M1: Ma arvan, et minu lemmikasi selle lavastuse juures on selle täielik camp'lus, täielik camp-esteetika. See tunne, et see on midagi täiesti rumalat või igapäevast, mis on tehtud... nõksuga ja nad on selle juures täiesti tõsised. Et nagu sul on näiteks kindakujuline kleit, mis on kinnas, aga on kleit...

M2: Hahaaa!

M1: ...ja sa oled supermodell MET galal, kellel ongi kindakujuline kleit… Ja see on rumal! See on kinnas. Aga see on samal ajal kleit ja sa näed imeline välja.

M2: Jaa! Ja minu meelest see on mingitpidi põnev, sest tegelikult praegu paistab camp'i suht vähe olevat. Kas camp pole kohati surnud vorm nagu? Vist? Camp nagu kuulub mingisugusesse aega, mis pole hetk...

M1: No minu meelest pigem mitte, aga... jah. Ma ei oskaks tuua välja mõnda teist lavastust, mis on selline. Ja noh, see tuleb välja nende visuaalis, nende mängus ja on minu arvates lihtsalt nii kuidagi... maitsev! Või et seda on nii nagu m õ n u s vaadata.

M2: Mhmh. See on nagu see, millest me enne rääkisime. Et on mingid karjuvad sarnasused "Siili poomise" (ilmselt peab M2 siinkohal silmas Tartu Uue Teatri lavastust "Siili poomine" (lavastajad Elise Metsanurk ja Andreas Aadel)) ja "Pure Pink Poxi" vahel. "Siili poomine" üritas samamoodi olla küllaltki camp... Sest faking oranžid põdrad on camp. Või noh, see taotleb minu arvates camp olemist. Aga ta ei kanna seda absoluutselt välja, erinevalt "PPP-st".

M1: Minule väga meeldis "Siili poomises" see aspekt, mida nad üritasid luua, aga millega ei mindud üldse nii kaugele või mis otsekui tühistati ära seal lavastuses. Mindi tagasi sellise obskuurse nalja juurde, aga ma ei tea, kas siis ei julgetud või ei osatud seda tõsisemat teemat kuidagi lõpuni ära teha. Ma räägin sellest, et "Poomises" teeseldi, et meie olemegi nüüd poliitikud, samal ajal kui Biofilm Sistersi puhul on see justkui programmiline. Et nad esindavadki ideoloogiat, mida ei ole olemas. Et on sisterhood, mis on näiline. See nende "Hey, sister!"... See on ju nii võlts, kui saab olla, aga samas usutav oma selles valskuses, näilisuses.

M2: Ma korra veel tahaks selle camp'i jutu juurde naasta... Et kas camp'i loogika üleüldiselt ei ole selles, et see kõik on kummastav, veider ja ekstravagantne, aga samas loomulik. Et see on nagu ülemängimine siiski selle konkreetse isiku loomulikus võtmes. Et tema ongi selline või et see on tema viis näidata ennast. Ja see minu meelest toimis just Biofilm Sistersi puhul...

M1: Jah!

M2: Unustades ära fakti, et see on nii-öelda näitemäng, on see nii camp, kui üldse saab olla. Tekib tunne, et laval on etendajate päris alter ego'd. Ehk see teeb selle lavastuse väga tugevaks. Just see usutavus. Vastupidiselt "Siili poomisele", kus seesugust usutavust kunagi ei teki. "Siili poomine" on kuidagi hästi forsseeritud. Näitlejad kannavad laval teksti ette. See pole camp! Aga seda võiks tahta sinna poole kuidagi nügida või nii…

M1: Minu jaoks olgu see "Siili poomine", mis ta on. Aga minu meelest see, mis teeb selle lavastuse minu jaoks camp'iks, on see teesklus, mis on viidud tõelisuseni. Nad teesklevad seda, mis nad on, aga samal ajal nad ka tegelikult ei teeskle, vaid usuvad. See vist ongi eriti magus...

