On inimesi, kellega kohtud elus põgusalt, kuid neid hetki on võimatu unustada. Minu jaoks on selline Lembit Ulfsak, kes saatuse õnnelikul tahtel oli mu kõige esimene näitleja koolitööna valminud lühimängufilmis "Deus ex ma­china" (2005).

Mõned aastad hiljem läksin Lembitu juurde plaaniga kirjutada Eesti filmipõlvkondi ühendav raamat, kus noored filmitegijad inter­vjueerivad vanemaid kolleege. Kahjuks ei sündinud raamatut kunagi, kuid nüüd, Lembit Ulfsaki 75. sünniaastapäeval, näib õige hetk see 12 aastat tagasi toimunud vestlus avaldada.

Tookord, 2010. aasta kevadel oma Kakumäe kodu köögis kohvi juues ei teadnud Lembit Ulfsak veel, et üks väga oluline aeg tema filminäitleja karjääris on alles ees. 2013. aastal esilinastus Eesti-Gruusia koostöös valminud mängufilm "Mandariinid"¹ Lembit Ulfsakiga peaosas ning kahe aasta pärast saab sellest võõrkeelse Oscari nominent.

Katkeid intervjuust on kasutatud elulooraamatus "Lembit Ulfsak"².

Kas mäletate oma esimest kinos­käiku?

Jaa, minu kõige esimene kinoetendus oli "Väike Mukk", mille peale ma nutma hakkasin ja ära tulin, sest Mukile tehti midagi paha. Teatrietendusi vaatasin ka. Seal käis Vanemuine. Selle olen hiljem kindlaks teinud. Mäletan, et märkasin kord teatriplakatit, kuhu oli kirjutatud maailma kõige naljakam mehenimi: Mikk Mikiver. Küll see tegi mulle nalja. Vaat oleks siis teadnud, et olen tulevikus ise tema õpilane, kolleeg ja sõber.

Kuidas ennast tundsite, kui lavakooli sisse saite?

Varem ei huvitanud mind üheski õppeasutuses õppimine. Lavakas aga tundsin korraga, et mind huvitab kõik. Õppejõud olid seal eestiaegsed inimesed. Tänu neile oli see väga vaba kool. Meile noortele oli eriti oluline, et meid tuli õpetama Mikiver – edukas, noor ja huvitav lavastaja.

Koolikaaslastest oli väga oluline ka Jaan Tooming, Panso kooli tipplõpetaja, legendaarne mees kõigi oma tegemistega. Tema hakkas meid enda orbiiti meelitama ja nii sattusin osaliseks ka oma noorusaja kõige edukamas projektis, Gustav Suitsu luuleõhtutel³. Meie kursuselt olid seal Tõnu Tepandi, mina ja Kaarel Kilvet, lisaks Hermaküla, Jaan Tooming, Raivo Trass.

Kas saite ise ka aru, et midagi teistsugust on sündinud?

Absoluutselt. Tooming ja Hermaküla, nad olid absoluutsed liidrid. Ma olin pigem kahuriliha. Mind kutsuti sinna näitlejaks, aga tänu nende omavahelistele jutuajamistele hakkas mulle ka kohale jõudma, et see on eriline. Kui me aga seda mängima hakkasime, siis mõistsin alles tõeliselt, et osalen milleski suures. See huvi, mis selle asja vastu publikul oli ... ma võib-olla elus hiljem ei olegi midagi sellist kohanud. Oli ime, et seda lubati mängida. Keelamise ümber oli palju mõjukaid inimesi, aga päästis meid ilmselt Nigol Andresen, kes oli eurokommunist või sotsiaaldemokraat. Ta tõestas kuskil parteiorganites ära, et see kõik ikkagi võib nii ka olla.

Kui me publikule mängisime, siis oli huvi meeletu. Tol ajal 1970ndate alguses ei sündinud midagi eriti. Avangardismi polnud. Pärast tekkiski see nii teatris kui kujutavas kunstis ning edasiviijad olid nii Hermaküla kui Tooming, kes läksid Tartusse. Mina sinna minna ei tahtnud. Jäin Noorsooteatrisse Panso ja Mikiveri juurde. Olin Mikiveri väga kiindunud.

Lavaka teise kursuse järel hakati juba Tallinnfilmi kutsuma rolliproovidesse. Ma ka kohe kandideerisin. Minu esimese filmi nimi oli "Tuulevaikus"⁴, mis tehtud ühe raamatu järgi ühest lorust poisist. "Tuisu Taavi seitse päeva"⁵ oli selle raamatu nimi. Kandideerisin küll teise osa peale, aga mind pandi ootamatult peaossa. Veljo Käsper oli režissöör. Ega see suurem asi film polnud, aga mängisid Heino Mandri ja Hermaküla.

Mismoodi oli pärast teatris olemist filmis mängida?

Ega meid ei oldud õpetatud. Ma ei tea miks, aga tol ajal peeti neis ringkondades halvaks tooniks seda, kui üliõpilane filmi satub. Näiteks käisin pärast teist kursust suvel Odessas mängimas filmis "Jutustus tšekistist"⁶. Oli seal üks saksa noormees, kes osales vastupanuliikumises, aga teda ei usaldatud. Mind kutsuti veel Venemaale mängima, aga koolist enam ei lubatud ja olin kole õnnetu. Olen hiljemgi kuulnud, et koolis osa õppejõude ei lubanud filmis mängida.

Tallinnfilmi kinostuudio oli aga lavakast 300 meetri kaugusel. Nii et näitlejaproovides käimine oli meil kohe käe-jala juures ja ikka läksime. Tol ajal oli see tavaline. Paljud meie koolist hakkasid juba noorelt mängima. Käsper tegi uue filmi "Väike reekviem suupillile"⁷, jälle mina peaosas. Nii ma siis mängisin. Edasi tuli juba "Ukuaru"⁸. Vahele väiksed sutsud. Praegu sellist plaanilist üksust pole ja noored satuvad filmidesse harvemini, filme ka on vähem.

