Meil on Eestis mitmeid tegutsevaid illustraatoreid, kes läbi oma erilise tunnetuse lugusid jutustavad. Anne Pikkov, kes ei jäta piltidele lisamata vaimukaid nüansse, Kertu Sillaste, kes ei väsi üllatamast erinevate tehniliste katsetustega ning Pamela Samel, kes oma lapseliku ja lakoonilise stiili kaudu meie illustratsioonikunsti uut hingamist toob. Kõik nad on pälvinud tunnustusi Eestis kui ka väljaspool, mistõttu illustratsioonikunstist vestlust pidama asusimegi.

Kuidas te lasteraamatute illustreerimiseni jõudsite ning mis teid selle juures võlub?

Pamela: Orgaaniliselt. Ma olen kogu aeg joonistanud. See meedium on lihtsalt nii põnev. Muidu kui sa joonistad ühe pildi, siis see on ainult üks pilt. Lasteraamatute illustratsiooni puhul on vaja jätkuvust, see peab olema teostatud tervik stiilis ning toetama teksti. Teiste tekstidega töötamine on samuti põnev väljakutse. Rahuldust pakkuv on ka see, kui sa hiljem saad neid raamatuid ka käes hoida ja riiulisse panna.

Anne: See on võimalus visualiseerida lugu. Jagada kogemust või emotsiooni. Kahjuks täiskasvanute raamatuid ei saa väga tihti Eestis illustreerida. Ma usun, et see on ka üks põhjus, miks me kõik lasteraamatuid illustreerime. Me oleksime nõus proovima ka muud, mille väljakutsed oleksid hoopis teised. Minu puhul samamoodi, mitte ühe pildi tegemine, vaid narratiivi loomine on see, mis köidab. Raamatud, kus pilt jutustab teksti kõrval samuti lugu, on minu jaoks see toimimise viis.

Kertu: Keerdkäike, kuidas selleni jõuda, on igalühel erinevaid. Miks ma olen raamatute juurde jõudnud ja miks ma tahan neid teha on sellepärast, et mulle väga meeldivad lasteraamatud. Mulle juba lapsena väga meeldis lugeda ja pilte vaadata. Kuigi ma siis ei kujutanud ette, et minust võiks illustraator saada. Need on mitmed kokkusattumused ning järjest toredam see töö tundub. Lugude jutustamine on ikka see, mis mind ka pildiraamatute tegemise juures köidab.

Kuidas te hindate meie illustratsiooni hetkeseisu? Kas on midagi, mis meid teistest väga eristab? Kas on suund, kuhu me võiks veel areneda?

Anne: Oleme üks väheseid riike, kus ülikoolides ei ole illustratsiooni õppekava. Tundub, et meil ei ole nooremat illustraatorite põlvkonda peale tulemas. Entusiastid, kes selles valdkonnas tegutsevad, otsivad inspiratsiooni ja täiendavad end ise. Kui minna lähiriikidesse, kas või Lätti või Soome, siis see pilt on palju kirjum ja põnevam. Meil on väga head tegijad, aga me võime neid ainult ühe käe sõrmedel üles lugeda. Kaua nad ikka jaksavad. Tahaks rohkem uusi tegijaid ja uusi lähenemisi näha. Neid on, aga leiaks nad selle jõu, et seda teed üksi käia. Või saaksime neil pakkuda tuge ja rõõmu enesearengust.

Pamela: Ma olen täiesti nõus. Kui vaid Eestis saaks illustratsiooni õppida, siis see muudaks seda pilti kõvasti. See on midagi, millest on vajaka.

Kertu: Meil on ju selline kõva vanemast põlvkonnast moodustuv kaardivägi. Aga muidu ma nõustun täiesti, meil oleks vaja uusi tulijaid ja illustratsiooni õpetamist kõrgkoolis.

Kuidas illustratsiooni tuleks õpetada? Kuidas seda programmi kokku panna? Kas need on ainult tehnilised oskused? Mulle tundub, et tuleb keskenduda loovuse või visuaalse mõtlemise arendamisele.

Anne: Mina olen seda meelt, et mõjusal illustraatoril peaks olema teatav kogemus. Võiks olla selline õppekava, mis algaks alles magistritasemelt ning kuhu tullakse erinevate oskuste pealt kokku. Selles grupis oleks siis ühiseks osaks lugude visuaalne jutustamine. Minu silmis oleks see üks viljakas kombinatsioon, kust võiks midagi sündida. Ning miks mitte, see õppekava võiks omada ka tugevat rahvusvahelist komponenti. Selge on ka see, et Eesti ei vaja iga aasta kümmet uut illustraatorit, küll aga võiksid siin õppinud illustraatorid maailmas tegusid teha.

Kertu: Selle jaoks peaks olema pikem õpe, et saaks palju teemasid läbi proovida. Et õpilasel oleks aega katsetada, eksida, nõu ja abi saada ning leida oma tee. Lugude jutustamine, visuaalne mõtlemine, loovuse toetamine, ka tehnikad, need on kõik olulised õppekava komponendid.

Pamela: Sinna juurde kuuluks ka veel kujundus. See on ülioluline komponent. Minu arvates õppimise juures tehniline oskus ei olegi  kõige olulisem, aga see mänguruum peab olema, kus sa saad katsetada erinevaid asju. Kui sa tahad lõpuks mingit pilti luua, siis sa tead millist valida. Sa ei pea olema kõige parem joonistaja, aga fantaasia on just see komponent, mis paneb selle teksti lõpuks tööle.

Lasteraamatute illustratsioon on üks väljund. Mulle tundub, et illustratsioon saaks rohkem nähtavust kui sellel oleks eraldi galeriipind. Lastekirjanduse keskuses asub küll trepigalerii, aga see on kuidagi nii eraldatud. Mul tundub, et see osa on ka täiesti katmata. Illustratsiooninäituseid, kus saaks tutvuda tegutsevate illustraatorite loominguga, toimub meil nii vähe.

