Draama festivali päevik | "Fakerz" oli nagu teknoklubi balletisaalis
Draama festivali päeviku seekordses sissekandes uurib Lisanna Lajal lähemalt Sveta Grigorjeva lavastust "Fakerz".
Ta (she) astub lavale. Ta puus eendub. Ta puus on valusalt viltu. Valusalt
Ta naaseb algusesse.
Ta (he) astub lavale. Ta astub mängu. Nad kohtuvad. Järsku on neid on enam.
Nad astuvad areenile. Lava keskel on poodium, millest tantsijad üle hõljuvad, veerevad, rulluvad, hüplevad, maadlevad... See on võitlus? Sellest saab võitlus? Ei. "Fakerz" on lavastus gradatsioonis, kus etendajad liiguvad kõik omal viisil, kuid ometi harmoonias. Nende tehnikad ja liikumisstiilid on erinevad ning vaatajal püsib vabadus valida, kellesse pilk kinitada. Kõik elavad oma improvisatsioonis, peaaegu publikuga kontakti loomata, ometi irriteerides lava piiridega. Nad ei loo rolle, vaid pigem esinevad enda isikupärases voos. Just see teebki vaatamise huvitavaks – keegi ei esine, keegi ei püüa meeldida, kõik on omas elemendis.
Aeg-ajalt võtab liikumine kindla tantsu kuju: näiteks on tunda tangosamme ning Berliini teknoklubi hõngu. Tekno saabki lavastust läbivaks teemaks, sest kostüümid on võrgust ja neoonsed ning improvisatsioonid kulmineeruvad tekno saatel vabaks tantsimisega. Stseenis, mida praegu kirjeldan, tegi iga lavalolija energilise soolo. Mõni neist suutis kaotada kontrolli ning saada muusikaga üheks. Teine tantsis küll kiirelt ja hullumeelselt, kuid jäi siiski hillitsetuks. Kõiki etteasteid saatsid kaasetendajate hüüded ja innustused, mis tekitasid tahte toolilt tõusta ning kaasa tantsida. See tuletas meelde, kuidas muusika on imeline viis unustada iseolemine ja saada teis(t)ega üheks rütmiks, üheks võnkeks, üheks kehaks.
See imeline samastumine tekkis veel lõpustseenis, kus tantsijatest moodustus veider fluidum. Midagi "72 päeva" alguse taolist, aga kõrgem, tehnilisem. See kõik algas naise (Üüve-Lydia Toompere) ja mehe (Siim Tõniste) erootilisest stseenist, millega teised liitusid, luues kooslusest midagi linnupesa taolist. Nad moodustasid iseliikuva masina, mis justkui muutus, jäädes siiski samaks. Kogu liikumine oli hell ja hoitud, arvestav ja armastav. Siin, erinevalt teknostseenist, muutus meditatiivne muusika teisejärguliseks ja unus. See vaid saatis kehade kulgu.
Mõnel korral siiski tekkis tunne, et tantsijad on lavale tulnud enda oskusi demonstreerima. Näiteks Siim Tõniste korduvad jalavisked ja stseen aeglaste peapeal seisudega. Kuigi hetkeks tekitas see vaatamisse distantseerituse, oli see ilus, meeldiv, meeliülendav vaatemäng!
Kui ülal sai räägitud muusikaga samastumisest, siis Pärdi puhul sisenes mängu võlts ja vahetu remiks. Feikimine. Juba paarist noodist äratuntav "Spiegel im spiegel" oli keeratud pea peale. Muidu nii habrast harmooniat hoidev pala muudeti lavastuses iseenese vastandiks. Selle remiksi saatel toimus eneseväänamine ja tõesti võitlus. See oli kõige arvopärdiliku vastand, muutes muusika kui sisu ja liikumise kui vormi vastanduse eriti võikaks. Pärast Pärti mängis mingi eesti sült, kuid liikumisest mäletan vaid, et see polnud muusikat arvestades küll ootuspärane, pigem feik ja kohatu.
Nonii, ja kuhu see kamm siis kulmineerus? Saalisviibijad tõmbasid ette neid toolidel oodanud visiirid, sest etendajate suudest said purskkaevud. Pärast väikest puhkust paiskus joogipudeleist ammutatud vesi üle saali nagu värskendav vihm, mis maandas kogu loodud sünergia. Käes oli õhtu ja puhkehetk.
Ja enne kui ma siit Genist sammud Uude Teatrisse Draama lõpupeole sean, hüüan paberile: Sveta, Sveta, mida Sa teed?! Sest see, mida ma nägin oli Fataalne, Afektiivne, Kahtlematu, Ennastsalgav – FAKE selle parimas tähenduses.
Toimetaja: Kaspar Viilup