M2: See koorus mu meelest seal vestlusringis ka väga hästi välja. Etendajad ei suutnud kordagi kindla jah-sõnaga öelda, et nad on näitlejad või et nad näitlevad. Iga kord, kui nad pidid ütlema, et me näitlesime neid rolle või et me olime mingisugused tegelased, siis selle asemel ütlesid nad, et nad kandsid teksti ette, lugesid teksti ette või midagi seesugust. See on küll arusaadav, kuna nad on kõik ju tegelikult tantsukunstnikud, aga samas tundub huvitav, et nad ei tahtnud üldse võtta seda rolli, et me oleme näitlejad, kes etendavad mingeid rolle. Lisaks on see nende enda kirjutatud tekst. Mõlemad need aspektid loovad minu meelest autentsust... Mis on mu meelest lihtsalt väga äge!

M1: Nad ise ütlesid seda ka, aga see tuleb sama veenvalt laval välja ka, et tegelikult Biofilm Sisters on nii need tegelased seal laval kui ka need inimesed ise. Nad loovad etendaja iseenda põhjal. See lavastuse sisu – mis on ka suurepäraselt tabav – ongi tegelikult nemad ise. Ja ka visuaal nende ümber toetab seda kõike ja viib selle sisu justkui järgmisele tasemele. Või noh, käib pidev mäng mingite ootuste vahel. Nad on neli naist, kes näevad tegelikult üsna sarnased välja. Neil on väga kindlad tunnused. Et neilt eeldatakse midagi muud. Lisaks on vaataja pandud r o o s a s s e monokroomsesse saali, aga seal toimub midagi, mis pole üldsegi nii roosa. Pealtnäha vahepeal on, aga tegelikult pigem ei ole.

M2: Tead! Mina tahan korraks vahele öelda, et siin lavastuses oli midagi, mis mind üle pika aja lõpuks ometi teatris vaimustas. Oli näha ideaalset ajastust. Seda justnimelt piltide vahetuse mõttes. Kohe, kui mina tundsin, et üks pilt hakkab väsima, nali kuluma, siis toimuski pildivahetus. Näiteks see left-wing/right-wing poolte võtmine. See läheb ühel hetkel segaseks. Nii taotluslikult kui ka seepärast, et inglise keelt mitte-emakeelena rääkivad inimesed räägivad seda teistele inglise keelt mitte-emakeelena rääkivatele inimestele. Ja täpselt see hetk, kus minu tähelepanu hakkab tekkinud segaduse tõttu kaduma, siis toimubki pildivahetus! Ja täpselt sama oli ka esimese pildi puhul, mis roosas saalis toimus. Minu jaoks näitab see seda, et prooviprotsessis on olnud palju kriitilisi pilke, kes on osanud öelda, et kus on õige hetk edasi liikuda. Seda kohtab teatris minu meelest pigem päris harva. Näiteks kannatas "Ma võiksin sulguda pähklikoorde" (saame vaid eeldada, et M2 peab räägib Vaba Lava lavastusest "Ma võiksin sulguda pähklikoorde" (lavastaja Priit Põldma)) justnimelt selle käes, et pildivahetused olid väga kehvasti ajastatud ja kogu lavastus jäi venima. "Pure Pink Pox" on lihtsalt toredalt tihe lavastus.

M1: Jah, tihe ja täpne.

M2: Jah, täpselt. Kõik toimib, sellepärast et ta on tihe.

M1: Jah.

Taamalt, baarileti äärest, kostab valjuhäälset "Silveri laulu".

M1: Üks minu lemmiksegmente sellest lavastusest oli see remember when'ide koht, sest minu meelest see näitab ära absoluutselt kõik, millest see lavastus räägib. See lavastus on, ma ütleks, sügavalt ühiskonnakriitiline ja seda väga mitmest aspektist. Esmalt sellepärast, et nad on tantsijad, kes väga aktiivselt mainivad oma positsiooni ja arutavad, kuidas tantsijal ühiskonnas mugavam saaks olla. Aga ka poliitiline retoorika sellest, et kes tegi mida, kas siis heast või halvast küljest, et siis öelda, et keegi on kõige parem, kes tantsijate kombel leiutas DNA või läks Kuule, aga teisest küljest tehakse keegi sõnade abil ka väga pahaks, kes lasi pomme ja tegi muid halbu asju. Minu meelest see tuleb kõik sealt juba välja. Lisaks näidatakse sedasi sõna nii-öelda maailma muutvat jõudu: see, kuidas me millestki räägime, mõjutab ka seda, kuidas me üht või teist hiljem tunnetame, mida me arvame olevat tõde ja mida mitte.

