Pühapäeval toimunud "Plekktrummi" esietenduse lõpus anti Taavi Tõnissonile üle ka Hea Teatri Auhind viimase aja loometegevuse eest, mille hulka kuuluvad lavastused nagu "Röövlitütar Ronja", "Robin Hood", "Plekktrumm". Tõnisson ütles, et see õhtu oli tema jaoks äärmiselt emotsionaalne. "Ma olin täis metsikut tänutunnet trupi suhtes ja mul oli väga hea meel, et publik võttis meid vastu. Eks see paras risk ja avastamine minu poolt oli, tahtsin ületada mingeid piire ja sain aru, et see lähebki korda," sõnas ta.

"Plekktrumm" ei sobi väga noortele vaatajatele, selle vanusepiiranguks on seatud 16 aastat. Tõnisson tõdes, et teemad, mida käsitletakse, on rasked ja tõsised. "Ma pole kindel, kas üks 10- või 12-aastane peab selliste teemadega kokku puutuma. Milleks võtta ära tema lapsepõlv? Tõsi, ma arvan, et ei ole tabuteemasid ja väga palju sõltub ka sellest, mismoodi asju tehakse, aga ma ei tahtnud end seekord piirata mõttest, et äkki vaatavad meid ka nooremad," ütles lavastaja.

"Plekktrumm" on Tõnissoni jaoks peamiselt lugu vastutusest, inimlikust püüdest millegi poole, aga ka loomise ja hävitamise mustritest. Autor viib lugeja Teise maailmasõja järgsesse ühiskonda Lääne-Saksamaal, kus peategelane Oskar viibib ravi- ja hoolekandeasutuses ning kirjutab memuaare. "Oskar sünnib väga keeruliste suhete puntrasse, tal on ema ja tal on kaks isa ja kumb neist päriselt isa on, ta ei tea. Poiss otsustab, et ta ei taha elada samamoodi nagu armukolmnurgas olevad vanemad või terve inimeste plejaad seal Danzigis, kuhu tegevus on asetatud, ning otsustab kolmeaastaselt keldritrepist alla viskuda," selgitas lavastaja.

Pöördeline hetk saabub, kui Oskar saab endale plekktrummi, mida mängides käib ta läbi kogu Teise maailmasõja keerised. "Seal on tohutult palju erinevaid tasandeid, sündmusi, tegelasi. Raamat lõpeb küsimusega, kas ma peaksin jääma sellesse hoolekandeasutusse või ma peaksin minema välja. Ehk siis vaatama otsa ühiskonnale, iseendale, maailmale, kas ma olen valmis kasvama või mitte."

Selle loo teeb praegu lavastaja jaoks eriliseks aeg, milles elame. Tõnisson on enda sõnul juba pikemat aega mõtisklenud selle üle, mis on see, mis sunnib inimest looma ja pärast seda loodut hävitama. "Kuidas on võimalik, et inimesed hakkavad üksteist nii vääriti mõistma? Kuidas on võimalik, et minu tõde on olulisem kui teise inimese oma ja me ei suudagi kompromissi leida?" arutles ta.

Oma pitseri pani ka Ukraina sõda, millest kerkis küsimus, kas lootus elada paremini ja ilma hävitustööta on üldse võimalik. "Aidata võiks see, kui sa tajud ise inimesena seda mustrit, oskad näha neid protsesse, äkki sa siis ühel hetkel suudad öelda ei või mitte kaasa minna hullumeelsustega," sõnas Tõnisson. "Võib-olla oleks meis rohkem vaja hoolivust ja armastust, kuigi ma ei saa öelda, et kelleski pole, aga ma vahel tunnen, et ühiskonnana jääb meil selles vajaka," lisas ta.

"Mul on sellest poisist kahju, sest ta sünnib keskkonda, kus kasvab üles hoole ja armastuseta, vanemad tegelevad oma asjadega, ühiskond elab läbi mingeid suuri asju, aga temaga ei tegele keegi. Aga autor annab meile algusest peale kätte selle, et poiss asetab end sündimise hetkel kõrgemale kõigist teistest, võtab endale selle moraalse õiguse öelda, et minust ei saa sellist, nagu teie olete. Seal on väga suur oht peidus, egoküsimus," lausus Tõnisson. Inimesed on lavastaja sõnul tihti nii seotud iseenda elude, egode ja probleemidega, et ei pane tähele ümberringi käivaid protsesse. "See viib Oskari punkti, kus ta saab hakata end läbi trummi kehtestama."

Grass paneb Tõnissoni hinnangul lugeja mõtlema keerulistele teemadele, otsima armastust ja vaatama oma moraalset kompassi. "Ma olen rääkinud inimestega, kes ütlevad, et ära loe seda, see on puhas kurjus, selle teemaga pole vaja tegeleda, see muudab maailma koledamaks. Minu seisukoht on vastupidine. Ma pigem arvan, et see muudab maailma paremaks," nentis ta.

