Ain Mäeotsa ja Ott Kiluski "Kuulsuse narrid" ei ole nii vilets film, kui kriitikud seda nahutavad. See on vaimukas postmodernne ja krüptitud materjal, mida uurides kerkivad esile tänapäeva Eesti probleemid.

Julgus filmida Eduard Bornhöhe "Kuulsuse narre" väärib iseenesest tunnustust. Hea lavastaja ei tee linateosest selle alusteksti illustratsiooni, vaid lisab iseenda sõnumi.

Ott Kilusk kui stsenarist on pälvinud kriitikat, et filmile on lisatud lembeliin ja toodud sisse uus tegelane Ferdinand. Ajal, kus piiblitki on filmides tõlgendatud kaanonit lõhkudes (mh Martin Scorsese "Kristuse viimne kiusatus"), paneb selline süüdistus kulme kergitama. Huvitaval kombel ei nurisenud arvustajad siis, kui kenad neiud toodi tegevusse patriootlikus filmis "Nimed marmortahvlil", kus armastuslugu mõjus palju külgepoogitumalt ja lõhkus Albert Kivika romaani teadliku noorsõdurite keskse fookuse. Bornhöhe lõi "Kuulsuse narrid" osana satiirilisest triptühhonist "Tallinna narrid ja narrikesed". Teised jutustused olid raha ja armastuse narridest. Kõik kolm liini on Mäeotsa nüüdses filmis sees – ja miks mitte?

Meenutame Eesti tuntuimat filmi "Viimne reliikvia", mille käsikirja lõi sellesama Bornhöhe "Vürst Gabrieli" alusel Arvo Valton. Tema põimis loo sisse karujõuga Siimu ja seksika Ursula. Mõlemad lisasid asjale värvi ja sarmi, ebaalgupärane paar sai vaat et kuulsamaks kui Gabriel ja Agnes ise.

Nimelt "Reliikviast" algab "Kuulsuse narride" tegelik võlu.

Salalabürint läbi Bornhöhe

Filmi tegijad on võtnud vana kultusfilmi "Reliikvia" motiivid ning mähkinud need ümber "Kuulsuse narride". Krüptinud oma nalja ja komponeerinud selle ette andeka labürindi, salakäigu Pirita kloostrist Lonkava Konna kõrtsi. Andnud ka võtme: Agnese nime. Siit algab mängu ilu. Alapealkirjaga "Agnes ehk 10 aastat hiljem".

On Agnes. Sireduselt, kombeilt, elukeskkonna kujundamiselt kahtlemata kõrgemal tasemel kui 1900. aastate koduperenaine. Vaimutugev, alistamatu. Jälgede segamiseks mitte heleda, vaid tumeda peaga.

Tema ümber tiirutavad romantiline Risbiter-Vesipruul, Siim-Tatikas ja Ivo-Ferdinand, kes kannab musta kiivri asemel musta kõvakübarat. Puudub ainult Gabriel. Tema on ju vaba mees.

"Gabriel, mis meist saab?" saab nüüd vastuse. Agnes on teinud oma valiku saksat matsiks ja jäänud selle juurde – ehk ka põhjusel, et aadliringkonda tagasi ta enam ei pääse.

Ta on õppinud rääkima aktsendita eesti keelt. Tema poeg on eestlane. Nende kodu ei ole saksik. Ja nad ootavad, et isa kunagi tuleks. Seni on neil vähemalt väike kinnisvara, lausa kahekordne maja koos aiakesega. Raske pesunaisetöö, mida võiks tulu mõttes täiendada kerge kõlvatus. Rahalaenaja Ferdinandi armuke – see ei kõla ju halvasti. Mõne müüdava tüdruku jaoks.

Agnes otsustabki end raske südamega müüa, sest Ferdinand ähvardab ta muidu tööst ilma jätta ja ka mainet määrida. Just siis, kui enam ei paista ühtegi valguskiirt, sekkuvad vana tuttav Jaan ja vastne üüriline Salomon. Vabandust, ikka Siim ja Risbiter.

Siim on aastatega oma naeru kaotanud. Jooma hakanud. Kaalust alla võtnud. Ja teab nüüd, et kehaline jõud ei ole midagi masinate jõu kõrval. Mistõttu pühendub ihu ja hingega nende ehitamisele. Kui mäletate, olid masinad tema kirg ka "Reliikvia" aegadel – ta uuris hoolega musketpüssi, kasutas moodsat väikekahurit ja trampis ringi taraaniga.

Risbiter on jäänud samaks romantiliseks punavuntsiks, kes kunagi imetles Agnest tallekeste vahel. Tema vana luuleand (Minu laegas! Minu kübar! Minu mõõk! Minu pruut ootab mind!) on kvantiteedilt kasvanud, kvaliteedilt kahanenud.

Aeg neid muutnud on...