Kas tundsite ka, et film on teatrist teistsugune?

Film tundus mulle palju huvitavam kui teater. Teater näis tollal kinnine süsteem. Film oli lõbusam, huvitavam, ettearvamatum. Teater on rutiin, proovid-proovid, siis esietendus ja etendused. Film on aga iga päev isemoodi. Mulle meeldis, et sain kokku näitlejatega, keda ma muidu poleks kohanud. Huvitavad vanamehed teistest linnadest. Muidugi hakkasin üsna varsti aru saama, et filmi on ka võimalik halvasti teha.

Mina vähemalt püüdsin filmis mängida nii, nagu elus on. Kui inimene räägib, siis nii nagu elus. Teatris tehakse Shakespeare'i, Tšehhovit – dramaturgiat, mis on sajandeid kestnud. Ja siis pead läbi dramaturgia mingit tüüpi looma. Filmis aga püüdsin ikka iseennast kehtestada.

Ja ega tekste polnud ka Shakespeare kirjutanud. Need tundusid sellised, et ... nii küll elus ei räägita.

Mul tekkis asjast oma arvamus. Filmirežissöörid olid minust tunduvalt vanemad, kuid kuna mulle tundus, et käituksin teistmoodi, siis tekkis nende vastu protest. Mu partnerid, noored, kes me olime, arvasid minuga sama moodi. Vaidlesime ikka lavastajaga. Leida Laiusega läksime "Ukuarus" tülli. Väitsime Ellega (Elle Kull – toim), et meievanused inimesed ei käitu nii, kui nad armunud on. See on hoopis teistmoodi. Lõpuks oli ta meiega nõus.

Nii hakkaski mul mingi kinomõtlemine tekkima. Käisin filme vahtimas, lugesin erialaseid raamatuid, uurisin montaaži põhimõtteid.

Filmis olid mul lemmikonklid alati operaatorid. Ma uurisin neilt, et miks sa nii võtad. Õppisin optika ära ja küsisin tähtsa näoga, et kas sa võtad 50se või 30sega. Tol ajal oli alguses mustvalge film ja sellega käis kõik lihtsamini. Hiljem oli värvifilmi jaoks vaja juba hoopis teistmoodi mängida, sest lisandus nii palju kaameraid, autosid ja kõrinaid. Kauem sätiti kaadrit ja raske oli pimedas filmida.

Kas te filmirežissööriks ei tahtnud saada?

Mõtlesin tõesti isegi minna Moskvasse kinorežissuuri edasi õppima, aga abiellusin, sain isaks. Ja siis kutsuti mind täiesti ootamatult filmi "Thijl Ulenspiegel"⁹. No edasi läks kõik lahti ja hakkas kutseid palju tulema. Läksin teatrist ära. Film köitiski mind juba sellega, et sain ringi sõita. Minu filmipartneid olid tolle aja kõige kuulsamad näitlejad.

Kes teid enim õpetas?

Enim õpetas Jevgeni Leonov. Tema käest sain kõike küsida. Ta oli väga kogenud filminäitleja. Ta oli NSV Liidu populaarsemaid üldse. Nägin tema pealt, mis on vene rahva armastus. Olen mänginud ka Venemaa kõigi aegade süngeima näitleja Innokenti Smoktunovskiga. Temaga oli ka huvitav, aga ta polnud nii sõbralik, et räägiks mulle midagi.

Leonov seletas mulle, kuidas on võimalik ühte asja mängida mitut moodi. Kuidas variante duublites ära kasutada. Ükskord jalutasime ta koeraga õues ja Jevgeni näitas mulle kaheksat eri varianti, kuidas öelda "ma armastan sind". Leonov kutsus mind peaaegu igal õhtul oma pere juurde külla. Mu oma pere oli kaugel ja siis ta kodustas mu ära. Luges mulle monolooge ette. Tundusin talle terase noormehena. Küsis, kas on parem mängida nii või naa. Klatšisime režissööre taga ja ... Ma olin seal poolteist aastat, ta tegi selle ajaga palju filme ja mina sain temalt lugemiseks palju raamatuid. Kogu tema akadeemilise raamatukogu lugesin läbi.

Minul on kogu selle aja, mis ma olen filme teinud, olnud huvi kogu süsteemi vastu. Ma kosserdasin ringi mööda operaatorite putkasid ja ruume ning käisin rekvisiitorite juures. Mulle on nad alati meeldinud. Täna on need inimesed lõputiitrites, aga tollal paljusid ära ei nimetatudki. Mina suhtlesin aga alati kõigiga. "Ulenspiegeli" ajal sain küll aru, et on olemas teatud hierarhia ja režissöörid kamandavad. Mind aga võlus kino puhul enim see arusaam, et tegelikult teevad kõik ühte ja sedasama asja kohutavalt kiindunult. Kinoinimesed on lihtsalt sellised! Väikeste palkadega, aga kui suured isiksused! Jumal küll, millist nalja näiteks sai valgustajatega, kui viina võtsin ja nende möla kuulasin. Viinavõtmine käis siis kinoga kokku nagu meri ja tuul. Nemad vaatasid kõiki neid tähtsaid persoone oma pilgu läbi. Kes on toredamad ja kes mitte ... Nad võisid mõnele režissöörile külma kõhuga teeselda, et pirn läks katki: "Tee, mis tahad, aga riist on rikkis ja kõik. Me peame remontima, me teeme homseni." Oli selline väike magus kättemaks. Nii mulle hakkaski kogu see kinosüsteem tunduma nagu omaette vürstiriik. Tohutu kiindumus oma töösse oli kõigis filmistuudiotes üle NSV Liidu, kus käisin. Peaaegu kõigis sai käidud. Ja kõikjal olid nad ühesugused fanaatikud.

Mida Baltikumist tulnud näitleja kohta arvati?

Küsiti vahel, et mis raha teil on ja miks te fašistid olete. Mul on hea nina inimeste peale ja leidsin igast grupist mõne dissidentliku mehe, kellega sai maailma asju rääkida. Ja muidugi näitlejad ...

