1995. aastal sündinud Ingrit Malleus on kooridirigeerimist õppinud nii Eesti muusika- ja teatriakadeemias, Berliinis Hanns Eisleri nimelises ülikoolis kui ka Helsingis Sibeliuse akadeemias. Samal ajal ka laulmist ja vokaaltehnikat õppides on ta spetsialiseerunud vanamuusika esitamisele. Malleus on Euroopa Kooriakadeemia koosseisu laulja, mullu sügisest Helsingis tegutsevate eestlaste koori Siller peadirigent ning lauljahääleseadja Musiikkitalo kontsertkooris.

2019. oktoobris osales Ingrit Eesti noorte koorijuhtide konkursil, olles üks neljast finalistist ning pälvides Eesti Rahvusmeeskoori eripreemia – tänavune jõuluprogramm ongi meeskoori auhind. Saates rääkiski ta koorijuhiks õppimisest ja koorilaulukultuurist laiemalt.

Harrastuskooride võimekusest, repertuaarist ja laulupeoks ettevalmistumisest mõtiskledes leidis Malleus, et meeskooride nappust Eestis kummaliseks pidada ei saa. Meeskooride liikumine algas käsikäes rahvusliku ärkamisega, kuid aeg on 150 aasta jooksul palju muutunud ja keskkond, milles me elame, puudutab oma muudatustega kõike, ka meeskooriliikumist.

Kuigi Malleus leiab, et laulupeod on olulised, tõdes ta, et laulupeoga paralleelne koorimuusika on just laulupeo tõttu pisut tahaplaanile jäänud. Praegu toimivad harrastuskoorid laulupeost laulupeoni ja muud repertuaari, millega koori arendada ja ka lauljaid köita – selleni lihtsalt ei jõuta. Laulupeorepertuaar võtab kogu ressursi, aga just harrastuskoorid peaksid Malleuse sõnul tegelema ka muu muusikaga.

"Ei peaks olema nii, et kevadkontserdil esitab harrastuskoor ainult laulupeorepertuaari, sest see on vaja väga selgeks saada ja muud pole aega olnud õppida," usub Malleus. "Laulupeod vajavad enda kõrvale teist repertuaariliini, mis värskendab kogu koorimaastikku."

Malleuse sõnul võiks mõelda, et ehk on meil liiga palju laulupidusid ja laulupidude temaatikat.

"Ma ei usu, et muutma peaks laulupeo repertuaari, sest see kannab igati elujõuliselt oma ideed. Küll aga arvan, et meil on nii palju väikseid laulupidusid, et need ei lase muul sündida."

Malleus mängib mõttega korraldada koorifestivale ja tõi näiteks hiljuti toimunud neidudekooride festivali. Koorifestivalid, mis ei ole otseselt seotud laulupeosümboolikaga, aga on temaatilised (heliloojate juubelid, muusikažanrilised festivalid, erinevate kooriliikide festivalid jne) annaks kindlasti võimaluse võtta esitamisele hoopis teistsugust muusikat, kui seda lauldakse laulupeol. "See ainult rikastaks koorimuusikaplatvormi."

Kas meil jaguks koorijuhte? Malleus usub, et jagub. Tema sõnul on Eestis ambitsioonikaid noorema põlvkonna dirigente, kes teeksid heal meelel oma kooridega ka muid kontserdiprogramme, kuid harrastuskooridel on oma – aeglasem – tempo ja ettevalmistuseks pole see piisav.

Laulupeole saamiseks peavad kõik koorid osalema ettelaulmistel, et oma kvalifikatsiooni märkida. Malleuse sõnul on ettelaulmine vajalik, kuid küsimuse all on pigem teine rakurss – koorid, kes laulupeole ei pääse, peaksid siiski ka evima võimalust asju ühiselt teha.

"Küsimus on prioriteetides. Kui keskmise harrastuskoori prioriteet ongi kogu aeg laulupeole saada, siis sinna muud ei mahu. Aga kas iga koor peab igal laulupeol osalema?"

Üks asi on laulda laulukaare all ja tunda rahvuslikku ühisolemist – see on fantastiline kogemus. Teine asi minna oma kooriga kusagile festivalile ja näidata, mida see koor on teinud, kuidas ta on arenenud, millised on selle koori ambitsioonid," selgitas ta.

Malleus tõi konkreetsed näited Soome koorimuusikast, kus ta ka ise viimasel ajal osaleb. "Festivalid, kus koorid saavad end ka muudmoodi näidata kui laulupeo valguses, oleks kultuuripildis igati tervitatavad."