Kurjuse juured 

Kurjus algab lavastaja arvates hooletusest, aga ka väärtustest, egoküsimusest ja armastuse puudumisest. See on hetk, kui ühe inimese tõde muutub teise omast olulisemaks ning kui ühiskond läheb lõhki, sest oma tões ollakse vankumatult veendunud ja teisi enam ei kuulata.

Kevadel mängis Tõnisson Noorsooteatris peaosa Gogoli "Sinelis", mille lugu on mõnes mõttes sama "Plekktrummiga". "Ma olen seda lugu enda jaoks nii mõtestanud, et see väline keskkond kindlasti mõjutab peategelast Akakit väga palju, aga tema deemonid on tegelikult tema sisemised deemonid. See sisemine ebakindlus, ebaküpsus, soov meeldida ja kompromisse otsida, soov mitte kunagi olla suure tähelepanu all. Näiliselt hästi tagasihoidlik, aga samas on sisemine tahe või vajadus tunnustust saada. Ja siis teatavad piirid, mis ta endale seab, mis lähevad iga välise impulsiga kaugemale, kuni ühel hetkel toimub plahvatus," kirjeldas Tõnisson.

Psühholoogilist tausta oma tegelaste jaoks leiab Tõnisson ka enda elust. Ta on veendunud, et igaühes meis on peidus terve maailm. "Me kõik teame, mida tähendab kõrge ja madal, me teame, mis on instinkt ja tungid ja teisalt, kuidas neid tagasi hoida. Mirtel Pohla ütles ilusti, et mängides oma tegelast mängib ta alati ka iseennast. See mõte, mulle tundub, ongi väga tõene," sõnas lavastaja ja lisas, et ta ei kujuta ette, kuidas on võimalik luua rolli endast väljaspool.

"Plekktrummiga" tegeledes on Tõnisson väga palju mõelnud Ukraina sõjast, see on temaga kogu aeg kaasas käinud. "Ma ei saa aru, kuidas on võimalik must valgeks rääkida ja kuidas on võimalik, et keegi ei suuda seda peatada. Kuidas saab olla selline kurjus, et suur osa maailmast teab, kõik näevad, ja keegi ei suuda seda peatada, kuigi tehakse meeletult katseid," rääkis ta.

Õpingud Venemaal 

Tõnisson on ise Peterburis nukulavastajaks õppinud. Venemaale viis ta ühest küljest huvi nukuteatri tausta ja filosoofia vastu, teisalt aga hea juhus. "Tollel ajal töötas teatris pealavastaja, kellel on selle kooliga väga tihe side. Ta ütles mulle, et mine Peterburi. Tema kaudu mul õnnestus saada jutule, tegin seal katsed ja mind võeti vastu," sõnas Tõnisson, kes kooli 2016. aastal lõpetas. Siiani avastab ta kõiki neid teadmisi, mida Peterburist kaasa sai. Õpe oli tema sõnul äärmiselt praktiline, väga palju tegeleti nukkude käsitlemisega.

Tõnisson tõdes, et mõnede Peterburi-aegsete sõpradega on ta siiani kontaktis, kuid paljudega ta sõja tõttu enam ei suhtlegi. "Osad on mõnes mõttes selle raudse eesriide taga seal kinni, aga nende mõtted ja ideed on meie kultuuriruumile vastavad. Nad näevad seda õudust kõrvalt ja ei saa midagi parata sinna. Aga on palju ka neid, kellega ma ei suhtle enam, sest see sõda on löönud meie vahele kiilu."

2016. aastal, kui Venemaa Krimmi annekteeris, leppis Tõnisson osade kursusekaaslastega kokku, et sõjateemadel lihtsalt ei räägita. "Mul on oma arvamus ja teisel oma, sa oled mulle äärmiselt sümpaatne inimene ja meil on väga hea koos toimetada selles kultuurimullis, ärme poliitikasse lähe," ütles Tõnisson. Mõnega see tema sõnul toimis, huvitavaid kokkupõrkeid oli tal aga ka näiteks ajaloo õppejõuga.

"Ajalugu on interpretatsiooniküsimus ja tema interpretatsioon ei ole ainuinterpretatsioon ehk see ei tekitanud meis konkreetselt konflikti. Ma panin tähele seda, et väga paljudel oli tol ajal ja on praegugi minnalaskmise meeleolu. See riik ei puutu minusse, mina olen siin näitleja, teen siin vaikselt oma nukuteatrit, elan kultuurimullis ja mind ei huvita see või ma ei saa sinna midagi parata, mis väljaspool toimub. See oli minu jaoks üllatav, sest mul väiksest Eestist tulles oli kogu aeg tunne, et ma olen seotud oma riigiga," sõnas mees.

Tõnisson nentis, et optimistina usub ta, et sõda lõpeb ja Ukraina saab oma territooriumi tagasi. Ta lihtsalt ei näe mingit teist võimalust. "Ma ei suuda ette kujutada, mis juhtub siis, kui Venemaa peaks selle sõja võitma. Siis ma olen tõesti hirmul." 