Üllatavalt palju professionaalset juttu sai viinavõtmise juurde räägitud. NSV Liidu ulatuses kinonäitlejaks saamine oli nagu mõnes spordikoondises olemine, kus koos eriti andekad inimesed üle liidu.

Tagantjärgi võib muidugi mõelda, et oli alles karjäär ja nii, aga mul on sellest ajast meeles ikkagi inimesed. Erilised jutuajamised ja mõttevahetused, koos viinajoomised. Mul muidu pole hea mälu, kuigi olen pidanud eluaeg vene keeles rääkima, mõnikord raskeid tekste ja puha. Kui aga mõnda neist filmidest satun vaatama, siis on peaaegu kõik kaadrid meeles, aga ka see, kuidas kuhugi sõitsime ja mis juhtus. Kõik on meeles.

Mis oli raske?

Keel oli kõige raskem. Ma ei rääkinud vene keelt halvasti, aga võõras keeles teksti andmine oli raske. Lõpuks aga hakkasin vene keeles isegi mõtlema, kuna olin seal kuude ja aastate kaupa.

15 aastat mängisin ainult filmides. Eesti keeles suhtlesin vaid perega. Vene keeles hakkas aktsent ära kaduma, nii et kui muidu mind dubleeriti, siis mõnede filmide puhul olin võimeline end ise sisse lugema. Dubleerimine on puhtalt tehniline, seal peab keel olema hea.

Kinos on aga samuti nagu teatriski, et kui sul veab, siis saad huvitava rolli. Võib aga ka nii olla, et teed tööd töö pärast, kuid osad pole tegelikult huvitavad. Lõpuks tekkis mul kõigest tüdimus. Parajasti tuligi Gorbatšovi värk ja kooperatiivfilmid ning lõpuks olid kõik vene näitlejad tööta, mina nende hulgas.

Kuidas see teile mõjus?

Mul oli hea meel, sest sain tagasi Tallinna, kus pakuti kohe dublaažirežissööri kohta. Töökoht ja palk olid olemas, aeg-ajalt käisin Venemaal. Seal aga oli juba selline olukord, et filmivõtted algasid, kestsid nädal aega ja siis korraga kadusid nii rahad kui ka produtsendid. Kõik jäi pooleli.

Just sel ajal pakuti mulle Draamateatris paaris näidendis osa proovida. Sain aru, et ma seda lavanäitleja elukutset enam üldse ei valda. Olin teatris olnud ju üsna lühikest aega. Hakkasin kobamisi katsetama.

Hakkasin ka ise režissöörina filme tegema. See oli ajal, mil filmitegemine nõudis kohutavalt energiat. Tundsin, et mulle meeldis filmi juures peaaegu kõik peale selle kamandamise ja orgunnimise. See väsitas kohutavalt. Režissöörina vastutasin ju mina selle eest, mis toimub ja ekraanile tuleb! Nägin aga, et Eestis ei toimu parasjagu midagi. Tööd oleks ju võinud teha, aga see resultaat poleks mind rahuldanud, sest sel ajal polnud Tallinnfilmis tehniliselt ja rahaliselt võimalik teha seda, mis juba mujal maailma kinodes näidati. Mul aga polnud ju nii, et muud ei oska. Mõtlesingi, et kui tuleb mõni hea filmimõte, küll siis teen.

Mind on huvitanud alati komöödiažanr. Lavastasin ka teatris paar asja, kuid kõik tundus seal mu jaoks kuidagi segavana. Saingi aru, et näitleja elukutse on ikkagi kõige ausam amet nendest, mis ma teha oskan. Täna ma ei oskakski enam filmi teha. Ma ei tea isegi, kelle sõna peab režissöör kuulama. Ei ole aru saanud.

Mängisin ühes USA sitas filmis ja vaatasin, et kogu aeg kisuvad ja õiendavad omavahel. Küsimus, oli selles, et raha tuleb ära raisata. Mul on vahel siin Eestis ka tunne, et raha virutatakse vahelt ära. See raha, mis on filmi tegemiseks antud, sellest läheb suures osas mujale kui filmitöö peale.

Kui ma nägin ära "Sügisballi"¹⁰, siis sain aru, et see on film, mida ma iial teha ei oskaks, aga see on film, missugust ma tahaksin teha osata. See on suur asi, kui Eestis on vähemalt üks selline lavastaja. Kindlasti on veel kellelgi marssalikepike paunas. Seda vaadates sain aru, kui kergelt jookseb suur asi. Filmis on alati raskelt jooksnud väike asi. Minu jaoks on "Sügisball" väga mitmemõõtmeline film ja kust see mees (Veiko Õunpuu – M. S.) on need oskused on võtnud, ei tea ma siiamaani.

Millised filmid on teid mõjutanud?

Ma räägin nüüd filmidest, mis olid nii ammu, et ega ma muud ei mäleta, kui vaid enda muljet nendest filmidest. Nõukogude ajal toodi siia teatud filme, mida näidati kinnisele publikule. Meid tudengitena susisid sisse Kaljo Kiisk ja Panso. Nägin neid filme siis nn kinnistel läbivaatustel.

Samuti käisin välismaal filmivõtetel olles ikka kinos ka.

Esimesed filmid, mis mind vapustasid, olid siis, kui ma ise alustasin filmides mängimist: "Blow up", "Kesköine kauboi" ja lemmik oli "Easy Rider".¹¹ Sealt jäi kohe meelde episoodimees Jack Nicholson. Sain kohe aru, et kuradi hea mees on sündinud. Hiljem nägin ka filmi "Väike õuduste pood"¹², kus ta alustas.

