vaadatakse pika pilguga, ei võimaldanud rollilahendus mul tegelasele siiralt kaasa tunda.

Samas oli Ago Andersoni kehastatud õigeusklik vanatädi ootamatult ehe. Ta ei hakanud kedagi mängima, ta lihtsalt lausus teksti. Vahepeal liikus, vahepeal jah, ka viskas nalja, kuid seda kõike heatahtlikult mängitava inimese suhtes. Näiteks meenub hetk, kus memm kirjeldab oma sisemisi dilemmasid stiilis: "Ükspäev tegin mina moosi ja siis mõtlesin, et kas minna homme kirikusse või ikkagi lapselast hoidma. Mõtlesin-mõtlesin ja ikkagi ei läinud teenistusele, mõtlesin, et teine pühapäev. Küll teine kord jõuab." Daami jutt sisemisest särast ja telefonikõnedest kaugel elava usuõega kandis elava inimvaimu kuskilt Eesti alevikust otse minu südamesse Tartu kesklinnas. Midagi sündis.

Vanadaami stseenile eelnev ja järgnev muusika tõstatas aga jällegi küsimuse, kas lavastuse eesmärk on teha nalja või avada kristlaste hingeelu ja kaardistada nende olukorda ühiskonnas. Kogu kirikumuusika rikkalikust varamust oli valitud eestikeelne retsitatiivne lauluke, milletaolisi tegelane ühes varasemas stseenis maha oli teinud. Muidugi võis muusikavalik kuuluda žanri "Laura, meil on pooleteise nädala pärast esikas, nüüd on küll viimane hetk kavalehega tegeleda" (Anne-Ly Sova tsitaat lavastuse kavalehelt), kuid see ei tohiks olla ühegi kunstilise valiku põhus.

Ja kuna algused ning lõpud on kunstis ikka tähenduslikud, tahangi viimaks tähelepanu juhtida lavastuse algus- ja lõpustseenidele. Mõlemad keskenduvad ülalmainitud Hieronymus Boschi maali analüüsile, luues sellega justkui muuseumi õhkkonna ja asetades Eestis elavad kristlased samuti selle raami sisse. Kuna lavastus huvitub rohkem sellest, mis toimub maali ees, mitte sees, jääb pilk kristlastele (lavastuse keeles informantidele) sotsioloogi distantseeritud vaateks. Lõpetuseks suur tänu tegijatele teema tõstatamise ja humoorika õhtupooliku eest!