Maria Mälksoo on õppinud politoloogiat ja sotsioloogiat nii Tartu Ülikoolis kui ka Ameerika Ühendriikides, doktorikraadi tegi ta aga hoopis Cambridge'i ülikoolis Inglismaal. Töötanud on Mälksoo ka muuseas Brüsselis, praegu on ta kaasprofessor Kopenhaageni ülikooli militaaruuringute keskuses.

Ometi ihkab hing koju tagasi ja enda sõnul mõtleb ta Eestis elamisest ning töötamisest kogu aeg. "See ongi selline rännuaastate aeg, ma pole kunagi mõelnud sellest kui millestki, mis on igavene. Kindlasti minus, nagu ka paljudes nõukogude ajal kasvanud lastes, on teatav rännukihk ja rahutus alati olnud. Ja nagu me teame, rajasõltuvus on selline asi, et kui sa natuke saad selle lennutunde kätte, siis see võib meeldima hakata," rääkis Mälksoo.

Eesti keelt peab Mälksoo kalliks ja oluliseks, puudust tunneb ta eesti loodusest ja eelkõige metsast. Kui Taanis on merd küllaga, siis metsaga on seal kehvemad lood. Teadlasena peab Mälksoo väikese riigi paratamatuseks teaduse rahaküsimust, mis talle noorena Eestis piiranguid seadis. "Ma arvan, et sellises kuldses, teaduse mõttes keskeas, on see natuke lihtsam. Alguses mul natuke selle taha jäigi see palli veerema lükkamine, kohe ei tahtnud raha tulla," tõdes ta.

Mälu tähendusrikkus 

Mälu on politoloogi sõnul inimese pärisosa, mis annab meile tähenduse. "Me otsime mäletamise, mineviku mõtestamise, aga ka mineviku tunnetuse kaudu ikkagi midagi, mis annab meie olemisele tähenduse. Teeme seda nii üksikisikuna kui ka kultuuriliste ja poliitiliste kooslustena. Me tahame, et meil oleks mingi mõte sellel asjal, mida me ajame," sõnas Mälksoo.

Niisamuti annab mälu seose ka eelmiste põlvedega – saame selle kaudu end paremini aega paigutada. "Me tunnetame end paremini ajas nii indiviidide kui ka rahvaste ja riikidena ja selle kaudu saame midagi, mis pakub meile lohutust. Inimene võitleb terve elu enda ajalike piiridega ja selle mälu kaudu me saame natukene suuremaks kui me oleme," nentis ta ja lisas, et eestlastena on see teadmine oluline ka meie lähiajaloo perspektiivist.  

Konkreetsemalt keskendub Mälksoo poliitilisele mälule, aga ka mälu kui julgeoleku küsimusele. "Julgeoleku mõõde mälu juures on midagi teistsugust kui me oleme traditsiooniliselt harjunud mõtlema. Võib-olla see lähtepunkt olekski, et nii nagu inimesed ja võib-olla eriti kollektiivid, selleks, et nad kooslusena püsiks, on neil vaja mingisugust säsi, mis neid seob ja kannab ning annab järjepidevuse," ütles politoloog. Mälu on Mälksoo sõnutsi rahva identiteedi ning enesemääratluse ajaline telg või selgroog. "See tuleb mängu, kui mõtleme kõikidest rahvastest kui olemuslikult kultuurilistest nähtustest, mis ei ole lihtsalt institutsioonidest koosnevad puuslikud, kes teevad mingeid asju mingite rutiinide alusel."

Sõda Ukrainas

Ukraina sõja eskaleerumist pea aasta tagasi mäletab Mälksoo väga hästi. Ta viibis siis Kopenhaageni lennujaamas, kus oli tagasiteel Brüsselis toimunud seminarilt. "Ma olin ärganud hästi vara, aga polnud ebatüüpiliselt veel uudisvoogu avanud. Tegin selle lennujaamas lahti ja kuigi see ei olnud üllatus – sarnane foon, nagu oli olnud Teise maailmasõja alguses, see naljakas või kummaline foon, oli eelnenud ka 24. veebruari massiivrünnakule – , siis oli see ikkagi šokk," tõdes Mälksoo. Et tal polnud sel hetkel ka mingit kodupidet, tunnetas ta nii kodu kaugust kui ka valu Ukraina pärast palju teravamalt. "Istusin ja nutsin seal lennujaamas."

Mälksoo tunnistas, et tema Kopenhaageni ja Brüsseli kolleegidest ei uskunud enamus, et sõda päriselt algab. "Nad kindlasti olid sellest väga tugevalt huvitatud ja jälgisid tähelepanelikult. Arvati, et Putin hirmutab, blufib, teeb oma harilikku show'd. Võib-olla esimest korda tunnetasin, et hoolimata sellest, et me jagame Taaniga väga palju sarnast julgeolekutunnetust – loomulikult on ajalugu erinev ja asukoht taanlastele pisut soodsam  –, oli ikkagi nende arusaam juba vaksa võrra kaugem ja vähem vahetu," tõdes Mälksoo.