Mulle on väga meeldinud ka vene filmid. Nikita Mihhalkovi esimesed filmid, eriti "Lõpetamata pala pianoolale", "Oblomov"¹³ ... . Ka Kesk-Aasia poisid tegid huvitavalt. Vene filmid olid hästi emotsionaalsed. Hitchcocki filmid on meeldinud ning peaaegu kõik Woody Alleni filmid. Mida aeg edasi, seda vähem huvitavad mind USA filmid. Ma ei ütle Tarantino kohta muud midagi, kui et ta on väga palju huvitavaid anekdootlikke stseene teinud, aga ma ei saa öelda, et mind köidab tema maailmanägemus. Ta on selline vigurdaja.

Ja kui võtta viimaste aastate lemmikud, siis inglaste komöödiat "Püksid maha"¹⁴ olen näinud viis korda. See köidab mind nii kohutavalt. Mulle meeldivad väga lastefilmid. Näiteks ma alati vaatan "Babe'i"¹⁵, kui see kuskilt tuleb ja pisar on silmas. Klassika omas žanris on "Üksinda kodus"¹⁶.

Üle aastate on meeldinud Roy Anderssoni "Laulud teiselt korruselt"¹⁷ – selles filmis olid mingisugused huvitavad asjad kokku pandud. Ka Aki Kaurismäki: "Pilved liiguvad" ja "Mees ilma minevikuta"¹⁸. Väga lihtne lugu. Ta on tagasi läinud filmi alguse juurde.

Viimasel ajal olen hakanud rohkem näitlejaid vaatama – seda, kuidas nad mängivad. Märkan, kui mõni uus vend on jälle tulnud. Mida kuulsamaks nad saavad, seda vähem on neil aga midagi teha. Vaatan, kuidas vana härrasmees, 70-aastane Al Pacino otsib filme, kus saab tüdrukuid kabistada, paukuda ja kärkida. Aga noh, ta on taat juba. Ta on ka Eve Kivi sündroomiga, ilusti riides ja ...

No väga raske on kinolinal vananeda. Nicholsonist oli ka mul kõrini vahepeal, aga ta on viimasel ajal hakanud jälle omaealisi mängima ja teinud häid rolle. Aeg läheb kiirelt ja kõik me näitlejad jääme ruttu vanaks. Selge on, et üks päev tuleb karjäärile joon alla tõmmata, aga näitleja tahab ikka esineda.

Kes teile näitlejatest meeldivad?

Ega ma neid tänaseid eriti ei tea, mulle meeldib aga Matt Damon, Meryl Streep ja vana Clint Eastwood on vapustav. Üks ainukesi vanamehi, kes on igas poosis hea. Mulle ta filmid meeldivad. Tema eristub enam-vähem muust Ameerika jurast. Ma ei käi kinos enam tihti, vaatan, kui telekast midagi näen või lapsed ütlevad, et on midagi head. Hea näitleja on nagu uus inimene, kellega saad tuttavaks. Venelastel on mõned geniaalsed – Viktor Suhhorukov, kes meil Leninit mängis¹⁹, ja "Vend 2-s"²⁰. Ka Jevgeni Mironov. Venemaal praegu muidugi kino ei tehta, vaid seriaale.

Kuidas te filmirolli üles ehitate?

Mõni roll on kohe pihus, loed läbi, müts pähe ning mängima. Vanasti kirjutasin ma ikka stsenasse üles, et kui täna võeti lk 16, homme lk 38 ja lk 17 võeti sügisel ... siis mul olid märgusõnad, millest ainult mina aru sain. Enne võtet palusin veel näidata materjali tollest ajast. Kõik režissöörid muidugi ei näidanud. Üldse läks mul hulk aega enne, kuni mind hakati filmis aktsepteerima ja kui ma midagi palusin, siis tehti. Alguses saadeti perse – mine hotelli ja õpi teksti. Lõpetasin aga oma karjääri Venemaal kõige kõrgemas punktis, mis võimalik. Olin siis juba ise palju teinud ja jõudnud järeldusele, et filminäitlemine pole niisama lullilöömine.

Kuidas juhtus, et "Keskea rõõmudes"²¹ mängisite ise ja olite režissöör?

See oli kõige suurem nuhtlus. Tahtsin sinna teist näitlejat, aga mul ei lubatud võtta. Kohutavalt raske oli. Kõik näitlejad on koos, ajavad mingit oma head juttu, mina aga pean otsima: kus toit on? kus on tuletõrjeauto? mis nurga alt filmime? Hommikul jäi märkimata, kustpoolt päike on, siis tahad filmida, on varjud ...

Kuidas see lugu teieni jõudis?

Seda pidi teine mees (Valentin Kuik – toim) hakkama tegema, ta jäi haigeks ja taheti seisma jätta. Korraga aga öeldi mulle, et tee ise, oled siin meiega õiendamas küll käinud. Mina tahtsin käsikirja ümber kirjutada ja nii see sai käigu pealt tehtud. Osa tegin ise, osa aitasid näitlejad välja mõelda. Tiina Lokk oli toimetaja, ta tõi Moskvast mingi tüübi, kes ei saanud üldse aru, mis film see meil on. Ta läks küll stsenaristina kirja, aga tolku tast polnud. Tegime seda filmi ikka kambakesi. Küsisin näitlejatelt, kuidas mingit stseeni teha. Teadsin ju küll, kuhu peame välja jõudma. Aga kuidas see asi elama hakkaks? Mul olid sel filmil kohutavalt head ja loomingulised näitlejad.

Kust võtsite selle filmi karakterid?

Maria Klenskaja osa on täitsa minu ema pealt maha kirjutatud. Mul olid sellised märksõnad näitlejatele, et mäletad, mul oli onu Volli, tee onu Vollit. Võtsin seal ikka palju oma elust. Kõigi puhul lõi ette mõni tüüp. Vahel ajasin kamba kokku ja ütlesin, et mul pole ühtegi mõtet peas. Mida teha? Klenskaja oli siis kõigist parim. Ikka ütlesin talle: "Ole vait, ära õienda!" Alles siis hakkasin mõtlema: "Oot-oot, mis ta ütles ... Kurat, see ongi ju see!"

