Tiina Loki sõnul saab niivõrd suurt filmifestivali ainult seepärast, et on piisavalt suured meeskonnad, kes need filmid läbi vaatavad. Kui esimestel aastatel tegi seda tööd Lokk ise, et saada selgeks filmide maitsed ja rütmid, siis enam sellist aega ei jagu, ent tihedamatel perioodidel vaatab ta ka oma koduteleviisorist viis-kuus filmi päevas.

Nii suure arvu filmide juures on harv juhus, et Lokile satub ette filme, mis teda tõesti üllataksid ja elamust pakuksid. "Ma olen sellele palju mõelnud, kas see on see, et sellest hobist on saanud päriselt ka ränk töö ja vaev, sest pole lihtne vaadata nii palju filme korraga. Loomulikult su tundemeeled hakkavad kaduma ja need pole enam nii erksad kusagil augusti lõpu poole, kui me oma programmi kokku paneme," rääkis Lokk.

Selliseid suuri filmitegijad, nagu 1960.-1980. aastateni tegutses, tänapäeval Loki sõnul enam naljalt ei leia. "Need aastad ja tegijad on mul nii eredalt meeles, sest ma olin noor ja alles avastasin seda maailma. Selles mõttes on seda üllatust vähem," ütles ta.

Filmikunsti juures köidab Lokki enim see, mida tema sõnul vähesed oskavad vaadata – filmi mitu kihti. "Kui kõik kujundid on pandud sinna sisse, kui läheb vaja ka kirjandus- või kunstialaseid teadmisi. Siis olen ma nagu vana kilpkonn, kes oma noorele meeskonnale hakkab seletama seda," sõnas Lokk, lisades, et ta on samas õppinud nautima ka loo lihtsat jutustamist.

Õpingud Moskvas

Tiina Lokk on lõpetanud VGIKi, kuulsa kinoinstituudi Moskvas filmiteooria ja kriitika alal. Kuigi Eestis filmiklassi lõpetanud, siis veel peale kooli lõppu ei kavatsenud Lokk minna Moskvasse ja tagatipuks filmi õppima. Teda huvitas kunstiajalugu ja kirjandusajalugu. "Ma ei saanud Tartu Ülikooli sisse, sest ma läksin professoriga vaidlema Shakespeare'i ema pärast," meenutas Lokk. Edasi viis tee ta Meediumisse tööle, kus toimus spordifilmide festival ja kust tekkis esimene arusaam, et hoopis film on see, kuhu poole ta peaks vaatama.

"Kui ma olin umbes nädal-kaks ära seal õppinud, siis sain aru, et see on minu kirg. Filmi ei saa õppida ilma, et sa teaksid, mis on juhtunud ajaloos, kunstiajaloos, teatris, kirjanduses. See oli kõik, mida ma õudselt armastasin, see oli kõik kokku kogutud ja selle nimi oli film. Armastus esimesest silmapilgust, kui ma sinna instituuti sisenesin."

Lokk nentis, et tol ajal oli Moskva ülikool oma haridustasemelt üks vingemaid maailmas, nõukogude liidust rääkimata. "Meie õppejõud oleksid pidanud oma kraadidega õpetama Moskva ülikoolis, aga neil oli selline minevik, et põlvkondade kaupa Siberisse," ütles ta. "Nad väga hästi rääkisid sellest, millest oli võimalik rääkida tollal nõukogude liidust ja millest polnud, sellest nad rääkisid kodus, tegid meile pannkooke ja nii me saime selle teise poole sealt juurde."

Lokk tunnistas, et on üles kasvanud vene intelligentsi rüpes selle parimas mõttes. "Ma olen absoluutne idealist, romantik, kes tunneb vastutust. Looja, see on püha, kunst ja anne on püha, neid tuleb hoida. See on kõik see, mille nimel ma olen elanud ja mille nimel mind seal kasvatati. Sirge selg ja kõik. Nemad tegid minust inimese."

Usaldus filmitegijate poolt

Viit aastat Moskvas võttis Lokk kui kogemusi ja õppetunde, milleni ta ilmselt enam nii pea ei naase. "Ma võtsin kõik praktikakohad vastu, mida mulle pakuti. Üks neist oli see, kus minu praktikajuhendaja toimetas ka Tarkovski "Stalkerit"," meenutas ta.

Lokk on olnud toimetaja ka mitme tänaseks klassika staatusesse jõudnud filmi juures – Lembit Ulfsaki lavastatud "Keskea rõõmud", Kaljo Kiisa "Toomas Nipernaadi",  Leida Laiuse "Varastatud kohtumine" jne. Sellist toimetajatööd võrdleb ta kirurgiaga. "Avad haava, lõikad lahti, hakkad seal vaikselt surkima ehk siis minu jaoks toimetajatöö on see, et ma olen üritanud minna looja nahka, aru saada, mida tahab öelda oma stsenaariumiga," sõnas naine.

Kuna filmitegijad usaldasid Lokki nii väga, sai ta olla juba nende esimeste ideede juures. "Ma olen üritanud ja aidanud seda välja tuua, mida nemad tahavad teha," nentis ta. Hästi ei saa seda tööd tema sõnul teha siis, kui toimetaja, režissöör või stsenarist hakkab oma ego peale suruma. Lokile õpetati seda just maha tõmbama. Tema ülesanne oli režissööride nägemust kaitsta ja seda selgemini välja tuua.

Loki kõige lähedasem inimene filmimaailmas oli Jüri Sillart, osalt seetõttu, et 25-aastasena sai Lokk võimaluse toimetada "Nipernaadit", mis toona oli Eesti filmi tipp. "Meil on väga vaimne sõprus, hiljem tegime koos õppekava, vedasime kooli koos ja ta on olnud ainuke inimene mu elus, kellele ma võisin helistada kell kaks öösel ja kes mulle võis helistada kell kaks öösel. Ilmselt temast ma tunnen kõige rohkem puudust."