M2: Mhm. Mul läks nüüd mõte kaotsi natuke. (Tšau, kas te lähete koju vä?

M3: Ma ei tea veel, mõtleme. Te siin niisama või?

M2: Me teeme selle mingi Draama festivali asja ära ja siis võiks veel natuke võtma hakata. Mina isiklikult ei oska vist rohkem midagi öelda.)

M1: Üks asi siiski, mida ma veel lisaks. Tegemist on vaieldamatult osavõtuteatriga: osavõtt algab esimesest hetkest, kui algab etendus. Mina arvan, et see on väga meisterlikult tehtud osavõtt, nagu õiges doosis ja õigel kujul, kus ma ütleks, et see ei hirmuta vaatajat ära, aga ta ei ole ainult vaataja positsioonis, vaid temaga mängitakse rohkem.

M2: Tead, mina tahaks mõneti oponeerida. Ma tahaks selles mõttes oponeerida, et algus, kus etendajad tulevad ja päriselt intervjueerivad publikuliikmeid, tekitabki tunde, et me oleme nüüd mingis osavõtuteatris, aga siis kui me jõuame saali, siis tegelikult… No okei, selle päästab see, et lõpus meie intervjuu vastused kõlavad uuesti. See seda päästab, noh, selles mõttes.

M1: Spoiler. (naerab)

M2: Ee, jah. (naerab) Aga selles suhtes tekkis mul paralleel "Iraani konverentsiga" (siinpuhul mõtleb M2 tõenäoliselt Theatrumi lavastust "Iraani konverents" (lavastaja Lembit Peterson)), kus alguses, sisuliselt enne saali sisenemist jäetakse mulje, et sina oled konverentsil. Samamoodi tekib "Pure Pink Poxi" puhul see tunne, et sind kaasatakse sinna hästi palju, aga samas saali jõudes kaasatakse sind hästi näiliselt, sest tegelikult pole vahet, kes istub kus, sest see on kõik ikka näitemäng, see on läbimängitud, planeeritud asi. Selle päästabki minu jaoks ainult see, et seal lõpus need jah-sõnad kõlavad, aga see pole minu meelest ideaalne osavõtuteater, sest see osavõtt paratamatult ei säili, aga tegelikult ei teinud see minu kogemust kehvemaks. Kindlasti toetas seda minu jaoks lavastuse pikkus, sest nad ei teinudki siis justkui osavõtuteatrit, vaid see oli mingite osavõtuteatri elementidega etenduskunst.

M1: Ja-jah. tegelikult ma olen sinuga nõus, aga olen samal ajal nõus ka endaga. Ma arvan, et asi võib-olla on selles, et minu jaoks see on ideaalne osavõtuteater, sest ma ei taha rohkem osaleda. Mulle meeldib see, et ma olen kaasatud alguses sellisel väga ladnal moel, kus mul tegelikult ei ole mingit pinget, ma ei tunne, et ma olen tähelepanu keskpunktis, aga et pärast see jätkub joonena ikka veel, et ma pean ikka veel etenduse ruumis olema rohkem kohal ja tunnen, et minuga mängitakse kuidagi püsivamalt või otsesemalt, aga ma ei pea minema ise lavale.

M2: Jah, ma olen nõus. Ja tore on see pingete mahatõmbamine ka seal alguses. Noh, inimesed tunnevad ennast seal alguses ebamugavalt küsimusele vastates, aga minu jaoks peamine funktsioon on selles, et publik läheb küllaltki heas meeleolus saali, sest neil on pinged maha tõmmatud. Vestlemine etendajate ja publiku vahel muutub väga kiiresti vabaks, et näiteks need kas-küsimused muutuvad lõpuks selleks, et "Kas sulle meeldib kohv või tee?", "Milline tee sulle meeldib?". Kuule, ma lähen võtan pitsid meile ja siis…