Tänavuse Grammy-gala olulisemateks võitjateks kujunesid Harry Styles, kes pälvis aasta popalbumi ja paljude üllatuseks Beyonce asemel aasta albumi Grammy, Beyonce, kes viis koju neli Grammyt ja tõusis sellega läbi aegade enim Grammysid saanud artistiks, ning Kendrick Lamar, kes oli Beyonce järel kaheksa nominatsiooniga (Beyonce'l oli nominatsioone üheksa) teiseks enim nomineeritud artist tänavustel Grammydel ning viis koju Grammy aasta räpialbumi, aasta räpiesituse ja aasta räpiloo eest. Miks just selle kolmiku loomingust 2022. aasta populaarmuusika kontekstis rääkima peab?

Harry Styles andis popmuusikale tänavu uue, indie'likuma sisu. Teha hea album, mis meeldib ühtepidi nii inimestele, kelle tavaeelistused jäävad peavoolumuusika kanti, aga ka neile, kes pigem eelistavad alternatiivsema otsa asju – see on väga keeruline ülesanne. Aga "Harry's House" suutis seda, sest ühelt poolt on lähenetud ülesandele loovalt ja teisalt tehtud seda kõike väga sundimatult ja selge lõbuga. Ilmselt on vähe neid inimesi, kes suutsid aasta 2022 niimoodi mööda saata, et ei kuulnud kordagi kuskilt selle albumi põhihitti "As It Was", aga see samas ei iseloomusta üldse albumi tegelikku laadi. Kui sul on selline singel nagu "As It Was", siis kipub sageli olema nii, et album üritatakse täis pakkida selle sama loo derivaate, teha analoogse valemiga natuke teistsuguseid palasid, et kuulajate tekkinud nõudmisi toita. Aga "Harry's House" ei ürita üldse oma suurima hittsingli eufoorialaksu hoida, vaid võtab tempo maha ja julgeb standardeid ümber mängida ning väänata sinna popmuusikasse nii disko, sündipopi, soul'i kui ka 00ndate roki tehnilisi loogikaid ning serveerida seda kõike ka karismaatilises isikus, mida täieliku superstaari staatusesse tõusnud Harry Styles kahtlemata on.

Nii nagu Harry Styles'iga, saab ka Beyonce puhul rääkida eraldi fenomenist. Beyonce on Destinys Childi ajastule järgnenud soolokarjääri teinud praeguseks 20 aastat, välja andnud seitse stuudioalbumit. Kui teda huvitaks muusika tegemise juures raha, siis ta võinuks iga aasta teha ja välja anda sama albumit (2003. aastal ilmunud debüüt-sooloalbum "Dangerously in Love"), mis ta soolomuusikuna A-kategooriasse lennutas. Inimesed oleks ikka ostnud ja kuulanud, aga tema ujub muusikatööstuse loogikale mitmel moel vastuvoolu ja annab albumeid välja omas tempos, otsides pidevalt ja julgelt seda uut, kuhu muusikaliselt liikuda. Albumiga "Renaissance" võttis ta suuna house-muusika poole ja tegi sellest, mis võiks mõne jaoks olla paberil lihtsalt klubitümpsu album, midagi täiesti meisterlikku ja isegi aukartust äratavat, sest A) ta on ise suurepärane laulukirjutaja, B) tal on selja taga vähemalt sama suurepärane tiim, kes suudavad iga kord, kui midagi välja annavad, populaarmuusika reaalsuse ja selle sisu ümber defineerida.

Kendrick Lamari puhul on mängus sama efekt mis Beyonce' puhulgi, et ta suudab eelkõige lüüa kvaliteedi, mitte kvantiteediga ning ehitab samamoodi iga järgmise albumi eelpromoga hype'i ja ootused üles, aga täpselt nii nagu Beyonce, on ta alati end õigustanud, sest tegemist on tipptasemel loojanatuuriga, kes ei karda teha oma muusikas suunamuutusi, mis astuvad teist teed kui superstaaridelt ootaks. Beyonce ja Lamar on mõlemad olulised mustanahaliste häälekandjad ja kui Kendrick näiteks oma kolmandal stuudioalbumil "To Pimp A Butterfly" (2015) tegeles palju rassiküsimustega ja seal kohtas rohkem konkreetseid loosungeid, siis albumil "Mr. Morale and the Big Steppers" nihutab ta fookuse selgemalt iseendale. "Mr. Morale" ongi sisuliselt lähim asi psühhoanalüüsile, mida popmuusikas tehtud, sest seal pole mustvalgeid vastuseid, õiget ja valet, head või halba, vaid ennekõike taipamised, palju küsitavusi seni kehtinud põhimõtete ja valikute osas, ja teadmine, et sina ise, sinu ego, suhted teistega ei ole kunagi fikseeritud seisund, vaid pidev protsess, mis vajab tööd. Sellega näitab Lamar, et tõeline, sügav kunstimeisterlikkus saab vabalt käia käsikäes kommertseduga.