Mitmekülgne nukuteater

Nukuteater on läbi aegade olnud propagandistidele huvitav teatriliik. Pärast Teist maailmasõda muutus kogu Nõukogude Liidu territooriumil nukuteater propagandarelvaks. Tõnisson põhjendab seda sellega, et väga märgiliste vahendite ja lihtsa loo abil on võimalik selgeks teha, mis on õige ja mis vale. "Lastele on nukuteater üks esimesi võimalusi hakata õpetama, kuidas tuleb elada. Mis on õige ja mis vale väärtus. Milline peaks olema inimene ja milline ta kindlasti ei tohiks olla," sõnas lavastaja. 

Tõnissoni eesmärk teatris on puudutada vaatajaid. Talle meeldivad lood, mis lähevad hinge. "Minu jaoks on nukuteater olnud kõigi võimaluste maa. Olen saanud seal teha täpselt neid asju, mis ma olen tahtnud ja pole kordagi tundnud, et see vorm mind piirab, vastupidi see annab võimaluse lugusid jutustada nii mitmel erineval tasandil," lausus ta. Kui 1990. aastatel oli Nukuteater Tõnissoni sõnul sumbunud koht, siis praegu on maja värsket õhku täis. "Need vahendid, mida me kasutame, kogu see visuaalteatri maailm, võimaldavad väga märgiliselt ilma sõna esikohale seadmata tegeleda mingite protsessidega, mis toimuvad meie sees ja ühiskonnas nii, et see on väga mõjuv."

Tõnissoni köidab enim sõna- ja visuaalteatri sümbioos. Ta ei usu, et igal nukul või objektil peab olema hing, kuid ta usub energiasse. "Kui mina millessegi panustan, olgu see objekt, nukk või looming, siis see energia kuskil talletub ja sedakaudu nukud või objektid on justkui laetud," rääkis ta.

Nukunäitlejana peab ta – nagu tavanäitlejagi – looma rolli, suutma mõista oma tegelast ja lugu, milles ta toimetab. "Üks asi nuku puhul on see, et ma pean suutma need impulsid, mis minul näitlejana tekivad, kanaliseerida edasi objekti või nukku ja sedakaudu toimubki nukule elu andmine," ütles Tõnisson. Sinna juurde tulevad tema sõnul liikumine, rütm, taju ja justkui kolmas silm. "Proovis ka üks päev ütlesin, et pane silmad kinni, kuula, mida partner sulle ütleb ning proovi reageerida nukuga. Nukk annab võimaluse tõusta piiridest välja, ta on füüsiliselt võimeline tegema asju, mida meie inimestena pole."

Väikeste teatrikülalistega on Tõnissoni sõnul lihtne kontakti saata, sest nad on ülimalt vahetud. "Neil puudub see võltsvagadus või -viisakus. Nad ei tea, kuidas peab ja sellepärast on nad üliägedad. Nad reageerivad sellele, mida näevad ja nendele mängida on väga tore, sest kontakt peab nendega olema väga hea, et tähelepanu hoida," rääkis ta.  

Kinogi pakub hulga "virtuaalnukke" ja olendeid, kuid Tõnisson ei usu, et virtuaallahendused suudavad nukuteatrit asendada. "Ma käisin "Avatari" vaatamas, mulle see väga meeldis, tohutult maaliline, aga seda, et see tehnoloogia teatri võib üle võtta…Tõsi, tal võib tekkida mingisugune oma koht, ta võib hakata tööle teatris sümbioosis näitlejaga, aga ma ei usu, et ta näitleja välja vahetaks. Hing kaob ära," nentis lavastaja.

Rakvere teatris asub Tõnisson tööle Kafka novelliga "Metamorfoos". Lavastaja tõdes, et tal on alati olnud keeruline Kafkast aru saada ja kuna see on tema jaoks eneseületus, tahab ta autoriga edasi tegeleda. ""Metamorfoos" sellepärast, et see teema mind väga kõnetas. Minu meelest kõlksub lugu ka tänases ajas, natuke teistmoodi kui "Plekktrumm", aga väga sarnaselt, see on lugu läbipõlemisest. Lugu sellest, millised ootused me iseendale seame, kas me suudame neid täita, ning sellest tulenevast kokkuvarisemisest või sisemisest purunemisest. Ma arvan, et selles on midagi äratuntavat minu jaoks," tõdes ta. 

Kultuurisoovitus. Astrid Lindgreni "Sõjapäevikud". "Raamat, mille ma olen kapsaks lugenud ja mis puudutab kummalisel kombel väga palju "Plekktrummi". Väga soovitan lugeda," ütles Tõnisson. Teise soovitusena valis lavastaja Innocentius III traktaadi "Inimolu viletsusest", mille Priit Põldma talle "Plekktrummi" esietendusel kinkis. "See on raamat, mille kohta ma olen lugenud, kuulanud "Ööülikooli" Marju Lepajõelt, aga nüüd võtan kätte ja hakkan seda lugema ja soovitan teistele ka. Ja muidugi "Plekktrumm". Lugege või tulge vaatama."