Öökapil on terve virn raamatuid, mida kordamööda tasahilju loen, aga ühel õhtul ei edenenud ükski neist. Ei kiskunud Lovecrafti õõv ega tõmmanud lood Lembit Ulfsaki elust, aga kuhja otsast vaatas otsa Kruusa Kalju. Mõeldud-tehtud! Eks uni kippus ka juba silma ja mõtlesin paar luuletust enne magama jäämist lugeda, aga pool tundi hiljem panin kaaned kinni ja olin raamatu kogemata ühe suure sõõmuga alla neelanud.

Ja miks ma seda olmejuttu siia ette räägin? Ühelt poolt kõlab see kokku Kruusa Kalju värske luulekogu "Üleelamiste vanake" meetodiga – enamik tekstid räägivadki triviaalsetest, aga oma tavalisuses ootamatult lüürilistest hetkedest –, aga teisalt sobib teos sellesse hetke, kuskile ärkveloleku ja poolune vahealasse, imehästi.

Seda just põhjusel, et pisikeste kolmerealiste luuleampsude lugemisel tekib teatav rütm, mis ei tulene mitte riimiskeemist, vaid need luuletused ise hakkavad üksteise suhtes vaikselt õõtsuma, nende lugemine on nagu tasaste merelainete jälgimine, pisut hüpnootiline, aga samas sügavalt rahustav. Unejutt täiskasvanutele? Või lihtsalt üürike meditatsioon hullumeelselt perutavas maailmas? Nii üht kui teist.

"Üleelamiste vanakeses" ei ole tormilaineid ega ka liialt ilutsevat tasast vett, lainetamine on ühtlane ja katkematu, kuigi iga lugeja jaoks kahtlemata erinev. On tekste, mis sunnivad korraks tagasi minema, uuesti lugema ja veel korra lugema. Mõni tekst jätab täitsa külmaks, mõni jääb segaseks, aga lainetamise rütm jääb ikka alles, need vähem liigutavad luuletused kaotavad seega teksti kui sellise funktsiooni ning saavad lihtsalt osaks suuremast tervikust, mõjuvad otsekui sõnametronoom, mis tiksub-tiksub-tiksub.

Oluline märksõna, mis teost lugedes meelest ei lähe, on Kruusa Kalju enda mainitud "nämmutamine". Paremaid tekste luulekogus tuleb tõesti nämmutada, korduvalt ja korduvalt lugeda, nautida seda täpsust, millega need luuletused kokku on pandud. Sõnade järjekord, rütm, vorm, huumor ja mõte on kokku põimitud sellise lummava ükskõiksusega, et lihtsalt nämmutadki. Loed ja loed ja loed ja loed, naeratad omaette ja mõtled "oli see vast andekas", ja lainetad siis edasi.

Enamasti on luulekogudega ikka nii, et tahad võtta sealt paar teksti ja need kuskile kukla taha salasoppi mõneks ajaks tiksuma ja kasvama panna, liiga kiire lugemine tundub seejuures isegi raiskamine. Kruusa Kalju värske luulekogu aga nõuabki kiiret lugemist, sinna sisse on kirjutatud lugemise rütm, mille lõhkumine annab kindlasti teise, ehk isegi ebapädeva lugemiselamuse. Kui üldse, siis tasuks pigem kogu teost korduvalt kaanest kaaneni sama kiirmeetodiga lugeda, iga korraga tõusevad ilmselt esile uued mõtted, juba tuttavad hetked jäävad tahaplaanile ja pinnale kerkivad teised, esmalugemisel suvaliste vahelainetena tundunud ampsud.

Aga kui vaadata teksti korra kainemalt ja jätta kõrvale see teost läbiv rütmilisus, on see ka omamoodi minimalistlik päevik viimastest kummalistest aastates, sealt kumavad õrna kajana läbi nii koroonaviirus kui poliitilised tõmbetuuled, kuid see pole hetkekski tüütu ja pealesurutud, vaid need on lihtsalt pisikesed välgatused, mis tulevad ja lähevad. Põhirõhk on ikka isiklikel hetkedel, mõned suurema kaaluga, teised pisikesed kaduvad momendid, millel Kruusa Kalju on sabast kinni saanud ja luuletuse sisse pannud.

Soovitan igati koos Kruusa Kaljuga lainetada, ka kõige luulepelglikumatel kirjandushuvilistel. "Üleelamiste vanakese" poeesia ei tee suuri intellektuaalseid poognaid, vaid võtab iga lugeja avasüli vastu ega lükka kedagi eemale.

Suurepärane algus Loomingu Raamatukogu värskele aastale!