Lavastuse algmaterjali on inspireerinud Edward Theodore Geini nimelise mõrvari elu, Robert Blochi lugu "Psycho" ja Alfred Hitchcocki 1960. aastal tehtud film. Arvustuse puhul kasutab autor tuntud laulu sõnu.

"Miks ei oleks võinud ma olla tavaline Plainfieldi poiss?" küsib Kellerteatri uus lavastuse peategelane Lee ema käte vahel vääksudes. See on väga õigustatud küsimus: keegi pole siia ilma ju sündind surema¹. Ka teatrivaatajal võivad pärast "Skiso" vaatamist sarnased küsimused tekkida. Mina jäin isiklikult mõtlema sellele, mis hetkel oleks saanud Leed, kelle prototüüp on inimnahast esemeid valmistav Edward Gein, veel mõrvarlikest harjumustest päästa. "Skiso" peaidee paistabki olevat ühe haiglasliku mehe mõttemaailmas sobrada, temaga juhtunut kaardistada ning elavate ja surnute vahelist seost uurida.

Esmalt tundub, et lavastuse kontseptsioon liigub hämaratel aladel. Laval toimuv on veider, mõned stseenid mängitakse mitu korda uuesti läbi ja lavamaailmas puudub loogilisus. Lavastus avabki oma kaarte tasahilju, vihjeid antakse kergelt ning alles lõpuks annavad killud enam-vähem arusaadava pildi kokku. Publikult ootab "Skiso" elavat kaasa mõtlemist ja leppimist teadmisega, et tükk aega ei pruugi nähtule pihta saada.

Vahur Kelleri kirjutatud näidend, milles leidub Alfred Hitchcocki "Psychole" nii mõnigi omaaž (nagu: kiiktoolis istuv luukere), küsib vaatajatelt inimmälu kohta  filosoofilisi küsimusi. Kui hästi mäletatakse? On mälu täpne või mäletab inimene ainult seda, mida tahab mäletada? Keller pidas esietendusel väga sisuka sõnavõtu, mis juhatas lavastuse efektselt sisse.

Kelleri loodud helikujundus loob pinevust ja müstilisust, võimendades laval toimuvaid õõvastavaid sündmuseid. Rene Topolevi valguskujundus illustreerib tegevustikku, valguse tugevusega mängitsemine aitab luua ebamaist, mõni kord ka apokalüptilist vibe'i. Kellerteater ongi atmosfääri loomisel alati suurepärane.

Koreograaf Kristina Paškevicius on näitlejad üpris põnevalt liikuma saanud. Näiteks on Liis Haavale antud ülesanne mängida kahte tegelast – Carmenit ja Claire'i. Koreograafia aitab näitlejal mõlemat rolli eristada – Haava kehakeele plastilisus kirjeldab Carmeni mässumeelsust, õrnad, lapselikud liigutused on Claire'i illustreerivad. Haaval on teises vaatuses monoloog, mis mõjub just tänu koreograafiale jõuliselt.

Britt Urbla Kelleri kunstnikutöö on lihtsakoeline, ent praktiline. Eeslaval paikneb laud ja tool, saali kivist seina ja lava vahele on loodud koridor, mida piirab kile. Seda kilet kasutatakse erinevate hauataguste helide tekitamiseks ja ka õudu tekitavas Lee naiseks muundumise stseenis. Selline lavastuslik-visuaalne lahendus muutis stseeni veelgi hirmutavamaks.

Kelleri näidendi suhtes oleksin siiski mõnevõrra kriitiline. Nimelt on näitemängu dialoog on tükati ekspositsioonirohke ja kuiv, mille tõttu hakkas saalis kohati igav. Meelis Kubo inimeste kolpadest kausse valmistav Lee on küll nauditavalt, mõnusa lavaenergiaga esitatud, kuid ärgem unustagem, et Kubo mängitud tegelase prototüüp on Edward Theodore Gein. Geini peas toimus kindlasti midagi palju haiglaslikumat kui obsessiivsed mõtted inimeste näost maske teha.

"Skiso" peategelane Lee on kaunis haletsusväärne kuju, kes õigustab enda ebatervet huvi  oma venna õhtujuttudest kõnelemisega. Lee mõttemaailm mõjub kuidagi liiga lihtsustatult, mustvalgelt. Kui keegi lugejatest on näinud verd tarretama ajavat dokumentaalfilmi "Ted Bundy: Mind of a Monster"², mis soovib "Skisole" sarnaselt Ameerika sarimõrvari mõttemaailma tungida, siis too lugeja teab, et mõrvarlike inimeste mõtetes on palju rohkem erinevaid õudusi, haiglaslikke soove kui "Skiso" peategelasel. Tegelase lihtsustatud psühholoogia tõttu ei mõju Kubo kehastatud mõrvar paraku lõpuni usutavalt ning tegelane jääb üheplaaniliseks.

Elina Reinold mängib Lee manipuleerivat ema Emily parajalt võimukaks. Ema parandab pidevalt poja vildakat rühti, anub tema lähedust ning ei häbene talle ka käsi külge panemast. Reinoldit on rollis väga põnev jälgida, kuid Emily't oleks saanud natuke rohkem nüansseerida. Nimelt muutus tegelase kehakeel kohati ennast ammendavaks.

Liis Haab kehastab Claire'i, kes üheksa aastat tagasi kadunuks jäi, ja Carmenit, kes on oma sõpra otsima tulnud. Claire'ina on Haab armas, habras ja nii kaitseta¹. Roll sobib näitlejannale valatult ning mõjub naturaalselt. Flirtiv, ülevoolava kehakeelega ja seksuaalsusest tulvil Carmen polnud seevastu päris see. Tegelase säärte eksponeerimine, Leega seksuaalse kontakti otsimine ning amatsoonlik käitumine oli esietendusel veidi ebaloomulik. Ilmselt läheb näitleja osatäitmine iga mängukorraga veenvamaks.

Kellerteatri uus lavastus "Skiso" on võtnud omale keerulise ülesande, kuid hindele viis seda ülesannet ei lahenda. Lee mõttemaailma kaardistamise puhul saab pärast "Skiso" ära nägemist kasutada järgnevaid laulusõnu:" Ütle, miks nii teed? Kelle eest põgened? Mulle mõistmatuks jääb see".¹

¹ Terminaator "Kaitseta" laulusõnad. https://www.youtube.com/watch?v=b6ahS6g9vCg

² https://www.imdb.com/title/tt12913902/?ref_=ttep_ep1