Kertu: Näitus on raamatuillustratsiooni mõttes ka hästi raske formaat, kuna näitusel jääb teksti osa täiesti puudu. Illustratsiooninäituste tegemine vääriks kindlasti erinevaid ekspositsioonipindu sh galeriid ja kunstimuuseumid, kus on ruumiga mängimise võimalused palju suuremad. Erinevatel näitusepindadel eksponeerimine viiks illustratsioonid laiema publikuni.

Anne: Küsimus pole üldse selles, et kas illustraatorid tahaksid või ei tahaks teha. Tänasel päeval on näitusena toetatud eelkõige kaasaegne kunst ning illustratsiooni nähakse raamatu osana.  Arvatakse, et kui illustratsioon raamatupoes esindatud on, siis mis veel vaja. Illustratsioon saab väga hästi oma mõtte ja ruumiga panustada näitusetegevusse, ka raamatust eraldiseisvana. Minu meelest tekib siis pildile uus lugu taha. Tuleb teises rollis meie ette. Usun, et see on ettevõtmine, mis väärib tegemist. Tänasel päeval ei ole raamatuillustratsiooni positsioon nii jõuline, et ta saaks sellistes paremates galeriipindades veel läbi lüüa.

Kertu: Mis on üks positiivne lasteraamatute illustratsiooni areng on see, et seda on hakatud hästi palju kirjandusüritustele kaasama. Kasvõi lasteraamatute festivalid ja töötoad – neid ikka veel nii kümme aastat tagasi ei olnud.

Pamela: Illustraatoreid kaasatakse ka väliseinapindade, tunnelites, majade, katmiseks. See ongi nii äge kui illustratsioon leiab teise väljundi. Märgatakse ja kutsutakse selle asemel, et lihtsalt suvaline pilt välja võtta ja see välja printida.

Anne: Illustratsiooni on väga vaja. Veelgi laiemalt mõeldes – pakendid ja infograafika. Kui rääkida disainiagentuuridega siis nad küsivad, et aga kus on teie kataloogid mille järgi me saaks valida. Siinkohal jääb üle ainult õlgu kehitada ja küsida endalt, et kas meil on midagi tegemata jäänud. Neil on lihtsam leida lahendus välismaisetest hästi toimivatest pildipankadest vajalikke tegijaid.

Kui nüüd tulla tagasi selle illustratsiooni õppimise juurde, siis tegelikult Eesti Kunstiakadeemias on raamatuillustratsiooni kursus, mida teie, Anne ja Kertu, veate. Kas on mingeid tähelepanekuid,  mida saaks selle kursuse puhul välja tuua? Kes on need inimesed, kes sinna tulevad ja kas on sirgumas uusi tegijaid?

Anne: See sai sellisest entusiasmist või enda unistustest ja vajadustest kokku pandud. Õppekava kui sellist on ülikooli juurde luua päris keeruline ning lihtsaim viis oli tekitada pikaajaline täienduskoolitus. Ilmselt igatsusest ise midagi sarnast kogeda sai see loodud. Minu jaoks on olnud see suur õppimise koht, igal aastal me teeme ikka muudatusi õpetamise osas. Kutsume õpetama neid, kelle all isegi tahaks õppida. Grupid on väga ägedad olnud, arvestades kui suurt entusiasmi nad endaga kaasa toovad. Kahjuks kursus on tasuline ning ei võimalda kõigile juurdepääsu. Eriti noortele, keda me väga sinna ootaks.

Kertu: Hea, et meil see kursus on. Meil on olnud hästi innukad ja motiveeritud õppijad, kellest on moodustunud tore kogukond. Sealt on tulnud nüüd viie aasta jooksul mõned illustraatorid, kes tegutsevad. Kuna tegemist on tasulise täiendõppega, siis see paneb osalejatele mingid piirid ette, toob kursusele vanemaid inimesi, kes sageli on omandanud muu hariduse ning ilmselt kõik ei tule ambitsiooniga, et neist saaks illustraatorid.

Üks asi on see on haridus või entusiasm, mille pealt kodus joonistatakse. Kuidas noor illustraator võiks üldse jõuda raamatu illustreerimiseni?

Pamela: Kui sa päriselt tahad, siis ei ole midagi muud – peab palju tööd tegema. Mitte ainult paar tundi nädalas, vaid konstantselt, et inimesed näeksid sind. Eestis on ikka päris lihtne nähtavaks saada. Kui ongi huvi raamatuillustratsiooni vastu, siis miks mitte päriselt kirjutadagi kirjanikele. Võib-olla see hirm ongi see, mis hoiab tagasi. Ja tegelikult võib ka teiste illustraatorite poole pöörduda, kes on selle täiesti läbi teinud. See kommuun on hästi väike ja me saame teineteist toetada.

Anne: Huvitaval kombel minu esimene lasteraamat sai alguse nii, et ma üliõpilasena kirjutasin Andrus Kivirähkile, keda ma üldse siis veel ei tundnud. Võib-olla noore inimesel on naiivsus, mille pealt oli seda lihtsam teha. Palusin, et kas ta võiks mõne loo kirjutada, mida saaksin oma diplomitöös kasutada. Juba siis tundsin, et soovin sellest graafilise disaini maailmas, mida õppisin, leida kõrvalteid ja proovida nende oskustega üks raamat kokku panna. Nii need koostööd võivad ka sündida, jah.

Kertu: Lasteajakirjad on see koht, kuhu tasub pakkuda oma illustratsioone. Põlvepiku konkusss on ka hea platvorm alustamiseks.