Kuraator Marten Esko sõnul oli teatav materjali mõnu või vähemalt materjali proovilepanek omane ka 90ndate Kaido Olele. "See seisnedes ennekõike maali aluspinna valikus; näiteks suurtes ja väikestes või valgetes plankudes ning väikestes vineerides või MDFis," lisas ta ja kinnitas, et nüüd on aga osad materjalid roninud aluspinnalt esiplaanile ega ole enam pelgalt materjalid, vaid nõuavad peaaegu-peategelasena teistmoodi tähelepanu.

"Samas kui teine osa materjale ja erinevaid äratuntavaid objekte on teostatud muude vahenditega ning vahendatud virtuaalselt – neid on kujutatud. See tühistaks justkui teoste abstraktsuse, aga vaid näiliselt, sest iga kujutatud või asetatud element, äratuntav või mitte, on omavahel mingisuguses reivlevas suhtes, ning see suhe on just see, mida võiks siinsete maalide puhul pidada nende abstraktsuseks," selgitas Esko.

Kaido Ole on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia maali ja disaini eriala (1992). Ta on töötanud Eesti Kunstiakadeemias õppejõu ja professorina (1993–2010). Ole isikunäitused on toimunud muu hulgas Veneetsia biennaalil (koos Marko Mäetammega, 2006), Kumu kunstimuuseumis (2012), Tallinna Kunstihoones (2016/2017), Riias Läti Rahvusliku Kunstimuuseumi ARSENĀLS-i näitusesaalis (2019) ja Toruńis CSW Kaasaegse Kunsti Keskuses (2022/2023). Ta on pälvinud Kristjan Raua preemia (1998), Eesti Kultuurkapitali aastapreemia (1999, 2005), Konrad Mäe preemia (2012) ja Valgetähe kolmanda klassi teenetemärgi (2014). Aastatel 2016–2018 oli Ole üks kunstnikupalga saajatest.

"MDF, metall, kumm & värv" jääb Temnikova & Kasela galeriis avatuks 12. märtsini.