Mis laadi lugu "Võõrad" on? 

Žanrilt on see puhtakujuline draama, nagu elus endaski ei ole puhtaid variante, vaid komöödia ja tragöödia võivad viie minuti jooksul korduvalt vahetuda. Ütleme, et see tükk on justkui komöödiasugemetega draama, mis lõpeb tragöödiaga. See, mis laval juhtub, ei ole mingi kauge seiklus, vaid võib juhtuda ka meiega.

Tegelased on inimesed nagu me kõik. Tavalised. Heal järjel, haritud, valdavalt keskealised, oma eluga teatud kaugusele jõudnud, üht-teist saavutanud ja kogenud. Keegi ei tegele enam väga eneseotsingutega, vaid üritavad lihtsalt ära elada. Laval on sõpruskond, kes käib juba aastaid omavahel läbi, korraldab üritusi ja pidusid. Lavastuses kogunetakse järjekordselt ühe paari juurde õhtusöögile, aga kujuneb nii, et saladused hakkavad ilmsiks tulema.

Mulle meeldib väga, et selles näidendis on kõik head inimesed. Keegi ei taha halba, kõik tegelikult armastavad ja austavad üksteist. Kõigist võib olla kahju ning kõigiga saab koos rõõmu tunda. Igaüks leiab lavastusest kellegi, kes tundub lähedane. 

Ühelt poolt on tänapäeva inimesed üksildased. Paljudel pole, kellega mõtteid ja tundeid jagada, teisalt laotatakse sotsiaalmeedias oma elu liigagi palju laiali. 

Ideaalis võikski lavastus panna mõtlema ja tekitada arutelu selle üle, kui palju me tegelikult tahame teise inimese – ka kõige lähema – saladusi teada saada, ning kui palju on mõistlik enda omi avaldada. Kas oleks parem, kui mingid asjad jääksid peitu ning kas ja kui palju meil endal selliseid saladusi on? Õigupoolest ei peagi see olema mingi saladus, pigem on tähtis privaatsuse tunne. Igas suhtes on nii, ükskõik kui kaua või vähe see kestnud on, et absoluutselt kõike ei saa jagada. Muidu suhted lihtsalt ei toimi.

Tark suhe on see, kus teatakse, mida öelda ja mida ütlemata jätta. Jäetakse ju rääkimata mitte ainult enda, vaid ka teise inimese kaitsmiseks. Selles tükis ütleb Bianca oma mehele Cosimole, et teineteisega tuleb küll kõigest rääkida, aga siiski vaid kõigest, mis suhtes oluline on. 

Mida sa enne "Võõraid" lavastanud oled? 

2007. aastal tegime Nargen Opera soovil Laulasmaa metsade vahel Andrus Kivirähki "Ulja neitsi". Ma ei tahtnud tookord reklaamida, et olen lavastaja – ei mäletagi, kas lõpuks ütlesime näitejuht või juhendaja. Oli erandolukord, paar nädalat aega, ja ohjasin siis näitlejannade truppi. Proovide juures olid nii Kivirähk kui ka Ülle Kaljuste ning Tõnu Kaljuste tegi muusikat. See oli rohkem nagu suvine rühmatöö.

Ühte asja küll mäletan: ma polnud varem aru saanud, kui paks nahk lavastajal olema peab. Igasugust kriitikat – olgu avalikku või kolleegide neljasilmajuttu – võtsin kohutavalt isiklikult ja mõtlesin, et ei taha end enam elu sees sellesse positsiooni panna. Kui näitlejale öeldakse, et oli kuidas oli, aga sina olid ju tubli, saad kergendustundega eemalduda, aga kui oled kogu protsessi juhtinud ja keegi ütleb kasvõi mõne väikse asja, tundus see nii uskumatult raske.

Miks siis ikkagi lavastajatöö jälle ette võtad? 