Ka "Lammas all paremas nurgas"²², mida koos Janno Põldmaga kirjutasime, oli kõik meie elust. Pirita ajaloolise fooni tõi Janno sisse, sest need olid tema lapsepõlvemaad. Ahvena tegelaskuju me küll konstrueerisime. Jannoga koos oli hea teha. Tema kirjutas teises toas ja tuli stseeniga. Mina lugesin ja arvasin, et see on täielik jama, aga vaat see üks sõna on väga hea. Nii me jahvatasime, kuni järgmiseks õhtuks saime lehekülje puhast teksti. See oli kõige vaesem aeg Eesti kinos. Oli esimene võttepäev, kui tuli kroon. Meil oli vaja kümnekroonist õngekonksu otsa panna, aga keegi ei tahtnud anda. See oli suur raha ja ei tohi rahaga mängida. Janno oli võtete juures ka kogu aeg.

Millal teete käsikirja järgi ja millal mõtlete platsil ise midagi juurde?

Mina hakkan juurde mõtlema, kui asi ei klapi. Improvisatsioon on üks kahtlane asi, eriti dialoogi puhul. Iga parasiitsõna võib pärast saada takistuseks. Kui proovid on ära olnud, siis tuleb ikka teha, nagu on. Improviseerida võib enne võtet. See mulle meeldib, anna ainult kätte! Mul on ka alati hea meel olnud, kui näitlejad on midagi endaga kaasa toonud.

Oleneb ka, mida stseeniga saavutada tahad. Tihti tuleb julgeda ka teiste pakkumised tagasi lükata, sest need ei klapi ülejäänuga. Ei saa hakata demonstreerima näitlejameisterlikkust. Igas stseenis tuleb küsida, miks sa seda teed. Kuhu tahad välja jõuda? Mida tegelased tahavad ja mis edasi saab? On ka tulnud ümber võtta, sest kahe järjestikuse, aga erinevatel aegadel filmitud stseenide meeleolu ei klapi.

Olen ka seda tähele pannud, et selliseid küsimusi, mis mul on, filmides enam palju ei esitata. Nii nagu on helikeel muutunud heliloomingus ja meloodia pole enam oluline, tekivad matemaatilised võrrandid, mida teevad aparaadid ... Vaatasin just Tüüri filmi²³.

Mina räägin praegu klassikalisest kinost ja olen ajas maha jäänud. Olen teise seina najal kasvanud, kui praegused tegijad. Sellise jutuga nagu mul, Õunpuu juurde minna, tähendab teisel inimesel võttepäeva ära rikkumist. Seal tuleb vait olla, teha, mida ta tahab, sest iial ei tea, millega film lõpeb. Olen kahes Õunpuu filmis olnud, aga ta on mu välja lõiganud. Mida ma siis seal jahvatan, kui tal minuga filmitud kaadreid vaadates mind vajagi ei lähe.

Kinos on mulle alati meeldinud lugu. Või kui lugu pole ja on midagi muud ... nagu "Sügisballis" on läbiv lugu ja siis loo ümber olevad tasandid aitavad loole kaasa. Ja vahel läheb loost välja ka. Sellist filmi nagu mina teeksin, tehakse ka veel vahel harva. Tavaliselt vanem põlvkond. Usun aga, et see kõik tuleb tagasi.

Mida arvate eesti filmist?

Minu puhul on seda kõige rohkem kompromiteerinud ja ebahuvitavaks teinud "festivalihaigus". Tahetakse teha nii, nagu veel pole tehtud. Ma aga ei tea kedagi, kes oleks nii teinud ja mul jääb suu ammuli. Mulle väga meeldis "Tulnukas"²⁴. Vaat sellest filmist pritsis talenti välja. Kuidas see võimalik on? Seal oli kõik hea. Näitlejad, tekst, stsenaarium. Selle suurim voorus ongi see, et ta on amatöörlik, sealt tulebki see siirus ja ehedus. Lõppkokkuvõttes on ta aga sama palju amatöörlik kui Rousseau maal, mis maksab 10 miljonit dollarit.

Tänapäeval on ka vaene režissöör tihti üks raha teenimise osake onude ja tädide käes. Mind hämmastavad need režissöörid, kes kohutavalt tahavad filmi teha, raha on nii vähe, aga nad on ikkagi nõus. Siis on ainus võimalus, et stsenaarium tuleb teha võimalikult vaeseks.

Üldiselt aga ei saa uskuda reklaami, et tulge sööge 37 krooni eest kõhud täis, kuigi tead, et poest saad selle eest osta ühe saia, margariini ja pudeli vett. Nii ei saa ka väikese rahaga filmi teha. Saad teha lühifilmi. Komme, et tahad filmi teha, aga raha pole, hukutab. Teisest küljest saan ma sellest aru ka. Ja samas on meil ju tehtud küll ja küll pompoosset jama suure raha eest.

Mis arvamusel olete meie filmikoolist?

Olen mõnes väikses tudengifilmis kaasa teinud, aga kui ikka lugu pole, siis ma ei tea, millest veel filmi teha. Filmi saab teha ainult loost. Selleks et lugu tudengina kirja panna, peab olema tugev dramaturgia õppejõud. Kui oskad väikese loo kirja panna ja üles filmida, siis oskad alati teha ka pikema loo. Filmikoolis tuleb õppida joonistama kipskuju, mitte hakata kohe abstraktsionismiga tegelema. Iga laps on ju abstraktsionist. Profiks saamiseks peab oskama näitlejat juhendada.

Tarkovski ei osanud näitlejale üldse midagi öelda. Jüri Järvet on rääkinud, et mitte midagi ei öelnud. Ta oskas aga õigeid inimesi valida.

Kui satub edev näitleja, kes hakkab pakkuma oma ideid ja lavastaja on kõigega nõus, siis tuleb kokku eklektika. Filmis võib juhtuda ka nii, et peaosaline teab oma liini, aga kõrvalosalised keeravad kogu filmi selle liini pealt ära. Filmis peab kõik ühes suunas minema. Film ongi nagu raudtee. Ühest kohast teise minek. See ongi režissööri kõige suurem oskus.