Aeg on toonud välja kummagi tegelase tõelise loomuse. Siimus on tärganud seni varjusurma sunnitud kurjus ja selgub, et ta ei kanna enam alkoholi (kaks liitrit napsi jagatud nelja mehe vahel paneb ta kõvasti purju). Millest muutused? Vahest sellepärast, et ta on väga üksi? Autorid ei jäta teda aga ainult süngeks pätipealikuks – koera surma stseenis näeme Tatikat väga hingelise ja hellana, ka suhe Agnesega toob mehest esile paremat poolt. Kui ainult seda va viina ei oleks…

Risbiteris kurjust ei ole. Kogu oma totakuse, abituse ja andetuse juures teeb headus Vesipruuli sümpaatseks. Tal on isegi ilumeelt, kopikata luuser on kukutanud viimse veeringu peenele vestile ja oskab hinnata nii kallist kirjapaberit kui ka lilli. Metromees. Kui ma peaks Agnese kombel kolme hulgast valima, siis võtaksin tema. Saaks koos naerda ja õhtuti trubaduurilusti.

Ivost on aeg teinud veel suurema lurjuse, kelle röövlikirst sisaldab nüüd kulla ja kalliskivide asemel paberraha ja kinnisvarapabereid.

Nende toredate tegelaste kõrval askeldavad mõisamehed, nüüd juba Siimu käsu all, ning kallavad viina Jägala tee kandist tuttav kõrtsimees. Ursula on jagunenud kolmeks kodukootud graatsiaks, keda kindlasti tasuks natuke kallistada – nii kallistaja enda kui ka mehenäljas kiduvate naiste rõõmuks.

Ongi "Reliikvia" tore seltskond jälle koos. Kuni kloostri ehk Tatika kuuri põlemiseni. Kuid probleemid, mida nad lahendavad, on juba 21. sajandi omad. Kogu 120 aasta taguse Viljandi eluke on nii sarnane mistahes depressiivse väikelinna eluga meie päevil, et paralleelid ajavad naerma ja nutma. Kiluski-Mäeotsa tahtel on "Narrid" pigem draama kui komöödia mõõtu.

Äratundmisrõõmu jagub

Kui palju on Eestis praegu üksikemasid, kes end koos lapse või lastega vapralt vee peal hoiavad? Kui palju on neid, kes arvavad, et vaat Soomes, Rootsis, kustahes mujal on kõik parem kui meil, mitte ainult moed, vaid ka muu (meenutame Kivirähki novelli "Inimväärne elu")?

Ja loovisikute üleproduktsiooni tõttu on ka meie päevil üpris palju neid mehi, kes elavad pilvedes, usuvad, et kohe-kohe müravad nad läbi sajandi leiutise, romaani, maali või muu heaga – ainult et seni pidagu neid üleval naine või vanemad. Kui paljud vaimu või teiste annetega isased peavad häid plaane, mis lahustuvad alkoholis? Väikelinna lamedus, naiste vaimne ja lihalik ahistamine, öösiti kodurahu rikkuvad või purjuspäi kolistavad naabrid – see on ju meie elust enesest. Äratundmisrõõmu jagub.

Head näitlejatööd ja valged ööd

Niisiis pakub "Kuulsuse narrid" klaaspärlimängu. Bornhöhe kahest teosest ühte sulandatud liin on igatahes erk. Hinnatavad on näitlejatööd. Maiken Piusi ilu ja anne, eriti seal, kus loeb ainult miimika. Veiko Porkaneni Tatika meeleolumuutused, terve spekter. Karl Robert Saaremäel on ehk vähem võimalusi mängida, karakter jääb ühesuguseks, kuid selle, mida vaja, annab ta lahkesti ja usutavalt. Ott Sepa Ferdinand võttis südamelt kivi, et kas Sepp üldse suudab laval-linal paha olla või jääbki igavesti paipoisiks.

Kenasti sekundeerivad kolm kaltsakat (Argo Aadli, Vallo Kirs ja Margo Mitt) ning kolm juba mainitud graatsiat (Saara Nüganen, Marian Heinat ja Loviise Kapper). Margus Jaanovitsi Kõrtsmik – pisiosa, aga meeldiv. Üle kõigi täiskasvanute särab aga Stefan Kristofer Soeson, andekas poissnäitleja, suurepärane leid.

Lisaväärtusena on "Kuulsuse narrides" palju valget Eesti suve sirelite, levkoide ja puidust agulimajade hõllandusega. Operaator Mihkel Soe on need müütilised hetked hästi ära tabanud, helilooja Ardo Ran Varrese virvatulelik muusika läheb seal eriti asja ette. Kunstnik Karoliina Kulli interjöörid on ajastutäpsed, nagu ka kostüümikunstnik Anu Lensmenti looming. Ette võib heita vaid kõikide tegelaste äärmist puhtust ja pättide rõivaste liiga uut välimust.

Film, mis äratab mõtteid veel pool tundi pärast kinost väljumist, ei saa olla läbi kukkunud. Minge ja vaadake. Eelarvamusteta, mitte olles kinni Bornhöhe vanas tekstis. Sest postmodernsel ajastul tohib kaanoneid sakutada. Kes ei usu, see on narr.