Reedel avataval näitusel olevaid töid on Ole teinud viimased kolm aastat, kuid esimest korda saavad need kokku Temnikova ja Kasela galeriis. "Ma tahan nad kõik korraga välja panna. Mul on mingisugune loogika, et teoseid, mis moodustavad terviku, peab korraks ise ka korraga vaatama," rääkis kunstnik.

Viimaste töödega on kunstnik taas abstraktsuseni jõudnud. Esimest kord tegi ta abstraktse kunstiga algust oma diplomitööd tehes. "Need on suhtelist üks ühele, ainult selle vahega, et nüüd ma olen 30 aastat vanem," märkis ta.

Kunstniku sõnul pöördus ta abstraktse kunsti juurde tagasi sooviga näha, kui palju ta, tehes põhimõtteliselt samu asju, muutunud on. "Kui palju ma langetan sarnases olukorras sarnaseid otsuseid ja kui palju erinevaid? Ning isegi, kui ma langetan sarnaseid otsuseid, kas see tulemus on ka sarnane või mitte?" mõtiskles ta.

Möödunud aastal andis Ole välja enam kui 500-leheküljelise raamatu "Kaido Ole ¾", mis koondab kaante vahele praktiliselt kõik kunstniku senised tööd – vaid mõned üksikud tööd jäid kataloogist välja, sest kunstnik ei saanud neid enam kätte. "Ükski ei olnud nii karjuvalt piinlik, et ma oleksin ennast tsenseerima hakanud," märkis ta.

"Selle raamatuga seoses on inimlikult huvitav see, et kui sa oled noor, siis kõik, mis on oluline, tuleb nagu tulevikus – see on see, mida sa mõtled ja millest unistad. Aga siin on see, et kõik on nagu olnud ja see on suhteliselt konkreetne – sa saad samasuguse perspektiiviga tagasi vaadata, ainult, et see ei ole kõik, mis oleks võinud olla, vaid mis tegelikult on olnud," kirjeldas kunstnik ning tõdes, et teda huvitab väga vanadus. "Mitte maagiliste numbritena, et 60 olulisem kui 61,5, vaid see, mida see esindab. Selja taga on rohkem kui ees. See perspektiivimuutus on huvitav," nentis ta.

Kunstniku sõnul on tema loomingut koondava kogu pealkiri omamoodi eneseprovokatsioon. "Mida see sulle ütleb, kui sa pead vahetama unistused reaalsuse vastu – mitte see, mis kõik juhtuma hakkab, aga mis kõik on juhtunud?" küsis ta.

"Unistused on alati hästi plastilised, sinna mahub kõik sisse ja sa võid alati loota, et isegi kui täna ei õnnestu, siis homme õnnetub. Reaalsus tundub alati magedam, aga mulle päris nii ei tundu – reaalsus on alati kuidagi rikkalikum, sest sa ei suuda unistades nii detailselt asju ette kujutada. Unistus on nagu unenägu – natukene amorfne ja ebamäärane, aga reaalsus on alati rikkalikum," kirjeldas Ole.

Kunstnik tõdes, et tema lemmikosa tööprotsessist on tööde lõpetamine. "Siis on näha, mis tegelikult tuleb, see on alati kõige põnevam," märkis ta, ning selgitas, et just töö lõppfaasis on kõige rohkem vaja tarkust, osavust ja tunnetust, et mõista, kas midagi on veel vaja teha ja kus on see lõpp, et viimane punkt üles leida.

"Mõnikord see tõesti kattub sellega, mis sul on peas olnud ja asi läheb suhteliselt sirgelt sinna välja, mis on ka iseenesest huvitav. See on kuidagi kummaline tunne – nagu laps, kes tegigi raske kontrolltöö "viiele" ära," kirjeldas Ole.

"Teistpidi on põnevam, kui tundub, et hakkab kuidagi mujale kiskuma. Saad aru, et las ta kisub, aga ma pean aru saama, kuhu ta kisub ja kus seal see lõpp on. See on nagu rodeo – ükskõik, kuidas ta ka ei peruta, olen mina temast targem ja osavam."