Mis on põhihäda, mis noorte filmides silma hakkab?

Lugu pole ja hakatakse edvistama. Näitlejad karjuvad ja hüppavad, teevad nalja, rääkimata sellest, mis on üleilmne häda – filme tehakse mingitest haigetest inimestest. Kõik on haiged, selline morbiidne üldtoon. Mind ei huvita see. Eestis on esimene asi, et kui lugu pole, siis filmi ka ei tule.

Minu meelest ei pea tudeng õppefilmiga kedagi üllatama. Õppefilmi juures tuleb proovida teha seda kõike, mida oled õppinud. Tegelikult võiks olla lausa nii, et õppefilmi puhul ei anta valida, mida teha, vaid jagatakse lood, kes mida teeb. Pead seda tegema, tahad või ei taha. Nagu teatris. Kui meil on vaja "Kuningas Leari", siis keegi lavastab, kuigi tahab võib-olla muud teha. Enda asja tegemiseks tuleb see au välja teenida.

Ansamblist ei ole asja, kui pillimehed ei oska mängida. Tihti on öeldud, et meil ongi selline stiil. Igasugust udu võib ajada. Godardil oli ka nii, et kui võte ei õnnestunud, et päike läheb pilve taha, siis ta pani tiitri. Keset filmi. Seda loeti uuenduslikuks.

Hiljuti tegin filmi, kus küsisin poisi, režissööri käest, et kuidas ta seda nüüd monteerib. Mina olin ühes ja teises kaadris, aga need ju ei monteeru. Poiss oli hämmingus: mismoodi ei monteeru? Mina vastu: "Võtsid siit ja siit nurga alt, kuidas sa need omavahel kokku paned. Kas võtad vaheplaani vahele?" Ta ei saanud aru, mida ma küsin. Operaatoril hakkas piinlik ja ta asus seletama. Hakatakse filmi tegema, aga käsitööoskust veel pole. Sellepärast ongi minu meelest filmikoolis oluline alguses ikka lugu teha.

Kuidas saada filminäitlejaks?

Selleks saada on väga raske. Mõni algaja on ekraanil nii veenev, et on tunne, et ta on teooriat õppinud. Aga pole, vaid näitleja on õigesti valitud. Tihti võetakse filmi oma tuttav seltskond, kuid igaüks filmi ei sobi või vähemalt teatud osadesse mitte. Ei kanna välja, pole midagi teha.

Palju on ka muutunud. Vaatasin just Hitchcocki raamatut. Kui palju on selle ajaga muutunud kinotüpaaž! Milline on tema kangelane? Millest ta rääkis üldse? Millised olid armastuslood?

Tänapäeval ei mängi ekraanil enam tingimata piltilusad naised ja mehed. On hoopis huvitav inimene või keegi, kellest võiks seda eeldada.

Rääkisin kord mehega, kes oli näinud minuga samu filme ja mulle see õudselt meeldis, sest meil oli palju jagada. Paus aga lõppes ja läksime oma näitlejatööd tegema. Ta oli täpselt samasugune diletant. Need filmid polnud kuidagi parandanud tema mõtlemisvõimet. Talle oli tähtis, et need on kuulsad filmid, mis saanud festivalil auhinna.

Kuidas palju duubleid tehes end värskena hoiate?

Aga igal duublil on ju oma eesmärk, mis lugu räägitakse. Kui see õnnestub esimese korraga linti saada, siis milleks teha teist duublit? Mõni teeb teise igaks juhuks. Kui toimub selline duublite paraad nagu Bruno Ojaga, kellega tehti 12–17 duublit ... ja veel rohkemgi tehakse … No see on juba kino mängimine! Mulle anti raha, kaamera, ilus ilm ja alluvad, kõik kuulavad sõna ka, vaat siis mõni hakkab režissööri mängima ja teeb 72 duublit.

Milleks teha, kui juba korda läks? Ja kui ei läinud, siis tuleb näitlejale selgitada, miks ei läinud. Kas operaator ei jõudnud fookust vedada? Järelikult pean mina näitlejana samamoodi tegema. Nemad peavad proovima teistmoodi. Kui kõik on okei, milleks siis jamada?

Või mina ütlen stseeni lõpus, et tunnen, et tegelane naeratab, aga režissöör ütleb, et see pole õige. Oleme siiski ühel lainel ja teeme kaks varianti. Pärast montaažis võtame selle, mis vaja läheb.

"Thijl Ulenspiegeli" võttel filmiti erineva optikaga, aga mina pean ikka ühtmoodi tegema – jõudma kiiresti punktist A punkti B. See on selle stseeni eesmärk.

Duublitega pole mõtet vigurdada! Selle nahka kõik lähebki, kui hakkad pulli tegema.

Olen töötanud režissööriga, kellel oli lõunaks kõik materjal üles võetud, aga ta tahtis nii väga režissöör olla, et hakkas juurde võtma asju, mida üldse vaja ei läinud. Nii otsustas ta veel neli tundi filmida ja keegi ei saanud aru, miks. Käis majade vahel ja röökis: "Tähelepanu! Võtame!"

Režissöör on ju diktaator, kõik peavad teda kuulama. Kui sinna vale mees satub – aga tihti satuvad sinna need, kes tahavad karjääri teha ja kamandada ja näidata teistele, kuidas elada tuleb –, on asi ikka päris hull. Venemaal olen kohanud režissööride hulgas ikka igasugu mölakaid. Nad ei tee filmi, vaid on ülemused. Need on kõige hullemad, sest tavaliselt on neil mõtlemisega sitasti.

Mida siis teha?

