Erinevalt Oscaritest jääb Kuldgloobuste auhinnagala Eesti vaatajal (vähemalt legaalselt!) nägemata ning seega ei proovi ma ingliskeelse pressi uudislugude põhjal luua endale ka endale mingit pseudoillusiooni sellest, mis olid õhtu tipphetked ning mida võinuks teisi teha. Las see jääda, olulised on ennekõike preemiad, muu on tühi-tähi, lihtsalt täitematerjal, et rahvas tunde tele-ekraani ees istuda viitsiks.

Mille üle tänavu rõõmu tunda? Esmalt kindlasti selle üle, et Eesti kinomaastik on praeguseks hetkeks piisavalt ettenägelik, et usinatel filmifännidel oli võimalik suurem osa nominente ning nüüd ka enamik võitjad juba enne tseremooniat ära näha. Väga paljud neist linastusid PÖFF-il ja jõuavad nüüd tasapidi ka kinolevisse, näiteks kokku viiele auhinnale (ning neist parima filmimuusika preemia ka ära napsanud!) "Babylon" alustab kinoteed tuleval nädalal.

On muidugi ka paar kahetsusväärset hall-ala: eestlastel jääb nägemata Todd Fieldi klassikalise muusika tagamaid kajastav "Tár", mille eest pälvis Cate Blanchett ka parima naispeaosa Kuldgloobuse. Jääb isegi mõistmatuks, miks mõni levitaja filmi siinse publiku ette ei julge tuua, eriti arvestades, kui tugev on siinne klassikalise muusika kogukond ning rahvustunnet defineerime tihti just läbi enda muusikaheeroste. Ka paar väiksemat filmi nagu Akira Kurosawa "Ikiru" uusversioon "Living" ja Elegance Brattoni draama "The Inspection" ei jõua Eesti levini, kuid see on ka igati mõistetav, paar lünka on alati sisse jäänud.

Seejuures on märkimisväärne, et enamike võitjate puhul saame rääkida tõepoolest kinofilmidest, mitte mõne rahaka voogedastusplatvormi poolt endale ostetud linalugudest. Ainsad nn voogedastufilmid, mis võidutsesid, olid parima võõrkeelse filmi laureaat "Argentina, 1985" Amazon Prime'is – mis ilmselt ka ilma selle platvormita suuremat tähelepanu ei saaks –, Guillermo del Toro tume ja suurepärane "Pinocchio" Netflixis, mida oleksin tegelikult rõõmuga kinos vaadanud, ning parima originaalloo endale krabanud India üllatushitt "RRR", mis, noh, saavutas oma rahvusvahelise edu ikkagi puhtalt tänu Netflixile. Seega võime tänavu rääkida filmide osas tugevast kinoaastast ning kuigi voogedastusplatvormidel oli tugevaid nominente (näiteks "Glass Onion" või "Blonde"), ei ole publiku ja filmispetsialistide usk kinodesse veel kadunud.

Või siiski? Õhtu suurvõitjate ehk Martin McDonagh "Inisherini hingede" ja Steven Spielbergi "Fabelmanide" puhul oli vähemalt Ameerikas kinoreaalsus üsna trööstitu. Avanädalatel rahvas saalidesse ei jooksnud ning seetõttu tehti kiire otsus, et kinoakent lühendatakse drastiliselt ja filmid lükatakse kiirkorras veebi, küll mitte voogedastusplatvormidele, vaid tasulistesse videolaenutustesse.

Seega võiksime teha esmapilgul ennatlikke järeldusi ning juubeldada, et kinomaastik on pärast lõputuid koroona-tagasilööke taastunud, kuid vastus pole ikkagi päriselt nii lihtne. Üksikud erandid lubavad seda väita – nagu näiteks kogu maailmas meeletut kassat tegev James Cameroni "Avatar: vee olemus", mis jäi küll õnneks auhindade mõttes tühjade pihkudega –, kuid laiemat pildi vaadates peavad filmistuudiod ikka veel kõvasti tööd tegema, et publik kodudiivanitel uuesti lahti kangutada. Muidu võib lihtsalt juhtuda, et langenud keskmisest kinokülastuste arvust ei piisa, et kinomaastik samas mahus jätkata saaks...

Kui laureaadid aga uuesti ritta seada, võib kõigiti rõõmustada, et järjelugudel, saagadel, uusversioonidel ning frantsiisidel pole päriselt preemiate hulgas kohta. Nii "Fabelmanid", "Inisherini hinged" kui ka "Kõik, kõikjal ja korraga", mis viis koju kaks näitlejapreemiat, põhinevad kõik originaalstsenaariumitel, need on uued ja värsked ideed, mitte lahjendused või suvalised koopiad. Ainus tõrvatilk meepotis on Angela Bassetti võit rolli eest filmis "Must Panter: Wakanda igaveseks", kuid ega tal polnud ka tugevad konkurente, heal juhul vaid Jamie Lee Curtis Kwani ja Scheinerti sõgedikus "Kõik, kõikjal ja korraga".

Seega kas me saame rääkida tänavu üldse suurtest üllatustest? Pigem mitte, preemiad viisid teenitult koju head filmid, mida on saatnud kiidulaul ka ülejäänud festivali- ja auhinnahooajal. Mõnevõrra ootamatu on küll see, et "Kõik, kõikjal ja korraga" – olen siinkohal subjektiivne, sest tegu on siinkirjutaja arvates lihtsalt täiesti gigamegageniaalse filmiga – stsenaariumi preemiast, mida oleks linateos küll kogu täiega väärinud. Aga eks Martin McDonagh must komöödia "Inisherini hinged" on ka väga kõva konkurent ning mitte sugugi kehvem laureaat. Samuti väärinuks Darren Aronofsky "Vaal" vähemalt üht preemiat, kuid kõmuline maine käib filmist juba mitu sammu ees, mistõttu ei olnud tühjade pihkudega jäämine ka eriti ootamatu.

Küsite, et miks ma ei ütle sõnagi sarjade kohta? Kahjuks on seal lihtsalt liiga palju lünki sisse jäänud, et suudaksin anda pädeva ning kokkuvõtva hinnangu. Nähtu põhjal teeb rõõmu Zendaya preemia rolli eest sarjast "Euphoria" ja Jeremy Allen White'i ​​auhind "The Beari" peaosa eest. Küll aga peame olema õnnelikud, et vahepealse ajaga on voogedastusplatvormide olukord Eestis palju rikkalikumaks muutunud, et enamikke sarjanominente ja -laureaate saame ka kodumaal päriselt (loe: legaalselt!) näha, mitte ei pea selleks nurgataguseid mooduseid otsima.

Kõigil neil, kes PÖFF-il auhinnahooajaks eeltööd ei teinud, ootab ees tihe kinokevad (ja tegelikult ka kinotalv), sest auhinnatud-nomineeritud filme jõuab levisse pea iganädalaselt ning järje peal olemiseks peab vaat et iga teise õhtu täitma mõne seansiga. Palju edu selleks, julgen kinnitada, et pettuma ei pea!