Nüüd aga sellest, mis tundus tänavustel Grammydel olevat üldpildi suhtes veidi nihkes. Kui üldiselt tundus, et põhikategooriate võitjate nimekiri pigem peegeldas seda, mis lõppenud aastal muusikas olulisena esile tõusis, siis on üksikud kategooriad, mille laureaatide valik tekitas küsimuse, kas ja miks on sellel juhul hindamiskriteeriumid olnud tajutavalt teistsugused.

Enim poleemikat peaks tekitama aasta parima loo kategooria, mille pani kinni Bonnie Raitt looga "Just Like That". Raitt on igatahes tunnustust väärt kantriveteran, aga vaatame, kes veel samas kategoorias auhinnale nomineeritud olid – Adele "Easy on Me", Beyoncé "Break My Soul", Harry Styles "As It Was", Steve Lacy "Bad Habit". Kõik on lood, mis eriti neljase komplektina, aga ka igaüks eraldi iseloomustavad piisavalt hästi seda, mis populaarmuusikas 2022. aastal toimus. Aga "Just Like That" ei tee seda kuidagi. Kuigi korralik kantribluusipala, siis on seda keeruline pidada kõigi teiste kõrval auhinnavääriliseks. Selle tõestuseks saab toetuda eeskätt ikka statistikale – Spotifys ei ole lugu isegi Raitti kümne populaarsema loo hulgas, mis tähendab, et selle kuulamiste arv jääb alla 3,3 miljoni. Võrdluseks teiste mainitud lugude kuulamiste arvud: "Easy on Me" – 1,2 miljardit, "Break My Soul" – 280 miljonit, "As It Was" – 1,9 miljardit, "Bad Habit" – 585 miljonit korda. Sama kinnitavad ka võrdlusväärsed arvud Youtube'ist: "Just Like That" (Official Lyric Video) – 478 000 vaatamist, "Easy on Me" (Official Video) – 225 miljonit vaatamist , "Break My Soul" (Official Lyric Video) – 36 miljonit vaatamist , "As It Was" (Official Video) – 429 miljonit vaatamist , "Bad Habit" (Official Video) – 65 miljonit vaatamist. Mitte et muusikat peaks alati hindama sellistel kriteeriumidel, aga kui Grammyd peaksid täpselt samamoodi nagu Oscarid filmimaailmas andma meile koondpildi sellest, mis lõppenud muusika-aastat defineerima jääb, siis aasta parim lugu võiks ometi tulla just aasta suurimate hittide hulgast.

Küsitavusi, küll veidi teistlaadi tasemel, tekitab ka aasta rokkalbumi laureaadi valik. Kuivõrd tegemist on nišima kategooriaga kui aasta parim lugu, siis on arusaadav, kui siin ei toetutud niivõrd kuulamise-vaatamise arvudele ja rolli mängisid muud, žanri-spetsiifilisemad väärtuskriteeriumid. Aga auhinna andmine Ozzy Osbourne'ile albumi "Patient Number 9" tekitab tunde, et rokkmuusika on täitsa surnud ja lihtsalt üks relikt minevikust, mis lohiseb kõige muuga kaasas, sest nii on lihtsalt tavaks olnud. Osbourne'i kõrval olid samas kategoorias nomineeritud veel The Black Keys ("Dropout Boogie"), Elvis Costello & The Imposters ("The Boy Named If"), Idles ("Crawler"), Machine Gun Kelly ("Mainstream Sellout") ja Spoon ("Lucifer on the Sofa"), kes kõik – eriti tegelikult Idles – eri kanguses ja karjäärikõvera pikkusest olenemata annavad kordi parema aimduse rokkmuusika hetkeseisust. Nii jääbki mulje, et kategooria on antud asjatundmatutesse kätesse ning siin tegi žürii lihtsalt mugavusvaliku 1) Osbourne on nominentidest vaieldamatult kõige tuntum nimi, 2) tegemist on juba eluloojangul oleva rokiveterani tõenäoliselt ühe viimase, kui mitte päris viimase albumiga. Olgu kuidas on, selle kategooria puhul jääb tugevalt suhu maitse, et artistid, kes päriselt tegelevad sellega, et rokkmuusikal oleks tulevikuga sama sammu käiv vorm ja sisu, on jäetud Grammyst ilma ühele rokisaurusele tema peatse lahkumise kartuses tehtud austusavaldusžesti tõttu. Saame aru, aga Grammyde jagamise eesmärki arvestades veidi kohatu, kas mitte?

Mis sel aastal halvasti, see järgmisel aastal uuesti, kuigi võib olla juba praegu suhteliselt veendunud, et ka siis saab tõdeda, et Grammyd on taaskord rohkem oma žürii nägu kui et peegeldavad populaarmuusika tegelikku pilti, ja nii nagu tänavugi viibutame korra vanamehe kombel rusikaga vihaselt pilve poole ja lähme eluga edasi.