Sõjaaeg on Mälksoole teadlasena olnud üpris intensiivne. "Tööalaselt oli see periood ka mingis mõttes kainestav, silmade avamise hetk. Päris hea näide oli nädal pärast sõja algust ühes vanas inglise ülikoolis, kus toimus intiimses seltskonnas mäluteemaline konverents. Keegi isegi ei puudutanud seda teemat, ainsana tegin seda mina, üsna kirglikul moel," lausus Mälksoo.

Ta lisas, et hiljem, kui ametlik osa oli läbi, läks vestlus õige elavaks. "Maskid langesid ja need samad tundlikud subtiilsed mälukultuuride uurijad olid valmis sedastama selliseid seisukohti, et Ukraina iseseisvus on emotsionaalne mitte ratsionaalne argument. Minu jaoks oli see radikaliseeriv moment, ma tundsin, et kui mitte nüüd, millal siis veel peaks ka idaeurooplane laiemas mõttes õppima enda eest seisma."

Sõda Ukrainas rebis lahti mitmed kollektiivse mälu sõlmpunktid alates Teisest maailmasõjast, mille tulemusel kogu Ida-Euroopa jäi raudse eesriide taha. Mälksoo sõnul on Ida-Euroopa küsimus üks pika sabaga küsimus – ei ole ta sobinud ei ühele ega teisele poole Teise maailmasõja järgsel mäluväljal. "Meid anastati Vene nõukogude lukku ja mõnes mõttes unustati lääne poolt. Toimus teatav kinni kaanetamine, mida suure hilinemisega hakati mitu aastat hiljem lahti sulatama," ütles Mälksoo.

Ida-Euroopa on tema sõnul olnud alati justkui vahe-Euroopa ja funktsioneerinud ajalooliselt palju puhvertsoonina. "See kõlab geopoliitiliselt küll õudselt, aga samal ajal on olnud väga valgustav selle sama Ukraina sõja kontekstis, kui palju me tegelikult, eriti alguses, oleme kuulnud vähem või rohkem looritatult seda sama argumenti, et Ukraina ei saa aru, et kõik me tahame rahus elada, ainult et keegi peab ennast ohverdama." Mõnes mõttes on Ida-Euroopa probleem olnud Mälksoo arvates, et see on Vene poolt vaadatuna ahvatlev aken n-ö päris Euroopasse ja tundunud vahel kui ohverdamist vajav ääremaa.

Sõja-aasta on andnud võimalusi Ida-Euroopa kogemuste uuesti kuuldavale toomiseks. Mälksoo hinnangul peaksid idaeurooplased olema mingil määral rahul, sest erinevad Euroopa parlamentaarsed kehandid on vastu võtnud nii mõnegi pehme seaduse tüüpi avalduse, millega proovitakse leevendada ebaõiglustunnet ning tunnustada rahvaste oma lugu. "Ent samamoodi võiksime iseendalt küsida, kui palju me oleme süvenenud kellegi teise okupatsiooniaegsetesse kannatustesse. Selles on midagi loomulikku, et inimesed tingimata ei tunneta teiste valu, aga sellist naivismi kommunismi kui idee osas nagu Lääne-Euroopas kohtab."

Eestlaste identiteet

Mälksoo sõnas, et väike riik oma eneseteadlikkuses suudab olla paremini kontaktis ka ümbritseva maailmaga, sest sõltub sellest ise niivõrd palju. "Ta ei saa ennast vaalana ringi viselda ja ise hoovusi käsutada. Ma arvan, et see on mingisugune erisus, sama asi, mida me eestlastena võib-olla poolautomaatselt ükskõik kuhu väliskonteksti sattudes hakkame tegema, mis on teatav kultuurimissioon. Midagi, mille kohta Lennart Meri on omal ajal väga südamlikult kirjutanud, et väikeriigid on mingis mõttes Euroopale meeldetuletajad, südametunnistuse hoidjad, et Euroopa väärtus ongi nende erisuste kandmine ja mitte ühtlaseks või suureks kokku segamine," sõnas Mälksoo.

Kriisihetked toovad politoloogi sõnul välja mälu ja ajaloo dimensiooni Eesti ja eestlaste identiteedis, samas ei maksa seda üle võimendada. "See ongi mälupoliitika lüke, et mälu on voolitav asi ja see tähendab, et see ka allub küllaltki kenasti poliitilistele manipulatsioonidele," selgitas Mälksoo. "Näiteks Vladimir Putin nopib Teise maailmasõjast kontekstiväliselt välja märksõna nagu "denatsifitseerimine" ja kannab selle täiesti kaasaegsetel eesmärkidel, oma praeguse välis- ja julgeolekupoliitika eesmärkidel, tänasesse konteksti Ukraina vastu, samal ajal sakutades teise käega sisse dekommuniseerimist. Sõnad tähendavad seda, mida tema tahab, et need tähendavad ja nii ta käitubki," ütles Mälksoo.

