Kunstnik ja kunstikoguja Kaido Ole sõnas saates "Kultuuristuudio. Arutelu", et üks subjektiivne kriteerium, mille järgi hinnata, kas tegemist on hea kunstiga, on see, kaua sa suudad selle kunstiteosega koos olla – kas ta ammendab ennast või mitte.

Kunstikoguja Tiit Pruuli, kes kogub mereteemalist kunsti, tõdes, et enamik teevad seda emotsiooni pealt. "Võib-olla just varasemast põlvkonnast, kes 90ndatel alustas, on neid ratsionaalseid kunstiostjaid rohkem kui uuemast seltskonnast, kes on viimastel aastatel peale kasvanud."

Ta tunnistas, et oksjonil osalemisega kaasneb ka omaette hasart, mis paratamatult haarab kaasa. "Meiesuguseid kunstikollektsionääre tuleks käsitleda kui hasartmängusõltlasi – meil peaks olema oma tugiisik ja keegi, kes vaatab, kas sa tohid oksjonimajja minna või mitte."

Ole selgitas, et inimese kunstikogu peaks näitama ka inimest ning õieti inimene kogubki selleks, et saada aru, kes ta on ja endas selgusele jõuda. "Kui sa näed midagi, mille puhul tekib tunne, et "pagan, see on see" ja sul vähegi on rammu seda soetada, siis sa selle soetad, ja siis ootad järgmise hetkeni, kuni jälle tuled sellist tõmmet."

Ta selgitas, et isegi kui kogu võib seeläbi kujuneda väga eklektiliselt, joonistub välja sisemine loogika, miks sa just konkreetsetel puhkudel ütlesid "jah" ja see tõenäoliselt näitab, milline sa oled. "Sellised kogud on väga huvitavad," lisas Ole.

Pruuli tõdes, et kunstikogumine on tegelikult ka tegevus, mille puhul tuleb kalkuleerida, mida sa saad endale lubada ja mida ei saa. "Neid, kelle kogu puhtalt kogujat iseloomustab, kes on saanud endale seda lubada – ma kardan, et neid väga palju Eestis ei ole."

Kuigi kunsti ei saa kaubaks nimetada, allub kunst Pruuli sõnul siiski vabaturu reeglitele. "Hinna kujundab turg ja turu mõjutamiseks on samasugused vahendid olemas nagu saapapaari või pintsaku hinna mõjutamiseks."

Peeter Mudisti maal Lydia Koidulast müüdi sel sügisel maha 111 00 euro eest. Samas ei tähenda see Ole sõnul kohe seda, et mõni väiksema hinna eest müüdud teos oleks kohe kehvem.

"Neil kollektsionääridel on raha ja kui samas kellelgi teisel on ka oma fännklubi, kus on sada fanaatilist fänni, aga kelle hinnasuutlikkus on teistsugune ja siis võibki tunduda, et see kunstnik on poole odavam. Kas ka poole viletsam? Ei, tema fännklubi tegeleb lihtsalt asjadega, millega nad ei ole nii jõukaks saanud."

Viimasel ajal on keskkonnaaktivistid loopinud kuulsaid maale küll supi, küll kartulipudruga, seejuures rõhutades, et toitu ei loobita mitte lihtsalt maalidele, vaid "miljoneid maksvale kunstiteosele". Pruuli tõdes, et talle põhimõtteliselt aktivistide tegevus meeldib.

"Egiptuses on praegu maailma keskkonnakonverents. Mida ütles ÜRO peasekretär? Et meil on valida, kas kollektiivne kliimaleping või kollektiivne suitsiid. Nimetas kliimaolukorda teeks põrgusse. Ma ei ütleks, et see oleks vähem terroristlik kui supi viskamine klaasi peale, mis kallist kunstiteost kaitseb. See on radikaalne ütlus, aga kes seda tsitaati nii väga loeb?"

Pruuli tõi ka välja, et sel kevadel pani üks kliimaaktivist end Washingtonis põlema ja suri ära ning sellestki oleme napilt kuulnud, kui üldse, samas supist ja kartulipudrust oleme kõik kuulnud.

"See, mis kliimaga toimub, on väga hull. Kui selleks tuleb ohverdada paar Van Gogh'i või Monet' ... ." Pruuli sõnul näitavad need aktsioonid ka, et järelikult on kunst prestiižne ja selle paistel on võimalik oma sõnumeid võimendada.

Ole tõdes, et kuigi eesmärk on õilis, läheb asi jamaks siis, kui taolise aktsiooni sõnavarasse siseneb sõna "võitlus". "Siis on aja küsimus, kui kuskil midagi üle keeratakse, et vat lihtsamalt ei saa, nüüd peame juurde panema ja nüüd juba võitleme."

Uuesti kunsti juurde pöördudes märkis Ole, et hea teos on alati targem kui autor. "Ehk ongi parem suhelda teose kui autoriga. Sa võtad teose, vaatad seda ja saad aru, et ma hakkan juba täitsa taipama – mitte maali, kompat ega koloriiti – vaid lihtsalt, et mis värk üldse on ja mida ma siin Maal üldse teen."