Olen unetutel öödel mõelnud tunde sellele, kuidas küll saime veel mõned aastad tagasi hakkama ilma voogedastusplatvormideta? Muusika sai kuulatud ja filmid vaadatud, aga vähemalt audiovisuaalse sisu osas jääb praeguseks küll tunne, et kuigi teenusepakkujaid on kümneid, siis ikka on vähe. Vajame uusi lähenemisnurki või lihtsalt materjali, mida teistest kanalitest kätte ei saa, ikka üha rohkem-rohkem-rohkem. Ühest küljest oli valikute rohkus alati positiivne, teisalt tekib mingil hetkel turul küllastumus ning uutel tegijatel on keerulisem siia siseneda. Seda näitab seegi, et HBO Maxi Eestisse jõudmine on veninud ning on kuuldavasti lükkunud ebamäärasesse tulevikku.

Aga kõige selle valguses tuli turule juurde veel üks tegija: Eesti Filmi Instituudi ja Rahvusarhiivi nõul ja jõul kokku pandud Arkaader, mõtteline maandumispaik kogu kodumaisele filmitoodangule, hellitavalt öelduna isegi Eesti filmi kodu. Turundusmaterjale lugedes võib jääda tõesti mulje, et nüüd on leitud võluvõti, kuidas unustatud Eesti filmipärand tuua laiemate masside ette. Paraku reaalsus nii ilus siiski ei ole, sest moel või teisel on sama teenust pakkunud meile varemgi mitmed erinevad platvormid, mis on kasutajatele juba hästi tuttavad. Kas ja kuidas suudab Arkaader neist üldse erineda?

Noh, esmapilgul kahjuks ei suudagi. Toon konkreetsed näited. Möödunud aastal Tristan Priimägi raamatuga "101 Eesti filmi" kõvasti tähelepanu saanud Netikino, mis laadis enda keskkonda üles pea kogu raamatus olnud filmivaliku, on laias laastus Arkaadri kaksikvend. Ainus erinevus on aga selles, et Netikino haarab kasutaja kohe konksu otsa: juba avakuval on näha, et vaadata saab aasta algul ilmunud "Sood" ning kõvasti kiita saanud dokke "Vaino Vahingu päevaraamat" ja "Machina Faust", ükski eelpool mainitutest Arkaadri valikusse ei kuulu. Arkaader näitab meile esiplaanil hoopis mustvalgeid arhiivifilme, mis on huvitavad spetsialistidele ja gurmaanidele, tavavaatajat ajab selline pilt aga lihtsalt segadusse, haigutama või paneb halvemal juhul isegi keskkonnast lahkuma.

Samuti on Netikino otsingumootor kõvasti detailsem ja funktsionaalsem: kui Arkaader annab näiteks otsisõna "Kaljo Kiisk" peale kaks täiesti arusaamatut tulemust, siis Netikino viskab kohe ette terve pinutäie Kiisa näitleja- ja lavastajatöid. Kahjuks ei ole aga ilma toimiva otsinguta võimalik suure kataloogiga voogedastusplatvormi pidada, sest lõppematutest rippmenüüdest huvipakkuva filmi otsimine on ebafunktsionaalne ja kilplaslik. Selles vallas teevad Arkaadrile vabalt silmad ette ka telekomifirmade filmiriiulid, kust olen otsingu abil leidnud viimasel ajal üles pea kõik Eesti filmid, mida olen soovinud üle vaadata.

Ja kui ma olen lõpuks aru saanud, et Arkaadri otsingumootor töötabki ainult konkreetsete filmipealkirjadega, siis tabab mind järgmine tagasilöök: võin isegi mõista, et kokkuleppeid tootjatega pole veel jõutud sõlmida ning kõik värsked filmid pole seetõttu süsteemis kättesaadavad, aga puudu on ka suur osa klassikast. Kus on näiteks Raul Tammeti suurepärane tulnukafilm "Pulmapilt"? Või PÖFF-il 15. sünnipäeva tähistanud "Jan Uuspõld läheb Tartusse"? Või Elmo Nüganeni armastatud "Nimed marmortahvlil"? Või miks mitte ka koos poolakatega tehtud ulmeklassik "Navigaator Pirx"?