Eesti riik sekkub mälu hoidmisse ja kaitsmisse igapäevaselt, ehkki inimesed seda enamasti ei taju. "Me kõik õpime ajalugu, mida meile riikliku õppekava alusel koolis ette antakse, meil on muuseumid, mis on kokku pandud ja ka jutustavad seda lugu teatud viisil. Ja loomulikult on monumentide või mälu riistvara teema väga nähtav ja oluline osa, kuidas riik seda igal ajal on püüdnud omas suunas lükata," rääkis ta.

Politoloogi sõnul on eestlaste puhul huvitav, et kui muidu on riigi tegevusse üsnagi leigelt suhtutud, siis punamonumentide puhul on toimunud äkkmobiliseerumine. "Ma vaatan seda teatava akadeemilise distantsiga. Näen, miks riigid seda võivad tahta teha, see on ikkagi selline suveräänsusdeklaratsioon, aga ma näen väga selle varjukülgi ja pimedamat poolt, mis on paranoilisus, asjadele agentsuse omistamine," ütles ta.

"See monument või punatäht kellegi meelsust otseselt ei pööra ühes või teises suunas, aga samal ajal ma olen sellega päri, et võib-olla on selgelt vaenulikke märke, a la tank oma toruga Eesti riigi suunas, mille osas riigil on täiesti aus jalg maha panna," ütles Mälksoo. Küsimus taandub tema sõnul demokraatia väljakutsele – kas saab olla demokraatiat, kui oma vaenlastele ette päitsed pähe panna ning mis on sellise kaitsmise hind. Sama teema on Mälksoo sõnul terav ka mälupoliitikas.  

Hea ja kurja võitlus 

Peagi ilmub Maria Mälksoo toimetatud "Mälupoliitikate käsiraamat". Suurematest teemadest käsitleb mälupoliitika vaimset dekoloniseerimisprotsessi. "See tähendab paradoksi, et need samad ühiskonnad, juhtivad riigid, nagu näiteks USA ja Suurbritannia, kes liberaalse minevikuga toimetuleku mudeli suuremate eeskõnelejatena on kujundanud selle välja lugu ja ka akadeemilist distsipliini, tegelikult ise ühiskondadena ei ole otseselt väga intensiivselt kuni hiliste aastateni protsessinud Ameerika puhul oma orjanduslikku minevikku või brittide puhul koloniaalpärandit," sõnas Mälksoo.

Mälukultuuri on alates Teise maailmasõjast jõudsalt arendatud, sest keegi ei tahtnud, et sõjaõudused korduksid. Ometi on sõda täna reaalsus. Mälksoo sõnul on selline ei-kunagi-enam mälukultuur vaid üsna väikese läänesisese koosluse projekt, mille meelevallas pole Venemaa iialgi olnud. "Ma arvan, et me ei saa seda mõõta sama mõõdupuuga, sest kogu seda liberaalse üleminekuprotsessi ideed ei toonud mitte keegi Venemaale, seda pole keegi neile õpetanud, peale surunud. See pole olnud võimalik poliitiliselt ja loomulikult julgeolekupoliitiliste realiteetide tõttu, üheks neist Venemaa tuumarelv," tõdes Mälksoo.

Mälksoo peab end valgustusaja lapseks ning usub, et inimene ei ole läbinisti kuri, kuid võitlus hea ja kurja vahel toimub kogu aeg. "Ma arvan, et üks asi, millega on väga raske toime tulla on see, kui keegi on elanud kogu oma elu vales või näinud hästi palju vägivalda. Siis see normaliseerub ja selle pikemaajaline traumaatiline jälg on midagi, mis reeglina ei piirdu ainult tema endaga," sõnas ta.

Ukraina sõja tagajärgi peab ta mitmele põlvkonnale nii ohvrite kui ka kurjategijate seas õudseks. "See sama vägivalla loomulikuks muutumine inimeste eludes on see, mis on kõige raskem probleem mälupoliitikate juures, kuidas seda ravida või kuidas sellest välja tulla."

Kultuurisoovitus. "Kuna rääkisime mälust, siis üks kultuurisoovitus on "Ööpäevik" Mehis Heinsaarelt ja teine "A book Of Days" ühelt mu lemmikmuusikult, rokikuningannalt Patti Smithilt. Need on erinevad raamatud, aga väga humanistlikud, tegelevad endaga, aga ka mäletamise teemaga ja nende inimestega, kes ei ole enam meie küljes, kuid keda kanname kaasas," sõnas Mälksoo.