Neli ja pool aastat tegutsenud Paide teatri[1] viimaseks lavastuseks on "Oaas". Teatrisse saabudes on atmosfäär korraga pidulik ja kodune, ülev ning oma. Saabujaid tervitab pidulikult riietatud lavastuse trupp ning aeg-ajalt kõlavad üle teatri tekstikatked, mis algavad fraasiga "täpselt praegu". Publikule antakse etenduse ajaks isiklik kohtumiste strateegiate käsiraamat ning saalile lähenedes hakkavad "täpselt praegu" fraasid aina selgemini kostuma. Laval on kolm näitlejat, kes aeg-ajalt vahetuvad ning publikule argiseid stsenaariume esitavad. Täpselt praegu helistab keegi Pariisis oma sõbrale, täpselt praegu vaatab üks mees aknast välja, täpselt praegu, täpselt praegu, täpselt praegu…

Lavastus koosneb kolmest ühel või teisel viisil Paide teatri olemust, missiooni ja minevikku peegeldavast vaatusest. Kuigi see ühine joon seal on, võiksid esimesed kaks vaatust moodustada omaette tervikud, millele järgneb reflekteerimishetke andev kolmas vaatus. Esimene vaatus mängib suuresti aja peatumise ideega ning loob atmosfääri ülejäänud õhtuks. Praegu on hetk, mil tulevikku – ega ka lõppu – ei tule. Hetk, mil kõik on võimalik. Aja peatumist rõhutatakse siin, nüüd ja praegu mininarratiividega. Kujundite loomine käib tihedalt –  igiliikurlikult mõjuv katkematu inimkett, ringjate liikumiste rõhutamine, jõuline, sisendav ning hüpnotiseeriv muusika ning ikka ja jälle, siin just nüüd, selles hetkes olemine.

Samas pole ise võimalik aega peatada. See võib juhtuda ainult ülimas joovastuses või valus. Kui põrutakse, saadakse haiget või saavutatakse flow-seisund. Keegi ei tea, kui kauaks aeg peatub, aga seda üürikest-lõpmatut pausi tuleb nautida. Tuleb proovida, põruda ja uuesti alustada. Isegi kui lavastus ei räägi lõpust, on millegi lõpu ärevus-elevus ja samas lavalt saali imbuv elujõulisus ja -tahe selgelt tajutav ning nakkav. Esimene vaatus on suurejooneline ja ülev pidu, mis proovib korraks rebestada aegruumi kangast ning jõuda ajavälisesse ruumi. Kuid siis algab liialt pikk vaheaeg ning esimeses vaatuses kehtestatu jääb tagaplaanile. Pikad pausid ning ebaühtlane struktuur ongi "Oaasi" suurim nõrkus.

Lavastuse tõeline kese ilmne teises vaatuses ning seisneb kohtumiste võlus ja võimalikkuses. On ju teater kui kohtumine olnud Paide teatri üks ideoloogilisi keskmeid. "Oaas" on võimalus kohtuda kunsti, võõraste, mineviku, iseenda ja ka Paide teatriga ning on selle lavastuse suurim väärtus. Erinevaid lähenemisi kohtumistele ja mõtisklusi neist võib leida etenduse alguses kätte antud käsiraamatust ning kuigi sisult huvitav ja mõtteainet pakkuv, on selle funktsioon etenduse jooksul üsnagi minimaalne. Tekstitundliku lavastaja ja dramaturgi puhul on raamatu kasutamine teejuhina sümboolne ning teatri kui kaduva kunsti kontekstis ilus füüsiline jäädvustus ning meenutus, kuid täit rõõmu saavad sellest tunda siiski need, kes raamatu taskus, läbi öise Paide koduteed otsivad.

Eraldiseisvaid vaatusi ühendab kohtumine Paide teatri minevikuga. Kuigi lavastuses öeldakse, et taheti ära proovida asjad, milleni nelja aasta jooksul ei jõutud, viidatakse seal ka juba möödunule. Just viidatakse möödunule, mitte ei tsiteerita seda. Etendust vaadates on sageli tunne – see pilt või vorm on juba olnud. Need viited on mälupildid – natuke teisenenud, udused, kuid siiski ära tuntavad. Viimaste aastate teemaderingis on kohtumiste kõrval olulisel kohal olnud mälu, mäletamise ja mälukultuuri mõtestamine. "Oaas" paistab esitavat küsimust: kuidas jäädakse mäletama Paide teatrit.  

Oaas on pelgupaik keset kõrbe, turvatunnet ja hoitust sisendav koht. Samal ajal seostub oaasiga ka miraaž – sageli on see kõik ainult soovmõtlemine, illusioon ning unelm. Paide teater on oaas. See on pelgupaik neile, kes usuvad, et teater on midagi enamat kui meelelahutus, et kohtumine on midagi enamat kui samas ruumis viibimine. Neile, kelle jaoks on oluline, et neid nähtaks ja olla avatud uutele kogemustele. Muidugi on veel vara hinnata, kas Paide teater on särav komeet Eesti teatri ajaloos või muutub see mälestus ajapikku miraažiks, mille puhul enam ei tea, kas see üldse kunagi päriselt juhtus või oli kõigest ilus unistus, kuid siin, nüüd ja praegu on viimane võimalus oaasist osa saada.

[1] Teatritegevus Paides ei lõppe 31. detsembriga 2022. aastal. Alates 1. jaanuarist on teatri uus kunstiline juht Mariliis Peterson. Arvustuses on Paide teatri all silmas peetud 2018. aasta 1. augustil alustanud ning aastate jooksul mõningal määral muutunud tuumikut.