Kaljo Kiisk oli Lokile mõnes mõttes isa eest, sest instituudi ajal kaotas ta oma pärisisa ja Kiisk hoidis teda sel hetkel väga. Leida Laiusega olid tal aga enda sõnul hoopis teised suhted. "Ta oli omapärane nii heas mõttes, et ta oli väga tugev isiksus ja tal oli väga raske olla, sest ta oli naisterahvas ja naisi tol ajal ei võtnud keegi väga tõsiselt filmis. Sa pidid professionaalselt suutma tõestada, et sa oled keegi," rääkis ta.

Ambitsiooni režissööriks või stsenaristiks saada Lokil polnud, ent tal oli huvitav seda valdkonda proovida ja nii on ta teinud näiteks dokumentaalfilme. "Võib-olla kui oleks see režiim edasi kestnud ja kui ma poleks hakanud lapsi saama, siis ma oleks hakanud hoopis dokumentaalfilmi tegema. Ma olen paralleelselt kogu aeg õpetanud, aga ma pole kunagi režissööriks tahtnud sellisel kujul saada," nentis Lokk.

Koostöö Lembit Ulfsakiga

Lembit Ulfsaki puhul rääkis Lokk, et ilmselt ei õnnestunudki tal oma suurt rolli kinos ära teha. "Loomulikult, kui ta oli noor, Thjil Ulenspiegel ja "Kapten Granti lapsed" olid fantastilised rollid ja seda romantilist Ulfsaki ekspluateeriti vägevalt, aga temas oli hoopis teine asi sees lisaks sellele, mida kõige rohkem oli võimalik näha "Mandariinides"," sõnas Lokk ja lisas, et Ulfsak oli võrdväärne Järvetiga või ükskõik millise tolleaegse Ameerika draamanäitlejaga.

Ühel hetkel tüütasid Loki sõnul Ulfsaki need pakkumised ära, sest ta sattus ühe imidži lõksu. "See oli nii tugevalt tema välimuse ja kõige sellega kokku seotud. Polnud režissööri, kes oleks talle pakkunud tollal seda, mille järele ta janunes. Ja kuna ta ei saanud, siis ta ise hakkas loobuma nendest asjadest," ütles Lokk. 

Kaastootmise vajalikkus

Eesti film vajab Loki sõnul nii filmilinnakut kui ka kaastootmist. "Eesti film muutub muidu provintsiaalseks, nii et sellega pole midagi peale hakata. See raha, mis läheb meie omakeelse filmi tootmiseks, see on kaastootmise raha, mis tuleb Eesti riigile tagasi rohkem kui sinna pannakse. Meil on vaja ka seda raha, et meie enda filmieelarved suureneksid, et meie enda noored saaksid filme teha. Mis mõtet on BFM-il, kui noored režissöörid ei pääse filmi tegema," ütles Lokk ja lisas, et kui me ei tee omaenda filme omaenda keeles, kaotame suure osa enda kultuurist. "See on väga kurb."

Eesti filmi juures jääb Loki sõnul praegu puudu julgusest riskida. "Originaalsus on praegu puudu. Eesti film on muutunud tasapaksuks," sõnas ta. Puhtaid Eesti filme tuleb aastas tema sõnul välja neli või viis ja ka siis loetakse iga sent üle, kas seda ikka on efektiivselt kasutatud. "See ilkumine käib siiamaani," tõdes Lokk.

Ta nentis, et ka filmimaailmas peab olema võimalus läbi kukkuda ja teha vigu, sest siis tuleb midagi head. "Kui on nii, et iga režissöör saab oma järgmise filmi nelja-viie aasta pärast või see, kes lõpetab, saab oma filmi kümne aasta pärast, siis on ta ammu selleks hetkeks ära unustanud, kuidas filmi teha."

Voogedastusplatvormide näol on kinole tekkinud ilmselge konkurent, aga Loki sõnul tähtsustame neid pidevalt üle. "Need tekkisid alternatiivvormidena koroona ajal. Platvormid olid olemas, aga see ületähtsustamine läks nii kaugele, et stuudiod hakkasid isegi platvormide jaoks tootma, see oli alternatiiv. Keegi ei teadnud, kaua ja mismoodi see koroona jääb," rääkis Lokk.

Kui kõik voogedastusplatvormid läbi käia, siis leiab Loki sõnul aasta peale 40-50 korralikku filmi, mis tegelikult on väga väike number ja kuhu paremik ei jõua. "Praegusel hetkel film kolib kinno uuesti tagasi, õigemini ta juba on tagasi, võin seda öelda ka meie festivali näitel – meil on samad näitajad praegu, mis olid aastal 2018."

Lokk naudib autorikino, sealt on tema sõnul võimalik saada väärtushinnanguid nii, et ei pane ise tähelegi, kuidas need su hinge kasvatatakse. "Eriti meeldib see, kui saavad kokku teater, kino, tants tihtipeale, kõik see, mis on valdkondade piiriülene, see on nii hõrk. Igaüks, kes tajub kunsti, oskab sellest samamoodi rääkida," sõnas Lokk. Läbi filmi näeb ta erinevate riikide probleeme ja teemasid, mis iga aasta tema juurde tagasi tulevad. "Minu eluarmastus on film ja ma ei saa sinna midagi parata."

Kultuurisoovitus. "Minge rappa. Mina olen avastanud enda tasakaaluks hoidmiseks looduse, see ilmselt ei kõla väga originaalselt, aga mind see eriti ei huvita. Ma armastan loodust, ma olen kõik oma filmikülalised viinud rappa, nad on armunud Eesti rabasse," ütles Lokk.