Enne, kui liikuda Ain Mäeotsa värske ekraniseeringu juurde, tuleb siiski puudutada üht valupunkti: "Kuulsuse narride" telelavastus on ajahamba poolt 40 aastaga lootusetult püdelaks näritud. Nostalgia võib silme ees virvendada ning reaalsust veidi varjutada, aga Ago-Endrik Kerge käe all sai Bornhöhe satiirilisest jutustusest üsna lihtsakoeline ja totakas jant. Krjukovi ja Kibuspuu hoogsat mängu on lust vaadata, kuid loo peenemad nüansid kaovad slapstick-huumori ja šketsiliku vormi sisse lihtsalt ära.

Ilmselt tajusid midagi sarnast ka produtsendid, kui nad panid Apollo järgmist filmiprojekti kavandades lauale idee "Kuulsuse narride" uusversioonist. Mõte iseenesest on üllas: ega seda värsket filmi pole ju vaja neile, kes telelavastusega hästi tuttavad ning seda kümneid kordi elu jooksul näinud, pigem avab see potentsiaalse ukse Bornhöhe maailma nende noorte jaoks, kes seda kehva kvaliteediga arusaamatut vana versiooni eales vaadata ei viitsiks. Tolm pühiti maha, pilt keerati HD-sse ja peaosadesse pandi noored näitlejad. Justkui peaks nagu töötama?

Kurbusega tuleb tunnistada, et pigem ei. Ain Mäeotsa lavastatud ja Ott Kiluski kirjutatud "Kuulsuse narridest" rääkides tuleb kasutada mõistet "uutmine", ning kaugeltki mitte heas tähenduses. Esmakordselt 1892. aastal ilmunud jutustuse "Tallinna narrid ja narrikesed" esimene osa "Kuulsuse narrid" on tegelikult ka 130 aastat hiljem igati ajakajaline. Õigemini, lugu andetust kirjanikust ja ebaõnnestunud leiutajast, kes lõpututele tagasilöökidele vaatamata ikkagi loomist ei lõpeta, on aastatega isegi rohkem tõeks saanud: kas pole mitte sotsiaalmeedia täis kaasaegseid Saalomon Vesipruule ja Jaan Tatikaid, kes peavad vajalikuks järjepidevalt oma tühja jutu ja sooja auruga rahvast tüüdata?

Pealtnäha on olemas kõik alused selleks, et uutmise käigus "Kuulsuse narrid" tänapäeva tõsta, aga mis siis valesti läks? Tundub, et filmitegijaid ei huvitanudki need varem mainitud motiivid, sest loost on pea täielikult kadunud Bornhöhe teksti tuum ja sügavam idee. Tõepoolest, alles on jäänud tegelased Saalomon Vesipruul ja Jaan Tatikas ning korduvalt markeeritakse ka tegevusi, mis on tuttavad nii raamatust kui ka telelavastusest – näiteks puu otsas luuletuste kirjutamine, lennumasina ehitamine, maja õhku lendamine –, aga sellega sarnasused ka piirduvad.

Lugu ei keskendu enam andetutele loojatele – täpsemalt, 80 minuti jooksul ei saa need vaatajad, kellel raamat lugemata ja telelavastus nägemata, isegi aru, et nad oleksid andetud! –, vaid armukolmnurgale. Või on see hoopis nelinurk? Õige, siinkohal peabki lugejatel tekkima küsimus, et keda siis Vesipruul ja Tatikas täpsemalt armastavad, sest originaalteosest ei meenu ju tegelikult ühtki naistegelast! Või kui neid ka oli, siis episoodilistes ja marginaalsetes rollides...

Nüüd on aga võtmekarakteriks kirjutatud hoopis Maiken Piusi kehastatud Agnes, kelle käest Vesipruul suvekorterit üürib. Peagi armub ta Agnesesse, aga tal on ka konkurente: naabermajas elav leiutaja Tatikas on naisesse samuti armunud ning kosjas käib ka Ott Sepa kehastatud Ferdinand, tegelane, keda samuti raamatust ei leia. See vist on ikkagi armunelinurk!

Seega on uutmise käigus mindud nii hoogu, et luuaga pühiti "Kuulsuse narridest" minema nii kuulsus kui ka narrid. Aga mis jääb siis alles? Noh, alles ei jäänudki midagi, seega tuli asemele panna midagi muud. Ja kui paremat kätte ei sattunud, siis mindi lihtsama vastupanu teed ja asendati originaalteose satiir trafaretse armulooga. Aga naljakas peaks ju ka olema! Mõeldud-tehtud, armuavalduste kõrvale on kirjutatud ka terve pinutäis pepu- ja sitanalju, et ikka rahva süda heldiks ja meel rõõmus oleks.

Võtan selle pika jutu kokku: kinoekraanilt vaatab nüüd vastu lugu ühest leiutajat ja kirjanikust, kes armastavad sama naist. Selleks, et naisele muljet avaldada, hakkab üks neist üha vägevamaid masinaid leiutama, teine aina uhkemaid värsiridu kokku kirjutama. Kas nad on andetud? Ühtki märki sellest küll ei ole, tõsi, mitmeid leiutised lagunevad viimasel hetkel või ei tööta üldse, kuid selles pole süüdi mitte Jaan Tatikas, vaid tema joodikutest kamraadid, kes ei saa asjaga hakkama. Ka Saalomon Vesipruul tundub täiesti tõsiselt võetav kirjanik olevat, pigem keeravad kõik teised talle käru. Nad justkui peaks ka omavahel tülis olema, mis oli originaalteose keskne motiiv, kuid filmistsenaariumi puhul unustati see vist esialgu ära ning tülitsemine tuuakse sisse ootamatult ning täiesti segastel alustel. Et vist sellepärast on tülis, et armastavad sama naist? Nojah, on kuidas on.

Selline lähenemine algmaterjalile meenutab kangesti mõne lohaka koolipoisi suhtumist, kes enne lugemiskontrolli viitsis üle rea lugeda raamatu sisukokkuvõtet ning kui siis koolis õpetaja vastama kutsus, täitis poiss kokkuvõttest jäänud lüngad lihtsalt sisuga, mis talle endale loogiline tundus. Praegusel juhul on tegijad "Kuulsuse narridega" teinud täpselt sama: stsenaariumisse pisteti nööpnõeltega paar üksikut detaili, mis peaksid justkui andma aluse teosele vastav nimi anda, ülejäänu seal ümber on aga vaba käega täidetud igasugu tühja-tähjaga.

Klassikateoste värskendamine on tänuväärt töö, kuid praegusel hetkel on röövitud lihtsalt "Kuulsuse narridest" kõik see, mis sellest loost üldse loo tegi. Seega annan sellele filmile uue nime "Armastajad". Lihtne, suvaline ja mittemidagiütlev pealkiri, täpselt nagu see film. Loodan väga, et järgmiste klassikateostega enam nii maotult ei käituta!

PS! Kui õpetaja sunnib koolis "Kuulsuse narre" lugema, siis on tegelikult kõige kiirem ja lihtsam lahendus – üllatus-üllatus – ikkagi tekst läbi lugeda. Selle umbes 30-leheküljelise teksti lugemine läheb kiiremini kui värske filmi vaatamine ja luban, et see pakub ka kõige kirjandusvaenulikumale õpilasele suurema elamuse.