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias õppides läbib noor dirigent tohutult repertuaari, kuid seda pole võimalik pärast kooli enam eriti kasutada, sest laulupeo surve on piisavalt suur.

"Lääne muusika ei ole ainult professionaalidele laulmiseks, seda saavad esitada kõik. Sellist muusikat peavad laulma ka harrastuskoorid – selle läbi nad arenevad ise ja tulevad hiljem ka professionaalide kontserdile".

Soomes on tavaline teha mitme harrastuskooriga ühiselt suuremaid kontserte ja keegi publikust ei eeldagi, et harrastuslaulja laulab suurvormi nagu professionaalne laulja.  

Saates räägiti ka dirigendiprofessuuri õppimisest kolme ülikooli näitel, kus Ingrit Malleus ise tudeerinud on.

"Mul on väga hea, et ma alustasin siit, Eestist. Ma sain väga hea põhja, millelt edasi liikuda. Aga ma pean tunnistama, et kui ma oleksin jäänud siia viieks aastaks, siis minu eneseareng poleks olnud jätkusuutlik", ütles Malleus.

"Meie haridussüsteem koorimuusikavaldkonnas on pisut ajale jalgu jäänud," arvab ta. Õppejõud on Eestis head, aga igasugune õpe vajab pidevat reformimist, ka kooridirigeerimise oma. Kõige suuremad puudujäägid ongi tema sõnul õppemeetodites ja praktikavõimalustes. Grupiõpe ja grupitöö loovad Malleuse sõnul usaldust tulevaste konkurentide vahel ja see ainult parandab kogu valdkonna tulemust. Ning võimalust juhendatult töötada professionaalidega – see on Soome dirigendiõppe üks suurim boonus.

"Kui lõpetad kooli ja sul avaneb võimalus töötada professionaalina, siis on see Eesti tingimustes pea ees vette hüppamine, sest meil ei ole praktikat proffidega," selgitas Malleus. EMTA ei anna muusikaliselt nõrgemat haridust kui teised ülikoolid, küsimus on praktikas.

"Kui seda ei ole, siis on väga raske end koorile kommunikeerida. Praktika vajadus dirigendiõppe osana on elementaarne ja hädavajalik." Malleus pakkus saates välja ka ideid, kuidas praktikat EMTA võimalustega teha.

Räägiti ka tundide individuaaltulemustest ja hindamis-süsteemidest, tudengi töö tulemuste võrdlevast meetodist ning ka sellest, kuidas noored andekad dirigendid lähevad õppima ja tööle väljaspoole Eestit ja tasapisi kaotavad sideme Eestiga – ühel hetkel neil on isegi hirm, et neid ei võeta siin omaks. Kuidas toime tulla sellega, et jääd koju käima kui külaline? "See on valus," tunnistas Malleus.

Koorijuhi palk Eestis ei motiveeri kedagi sellele tööle asuma. "Ma ei hakka tagasi ajama, see on täiesti tõsi – see palk, mida täna Eesti kooridirigentidele makstakse ei motiveeri mind tagasi Eestisse tulema sellel erialal töötama," ütles Malleus.

Ta võrdles Eestis ja Soomes tegutsevate harrastuskooride liikmemakse ja tunnistas, et Eesti kooride liikmemaksud on võrreldes põhjanaabrite omadega väga tühised. "Spordisaali eest oleme nõus maksma kuutasu 75 eurot, aga kooris laulmise eest 10? Harrastuskooris laulmine on tavaline hobi ja oma hobide eest me kõik ju maksame, teinekord oleme nõus maksma väga suuri summasid."

Vanem generatsioon dirigente on teinud suure tänuväärse töö, kuid nüüd on aeg asju muuta. "Võtke noored juurde ja muudame asjad paremaks," sõnas Malleus. Noortele peaks tema sõnul andma rohkem algatust, sest nemad peavad koorikultuuripinda ju edasi kandma. Seega – otsuste tegemiseks tuleb kaasata noori, sest kui noorem ja vanem generatsioon paneb pead kokku, saab sündida ainult häid uusi ideid ja innovatiivseid lahendusi.

Rahvusmeeskoor andis eripreemia Ingrit Malleusele Eesti noorte dirigentide konkursil (2019). Preemia seisneb jõulukontsertides, mis toimuvad tänavu. Meeskoori kohta ütles Ingrit, et tegemist on oma ala professionaalidega ja rahvusmeeskoor on Põhjamaade meeskoorimuusikat silmas pidades väga kõrgel tasemel: "Tegemist on muusikaliselt ja vokaalselt väga intelligentsete inimestega," ütles Malleus.