Hendrik Toompere jr pöördus minu poole nii pool-möödaminnes, et kas ma pole mõelnud midagi lavastada. Mingi krõks käis mus läbi ja ütlesin, et jah, on kaks filmi, mida võiks ka teatris teha. Ise poleks elu sees julgenud pakkuma minna, aga naljaga pooleks sai see välja öeldud ja vastu võetud. Tunnistan, et mingis mõttes on kabuhirm, aga kui ma seda võimalust kasutanud ei oleks, poleks ma endale mitte kunagi andeks andnud.

Sulle on toeks pikaaegsetest headest kolleegidest trupp.

Trupp on tõesti kokku pandud sooviga, et oleksime mõttekaaslased ja ei tekiks iga tühja asja pärast üleliigset seletamist. 

Oled 25 aastat näitleja olnud, teinud koostööd paljude erinevate lavastajatega ja küllap on kujunenud arusaam, milline on hea ja viljakas prooviprotsess. 

Ei tea ju, kas see, mis on minu jaoks viljakas ja hea, on seda tingimata ka teistele. See, kas ma pean oma proove ja rolli õnnestunuks, sõltub paljudest asjaoludest – kas mulle on antud võimalus end uuest küljest näidata ja mugavustsoonist välja murda. See on tihtipeale prooviprotsessi ajal väga ebamugav, aga kui õnnestub, siis pärast mängides on väga tänuväärne. Lähen hea meelega õhtul mängima tükki, millest tean, et teen näitlejana midagi enda jaoks uut ja huvitavat.

Ideaalis tahangi seda oma näitlejatele pakkuda. Lavastajana ei ole mu eesmärk teatriuuendust läbi viia. Näitlejana tean, kui vajalik on kõrvaltvaataja pilk. Kas see, mida ma proovin, katsetan, taotlen, ka paistab välja? Tunnen oma kolleege ja tean, mis neis peidus on – tahan, et nad võtaks mängust maksimumi ja leiaksid ise tee selle juurde.

See kõlab nagu pedagoogitöö. Oled ka seda teinud, lavakoolis näitlejameisterlikkust õpetanud. 

Mulle väga meeldis see töö, mälestused on hästi positiivsed. Mulle inimesena see sobib. See inspireerib ja kütkestab – pusida inimese kallal, et saada kätte maksimaalselt hea tulemus, mida see inimene teha suudaks. Näitleja on mõnikord arg, ei julge ära teha kõike, mida ta sisimas tunneb, et võiks. Tahan julgustada proovima. 

On ärevad ajad ja globaalsed mured, samas ei kao ka argipäev ja lähisuhted kuhugi. Mida sa teatri tegijana ja vaatajana teatrilt praegu ootad? 

Ärevad ajad tekitavad nii tegijatel kui ka publikul erilisi ootusi, teravuspunkt on kohe kuskil mujal. Tundub, et iga materjal peab kuidagi eriti kõnetama, olema nii-öelda ajas. Kui sõda talvel algas, oli ka mul tunne, et mismoodi ma nüüd sellist igapäevast tükki lavastama hakkan, kas on õige aeg sellise asja jaoks, sest iga rakk peaks karjuma "ei sõjale". See ongi väga tähtis ja seda ei tohi ära unustada. Teater peabki kätt rohkem pulsil hoidma, aga teisest küljest janunevad inimesed kergema poole järele. Tsirkust ja leiba on vaja igal ajal, ka sõja ajal. Inimestel on vaja välja tulla, vaadata lugu, mis haarab, mis ei tuleta kogu aeg meelde maailmas toimuvaid õudusi. Ei saa üheta ega teiseta.

Loodan, et "Võõrad" kutsub inimesed lokaalsete, oma peresiseste teemade juurde. Kõige tähtsam on, et lugu puudutaks ja kõnetaks. Mingis mõttes on ju nii, et riigi heaolu sõltub inimeste heaolust, iseendaga toimetulekust. Mõne riigi eesotsas seisvad märatsejad on ilmselgelt inimesed, kes endaga toime ei tule. Nad peaksid seda tükki vaatama ja endalt küsima, mida nad on elus valesti teinud, kuidas ennast ravida. Kõik algab ikkagi üksikisikust.