Taavi Tõnissoni lavastatud "Plekktrumm" on lavale toonud kogu Eesti Noorsooteatris peituva potentsiaali. Žanrite ja vormide vaheldusrikkus, vaatajat vangistav visuaalne vaatemäng ning näitlejate peadpööritav muusikaline ja füüsiline võimekus on rakendatud ühe eesmärgi teenistusse – hoida meie ees peeglit.

Romaani lavale toomine on paras julgustükk. Minu teada ei ole teos varem Eesti lavale jõudnud ja põhjust aiman – romaani žanriline pillerkaaritamine ja mängulisus, kuid vääramatult oma lõpule tüüriv mitmekihiline lugu sunniks teksti lava jaoks paratamatult lihtsustama, ega annaks edasi romaani kogu külluslikkust. Romaani peategelane Oskar Matzerath, kes on otsustanud jääda kolme-aastaseks, ei ole ka kõige usaldusväärsem jutustaja juhtimaks lugejat-vaatajat läbi ajaloosündmuste.

Kärped on paratamatud ka Noorsooteatri lavastuse juures, kuid romaani pöörast rütmi on tabatud nii otseses kui kaudses mõttes. Noorsooteatri endise dramaturgina tunneb Priit Põldma teatri potentsiaali läbi ja lõhki ning koos lavastaja Taavi Tõnissoniga ei jäta nad midagi-kedagi kasutamata.

Ajaloolase ja kirjaniku Andrei Hvostovi sõnul vaikisid sakslased sõja ajal juhtunust pikki aastaid. Nürnbergi protsessid peeti ära, suurimaid süüdlasi karistati. Enda süü ja osaluse tunnistamine oli inimeste jaoks liiga valus, täis häbi ja kaotusetunnet. Seetõttu tuli Günter Grassi 1959. aastal ilmunud romaan ühiskonnale šokina, sest tõstis lugeja ette peegli. Lavastus tõstab sama peegli ka publiku ette. See, mis vastu vaatab, pole ilus, aga on vaimustav ja aus.

Mängime õige skatti?

Skatt on kaardimäng, mille saab alati ette võtta, kui peaks hoopis seisukoha kujundama, reageerima, tegelema probleemiga. Aga ei, skatt aitab maailma ignoreerida, ennast muust maailmast ära lõigata. Oskar keeldub suureks saamast, kuid ega kaarte mängivad täiskasvanud rohkem vastutust ei võta. Oskari ema Agnese ja kahe oletatava isa suhtekolmnurk justnagu hoiakski kõik muu, ka Oskari, suhtest väljaspool.

Ühes stseenis täitsid lava laste suured silmad ja suured pead, mis tekitas nende lahkumise järel küsimuse, kas tasus vaid mõneks minutiks luua näitlejatele hiiglaslikke lapsenäolisi maske? Mulle tundus, et tegemist oli siiski ühe võtmestseeniga, kus inimesed muutuvad suurteks lasteks, annavad ennast valitsejate meelevalda ja keelduvad vastutusest. Lavastaja ei õpeta ega loe moraali, nagu ei tee seda ka autor. Suured lapsepead on efektne sümbol, mis juhatas mõtte lavastaja soovitud suunas – isegi kui sa vastutusvõimetu lapse endale pähe lased, ei võta see sinult süüd.

Oskar tunneb kolme suurt süüd, millest ta räägib, ning ta justnagu tahab vastutust võtta. Kas Oskar otsib süüd tunnistades lunastust? Teda keeldutakse uskumast ja lunastus jääb saamata. Kuidas saabki usaldada kedagi, kes räägib oma lugu hullumajas? Kas publik uskus? Kas vaataja usub oma võimalikku süüd kõiges, mis on olnud ja on tulemas?

Lavastust võib koorida kiht-kihilt nagu sibulat, iga kihi alt paljastub aina uus kujund, viide või tähendus. Kooritud sibulad jõuavad ka lavale, et koorides valguksid pisarad silma. Pärast sõda tuli paljudel lausa sibulates püherdada, et kahetsus usutavam tunduks.

Kummardus näitlejatele

Lavastusse valitud trupp laulab, tantsib, mängib pille ja rolle. Joosep Uusi erinevaid registreid jonnakast ja enesekesksest lapsest valu täis kõrvaletõugatuni hoiab koos ta ennastõigustav jutustamismaneer, millega ta oma elust arstile pajatab. Iga algaja poliitik peaks lavastust nägema Mart Müürisepa karismaatiliselt sütitava natsikõne kuulamiseks, mis jääb kindlasti nende suurte teatrikõnede hulka, mida publik veel aastaid mäletab. Või jäädakse mäletama tema kehastatud ristitud juuti, kes Poolale kadu kuulutab?

Steffi Pähn kõneleb ja kõnetab ka oma plastika ja kehakeelega, enese väljendamine liikumises on tema pärisosa, Ingrid Isotamm on mõjus nii liiderliku armastaja kui mehise konferansjeena, olles ühtaegu habras ja tahtekindel. Andres Roosilehe naise armukesega leppinud abielumees püüab kehtestada end natside ridades, Antti Kobini postkontori kaitsele sattunud Jan Bronski hirm on füüsiliselt nakkav.