Ma mõistan, et valik täieneb jooksvalt ja praegu teeb Arkaader alles esimesi samme, aga kahjuks teevad inimesed enamasti suurema osa järeldusi esmamulje põhjal. Esimese emotsiooni pealt on kasutajal aga keeruline leida neid plusse, miks peaks mõne Eesti filmi vaatamiseks eelistama Telia või Elisa filmiriiulile Arkaadrit. Telia lisab pliks-plaks sulle mõned eurod kuuarvele ja film on kümne sekundi ja kolme vajutusega vaataja ees, Arkaadil pole aga telekatele mõeldud rakendust, vaid tuleb otsida üles HDMI-kaabel ja sülearvuti ning kõvasti rohkem vaeva näha. 

Muidugi, suur konkurentsieelis on Arkaadri pakutav kuutasuline pakett, kus alla üheksa euro eest saab vaadata just nii palju filme, kui pähe tuleb, aga praeguse piiratud ja selgelt aukliku valiku puhul ei ole ilmselt ka palju neid, kes selle teenusega suure rõõmuga liituda tahaksid. Eriti arvestades, et elu kallinemise tingimustes mõtlevad ilmselt paljud pered hoopis sellele, kuidas meelelahutuse pealt kokku hoida ning kaaluvad ehk hoopis Netflixi tellimuse lõpetamist, mistõttu peab ühe uue kuutasuline teenusega liitumiseks tänasel päeval olema väga tugev põhjus.

Ärge saage valesti aru: ma näen, et Arkaader võiks kunagi olla täiesti toimiv ning oma nišiga platvorm. Näiteks võiks sealt tulevikus leida selgemalt defineeritud teemapakette, kus on ühte kokku koondatud mõne Eesti lavastaja kogu filmograafia, parimad Eesti ulmefilmid või lihtsalt viimase aasta lühifilmide paremik. Neid pakette saaks müüa siia soodsama hinna eest, mis meelitaks ligi ka vaatajat, kes nii kerge vaevaga rahakotiraudu avada ei soovi. Samuti peaks olema seal pidevalt kättesaadav ka atraktiivne roteeruv tasuta sisu, näiteks iga kuu mõni kultusfilm või värske dokumentaal, mis naelutaks kasutaja platvormi külge ning annaks kohe positiivse emotsiooni. Vaata-vaata, midagi antakse ka tasuta!

Seega anname Arkaadrile veel veidi aega, küll aga peavad nad mõistma, et erinevalt Jupiterist, mis lansseeriti koroona tipphetkel, kui tarbijad istusid suures igavuses ja meelelahutusenäljas kodudes, on neil vaja teha väga-väga-väga palju tööd, et oma platvormi pidevalt pildil hoida ning tibusammudega lõpuks endale kasutajaskonda koguda. Kui nüüd kohe turundamisest loobuda ja loota, et inimesed suutsid mõne päevaga endale meelde jätta, misasi see Arkaader on, võib platvormi õige pea unustatud asjade riiulile panna. Seda tolmukorda on tulevikus aga väga keeruline maha pühkida...

Lõpetuseks siiski üks positiivne aspekt ka: kui varem oli Rahvusarhiivi videopank täiesti dešifreerimatu ja läbipääsmatu džungel, siis vähemalt kogu seal peituv müstiline, obskuurne ja rikkalik pärand on nüüd ilusti kättesaadav. Kõik need, kellel on liiga palju vaba aega käes ega oska sellega midagi tarka peale hakata, siis võtke need tasuta materjalid otsast ette ja hakake läbi töötama. Te ei pea pettuma!