Olen neid pikalt saatnud, ära lõpetanud, ära tulnud ja edasi teinud. Mul oli kunagi hea sõber Aleksandr Kaidanovski. "Stalkeris"²⁵ mängis peaosa. Tema ütles kuldse lause: "Kehvas filmis kehva režissööriga ei tohi mängida hästi, tuleb mängida nii, nagu see režissöör on. Kui hakkad hästi mängima, siis tundub, et sina mängid kehvasti ja kõik ülejäänud on enam-vähem."

Selle lause puhul tuleb natuke mõelda, mida see tähendab. Minu jaoks seda, et filmis tuleb teha nii, nagu režissöör käsib. Kui juba filmi läksid, tuleb teha.

Mõnikord näen, et režissöör ajab imelikku asja, aga see on nii vaid esmapilgul. Natuke süvenedes saan aru, et ahaa, ta on "raudtee" hoopis sinna pannud. Siis tuleb selle järgi minna, muidu keeran enda perse ja filmi ka.

Kui palju usaldate oma intuitsiooni?

See peab töötama enne filmi minemist, aga mina olen nii ka alt läinud. Olen headest rollidest ära öelnud, sest režissöör on tundunud liiga magusa jutuga. See on nagu naise võtmine. Seitsme aasta pärast selgub, et läks valesti. Läänes on selles suhtes hea, et kui ei klapi, lastakse lahti. Meil tahab näitleja tihti kuulsaks saada, raha teenida ja ennast ka platsil näidata. Nii ei tule midagi välja.

Mis on näitlejana teie põhilised hirmud?

Minul on uut filmi alustades alati esimesed kolm päeva hirm. Ei saa kuidagi otsa peale.

Teed uut asja, pead harjuma režissööriga, operaatoriga, oma kostüümiga, osasse pead sisse pugema. On hea, kui film algab kergetest stseenidest nagu käimine, vaatamine. Ütled paar sõna ning raskemad stseenid tulevad hiljem. Kui dialoogidega alustad, siis on vaja proovi teha. Lähed ju uude filmi, kus uued näitlejad, kellega pole elus sõnagi vahetanud, aga äkki pead kallistama ja musitama, kuigi tutvusime alles samal päeval grimmiruumis. Tekstid on siin ja palun minge nüüd voodisse. Siin on vaja režissööri oskust näitlejatest aru saada.

Kui palju on mõistlik proovi teha?

See on kokkuleppe küsimus. Sageli on hoopis nii, et operaatoril on aega vaja, et jamada optika ja fookusega ning siis pannakse näitleja kaadrisse. See väsitab näitleja väga ära. Vene filmides oli sellepärast kehadublant. Tihti lavastaja ütleb, et sulle makstakse, tule nüüd ja ole. Näitlejal aga grimm väsib, miimika väsib jne. Minu rekord on see, kui tegin ühe ööga kaheseerialisest filmist ühe seeria ära ehk siis 900 meetrit filmi ühe ööga.

Õppisin tekste ja muudkui mängisin ja mängisin. Hommikul kell kuus lõppes võte. Olin nii väsinud, et oleks peaaegu avarii teinud. Näitlejad on üldiselt väga ennastsalgavad tüübid, kui asi seda väärt on ja kõik istub. Kui režissöör veel on hea sõber ja omavahel klapib, siis võib kõike teha.

Kui aga professionaalsele näitlejale öeldakse, et oi, meil raha pole, aga tule tee suts, siis see on juba alandav. Vanasti oli kultuurimajas lipukiri "Kunst kuulub rahvale", aga eesti filmis on see: "Tule filmi, aga meil raha pole". Sel juhul polegi see kino vaid koduvideo. Kino on see, mis ekraanilt on "Sügisball". Vot see on kino.

Olete filmides palju mänginud välismaalast, millest see?

Ma ei ole tõesti üheski filmis venelast mänginud. Me mängisime Nõukogude lipu all nõukogude kinos. Ukrainas olen mänginud poolakaid. Kõigis suurstuudio filmides olen mänginud välismaalast. "Thijl Ulenspiegel" on flaami eepos, "Pan Kleksis" olin poolakas (tegelikult siiski taanlane Hans Christan Andersen – toim), "Kapten Grantis" mängisin prantslast, "Mary Poppinsis"²⁶ olin inglane. Venemaal tehti ju kõik omamoodi ümber. Võeti tšehhi pintsak, poola näitleja ja mängisid inglise lordi. Sellest see tuli. Nii oli paljudega. Kui praegu on vaja sakslast, siis võetakse ikka sakslane.

Mis on roll, millega rahul olete?

See, mis publiku hulgas edukas, ei tarvitse üldse kokku langeda sellega, mis mulle on meeldinud. Mu lemmikfilm, kus olen mänginud, on kümneminutine diplomitöö, mille tegi üks Ukraina poiss Igor Minajev ("Telefon"²⁷ – toim). Mängisin seal Kornei Tšukovskit, kirjanikku, kes lõi lastele muinasjutte. See oli selline alltekstiga, absurdne lugu, mis kohe pandi riiulisse, sest see mõnitas Nõukogude võimu. Käisin muinasjutukirjutajana paraadil ja kartsin kõiki neid loomi, kelle ise olin loonud. Need loomad tulid mulle kallale ja hirmutasid mind. Film keelati ära, aga aastaid hiljem, kui Nõukogude võim läbi oli, otsiti see välja ja saadeti festivalidele. See sai veel Moskva filmifestivalil lastefilmide kategoorias auhinna. Igor ise emigreerus, läks Pariisi ja oli seal väga menukas.

Mulle meeldis ka mängida Peeter Urbla "Promenaadis"²⁸ Elle Kulliga. Meeldis teha, sest see oli välja mõtlemine ja koos tegemine, aga resultaat ei meeldinud. Meeldis ka "Punast elavhõbedat"²⁹ Andres Puustusmaaga teha. Ma pole filmi näinud ja ei kavatse ka, sest see temaatika mind ei huvita, kuigi mul poeg ka mängib seal. Ongi vahel nii, et osaled kuskil kaks-kolm võttepäeva ja kui läbi saab, siis on kahju. Meeldinud on teha Mikiveriga "Dr. Stockmanni"³⁰, mis oli Kesktelevisiooni jaoks. See oli teatri moodi tehtud film, aga seal olid mul head partnerid – Hermaküla ja Klenskaja.