Viimases kahes Noorsooteatri lavastuses väikseid koomilisi vanamehi mänginud Tiina Tõnis särab seekord vanaemana, kelle "Hõlmad kinni, hõlmad valla" (laulusõnad Peeter Volkonski) on üks lavastuse võimsamaid laule. Noor Hardi Möller üllatab juba etenduse alguses, kuid paneb etendusele ka punkti nii, nagu teevad seda vanad kogenud staarid – pannes kogu saali kuulama enda selga. Kõik mängivad mitmeid rolle ning ka laulavad kõik, ka need, kes tegelikult ei laula.

Siis on veel nukud, keda Taavi Tõnisson tunneb ja armastab. Näitlejalt nõuab laval mängiv nukk kogu tähelepanu, et hoida nukul ka publiku fookus. Seekord on nukk täiesti loomulikul kujul 76 sentimeetri pikkuse Oskarina ja ta kolmeaastase poolvenna (või poja) Kurtina, kord ühe, kord teise näitleja manipuleeritavana. Särav liliputtide tsirkusetrupi juht, kes on sõja järel inimvare, mõjub just nukuna sõda kokku võtvalt – alles on vaid roided ja masin aitab hingata, kuid juba on ta valmis ette võtma uusi avantüüre. Tundus kummaline, et ma ei näinud nukke, näitlejate võrdväärseid partnereid, etenduse lõpus laval kummardamas.

Algul oli nukumängus veel teatavat rabedust, mõnel puhul jäi nukk ebaloomulikult rippu, mis paistis aga loo konteksti isegi sobivat – maailm ei suhtu kääbusekasvu inimestesse just toetavalt, jättiski nad ripakile. Mõnes stseenis ei olnud kolmes suunas ümber lava istuva publiku jaoks detailid näha või osa teksti kadus muusikasse. Kõiki kihte ja kujundeid ei jõudnud ka haarata, näiteks surnutelt siseelundite toomine mõranenud klaaskirstu kannab ilmset sõnumit, aga millist? Õnneks saan peagi etenduse uuesti üle vaadata.

Tants lootuse varemetel

Nagu lavastuse tutvustuses on lubatud, on lavastust kandvaks jõuks mäng, totaalne manipulatsioon kõige ja kõigiga. Registrivahetused erinevate kunstivoolude, mängulaadide ja loojutustamise viiside vahel on ootamatud, kuid ei lõhu tervikut. Elava muusika stiilipaabel järgib orgaaniliselt iga stseeni, kord seda edasi viies, kord lisades meeleolu, kord trummeldades delikaatselt taustal – Markus Robam teab täpselt, kuidas näitlejaid aidata, samas muusikat mõjuda lastes. Selles, kuidas skandeeritud Sieg Heil kenasti kokku kõlab Straussi valsiga, on midagi perversselt tõelist.

Lavastuse eriliseks maiuspalaks on tantsunumbrid (liikumisjuht ja koreograaf Ingmar Jõela), mis annavad kogu etendusele omamoodi kabareeliku atmosfääri. Samas on see ka väga ajastutäpne, elati ju loo alguses Weimari vabariigis ja kabaree kuldajas. Ajas kaugemale liikudes tekivad muusikasse, Priidu Adlase loodud valgusse ja näitlejate liigutustesse aina rohkem ärevust, närvilisust ja raskeid toone, lausa raevu. Mida rohkem tunda algteost, ajalugu või inimest, seda kõnekam on ka Rosita Raua loodud külluslik (kujundi)maailm, mis ümbritseb tegelasi ja mängib kaasa juba hetkest, mil vaataja saali siseneb. Võibolla pole kõigist neist eraldi rääkimine üldse asjakohane, sest "Plekktrummi" lavale toonud seltskonnast on igaüks oma ala tipp, kes täiendavad ja toetavad lavastaja nägemust.

Brechtilikult pannakse vaatajad tegelastele kaasa elama, et nad siis delikaatselt eemale lükata, emotsionaalset sidet ei lastagi tekkida. Ent seda kuni hetkeni, mil laval karjutakse. Mulle üldiselt ei meeldi laval karjumine, sest tihti punnitatakse meeleheidet kujutada kõigest kõvemaid detsibelle esile manades. Seekordne karjumine on meeleheite selline vorm, millele tahaks kaasa karjuda, sest eelnevad kaks ja pool tundi on tantsides ja mängides toonud vaataja situatsiooni, kus ollakse sõna otseses mõttes lootuse varemetel. Lavastus kõigis oma registrites pole kõigest hoolimata masendav ega sünge, pigem püsib kabareelikult mänglev, nii et karjumise hetk mõjub ka äratusena – kuidas me tähele ei pannud, kuidas me ühtäkki siia hetke jõudsime?

Kes on siis trummilööja Oskar Matzerath? See küsimus vaevab Oskarit nii loo alguses kui ka lõpus. Ja jääb painama ka vaatajat – äkki olen Oskar Matzerath hoopis mina?

Peep Ehasalu jätab teatriarvustuse asjatundlike teatrikriitikute teha, kuid endise Eesti Noorsooteatri töötaja ja nüüdseks tavavaatajana saab nähtut viimaks ometi peegeldada – huvide konflikti tõttu polnud tal teatrist kirjutamine varem võimalik.