"Kui sageli küsida inimestelt, et mis neile muuseumist meelde jäi, siis tavaline vastus in ikka, et põder. Kui ta meile ligi 60 aastat tagasi tuli, oli ta üks viiest isendist, kes tol ajal üldse Saaremaal elas. Kui tänapäeval kütitakse Saaremaal vist ligi 300 põtra aastas, siis tollel ajal oli neid ainult viis," rääkis Saaremaa muuseumi peavarahoidja Priit Kivi muuseumieksponaadist.

Põder tuleb aga nüüd lossi keldrisaali loodusosakonnast ära viia. Kivi sõnul kaob esialgu kogu loodusosakond ära.

"Mõneks ajaks läheb see meil hoidlasse, aga võib-olla lootust on, et kunagi uuel kujul, uuel moel saavad inimesed neid teada-tuntud loomi jälle näha," ütles Kivi.

Muuseumis olev ilves aga näiteks polegi päris Saaremaa loom, vaid hoopis Abrukalt kütitud. Aastakümneid muuseumis kitse nosinud hunt on hoopis huvitavama looga loom.

"Hunt pärineb meil juba 1950. aastatest siin muuseumis. Ja sellega on selline huvitav lugu, et tegelikult see hunt elas oma päriselu hoopis mandril, kusagil Viljandimaal. Aga omal ajal üks grupp sportlasi sõitis bussiga mandrile ja selle sama reisi käigus aeti see hunt alla. Ja bussijuht otsustas, et ta võtab selle hundi kaasa," kirjeldas Kivi.

Tulevikus hakkab aga lossi pääsema hoopis teisest kohast. "Peasissepääs saab olema sisehoovi diagonaalis vastasnurgast," rääkis Saaremaa muuseumi projektijuht Tõnu Sepp.

Senine ajutiste näituste saal muutub aasta pärast fuajeeks ja saab ka värskema ilme. Näiteks nõukogudeaegsed krohvivuugid kraabitakse lahti ja otsitakse alt sajanditevanust originaali. Ühe seina sisse tuleb aga uus uks.

"Ega siin suurt saladust ei ole, lihtsalt üks kinnimüüritud ukseava. Ma isegi ei oska arvata, tõenäoliselt 20. sajandi algul müüriti ta kinni," selgitas Sepp.

"Seda lossi on korduvalt juba ringi ehitatud ja tegelikult meie ringiehitamine on palju väiksem kui Saaremaa Rüütelkonna poolt 20. sajandi algul tehtud ehitustööd," rääkis Sepp, kelle sõnul on lossi keskaegsest müürist säilinud 75 kuni 80 protsenti, ülejäänud on hiljem taastatud.