Urbla "31. osakonna hukk"³¹ on ka päris hea film tagantjärgi vaadates, kuigi siis nii ei tundunud. Peeter Simmiga meeldis teha "Arabellat"³². Ega ma eesti filmis polegi muidu palju kaasa teinud.

Kuidas saada nii heaks filminäitlejaks nagu teie?

Ma olen nii pikalt selle alaga tegelenud, et kui ma selle peale jäin ja mind sealt välja ei söödud, siis järelikult oli mingi vastastikune sümpaatia. Minul kino ja kinol minu vastu. Ma olen kino alati armastanud. Ma olen alati rõõmuga teinud peaaegu kõike. Isegi režissööre olen rõõmuga perse saatnud. Praegugi on see mu salaarmastus, mis muutunud vaataja armastuseks. Vahin filme kogu aeg, sellist rämpsu ja jama ka. Vaatan ja mõtlen kaasa, süžeele elan kaasa, kui on hea. Kui ei ole, siis kirun kaameratööd ja montaaži: "No kuidas ta sai selle kaadri selle otsa monteerida!" Mu naine ei saa vahel aru, mis asja ma seletan. Minuga on nii, et filme vaatan nagu mõni jalgpalli, teleka ees karjudes: "No kus sa kurat lõid!" Nii vaatan mina kino. Kaasategemisel aga mul seda mõnu enam pole. Ma ei saa ju täna rääkida iseendast kui sellest näitlejast, kes 40 aastat tagasi Thijl Ulenspiegelit mängis. Olen teine inimene, kuigi mu mälestused on sama värsked.

Minuvanuseid mehi on kinos üldse harva. See on ikka noorte inimeste näitamise koht. Kino on noorte kunst samamoodi nagu jalgpall on noorte inimeste mäng. Võin seda vaadata ja kaasa rääkida, õpetada ja kaasa mögiseda, aga noored teevad ikka, nagu nemad tahavad.

Kas elus olete kunsti pidanud ülemaks kõigest muust?

Selle kohta on hea anekdoot. Pardid lendavad sügisel lõunasse. Ema kõige ees, suvel koorunud poeg lendab kõrval ning seletab: "Ema, vaata, kui ilus on see Šveits! Millised mäed! Millised aasad! Ema vastab: "Ära mölise, sa segad lendamist!"

Nii ongi, et ükskõik mis elukutse, ikka tuleb ükskord tüdimus. Aga kui vaimustuse üldse ära kaotad, siis tuleb ära tulla. Mind toidab hea dramaturgia. Ja põnevaks teeb asja ka see, et ikka tekivad teatris ja filmis head kooslused. Hetkel on mul siiski kõige huvitavam olla vaataja.

Viited

¹ "Mandariinid", Zaza Urušadze, 2013.

² Eero Epner. Lembit Ulfsak. Caligari, 2022.

³ "Üht laulu ma tahaksin lauda", tuntud ka kui "Suitsu-õhtu", lavastajad Jaan Tooming ja Evald Hermaküla, 1969.

⁴ "Tuulevaikus", Veljo Käsper, 1971.

⁵ Einar Maasik. Tuisu Taavi seitse päeva. Eesti Raamat, 1965.

⁶ "Повесть о чекисте", Boriss Durov, Stepan Putšinjan, 1969.

⁷ "Väike reekviem suupillile", Veljo Käsper, 1972.

⁸ "Ukuaru", Leida Laius, 1973.

⁹ "Легенда о Тиле", Aleksandr Alov, Vladimir Naumov, 1977.

¹⁰ "Sügisball", Veiko Õunpuu, 2007.

¹¹ "Blow-Up", Michelangelo Antonioni, 1966; "Midnight Cowboy", John Schlesinger, 1969; "Easy Rider", Dennis Hopper, 1969.

¹² "Little Shop of Horrors", Roger Corman, 1960.

¹³ "Неоконченная пьеса для механического пианино", Nikita Mihhalkov, 1977; "Несколько дней из жизни И. И. Обломова", Nikita Mihhalkov, 1980.

¹⁴ "The Full Monty", Peter Cattaneo, 1997.

¹⁵ "Babe", Chris Noonan, 1995.

¹⁶ "Home Alone", Chris Columbus, 1990.

¹⁷ "Sånger från andra våningen", Roy Andersson, 2000.

¹⁸ "Kauas pilvet karkaavat", Aki Kaurismäki, 1996; "Mies vailla menneisyyttä", Aki Kaurismäki, 2002.

¹⁹ "Minu Leninid", Hardi Volmer, 1997.

²⁰ "Брат 2", Aleksei Balabanov, 2000.

²¹ "Keskea rõõmud", Lembit Ulfsak, 1987.

²² "Lammas all paremas nurgas", Lembit Ulfsak, 1992.

²³ "Erkki-Sven Tüür: 7 etüüdi piltides", Marianne Kõrver, 2010.

²⁴ "Tulnukas ehk Valdise pääsemine 11 osas", Rasmus Merivoo, 2006.

²⁵ "Сталкер", Andrei Tarkovski, 1979.

²⁶ "Akademia Pana Kleksa", Krzysztof Gradowski, 1984; "В поисках капитана Гранта", Stanislav Govoruhhin, 1986; "Мэри Поппинс, до свидания", Leonid Kvinihidze, 1984.

²⁷ "Телефон", Igor Minajev, 1985.

²⁸ "Promenaad", rež Peeter Urbla, filmikassett "Karikakramäng", 1977.

²⁹ "Punane elavhõbe", Andres Puustusmaa, 2010.

³⁰ "Doktor Stockmann", Mikk Mikiver, 1988.

³¹ "31. osakonna hukk", Peeter Urbla, 1979-1980.

³² "Arabella, mereröövli tütar", Peeter Simm, 1982.