Dramaturg Priit Põldma käib Günter Grassi tekstiga vabalt ringi, pannes vaataja silmitsi sõja inetu ja toore palgega. Viited meist 1000 kilomeetri kaugusel toimuvale on ilmsed. Lavastaja Taavi Tõnisson annab visuaalsete, helikujunduslike ja füüsiliste elementide lisamisega tekstile lisatähenduse ning vormistab need mänguliseks tervikuks. Ta toob Noorsooteatri lavale rohkem kui kolmeks tunniks näitlejad kui punkbändi, aga nende esituses on hoopis midagi muud kui harvadest kitarriduuridest koosnev korduste jada.

Vaataja on silmitsi sõjast läbi tulnud inimeste valusa ja kõikemuutva kogemusega. Nende kihiliselt avanevate maailmade tegelasteks on salapäraseks jääva peategelase Oskar Matzerathi (Joosep Uus) pereliikmed, see on suhestumist pakkuv sõjakeerisesse sattunud väikerahva lugu, mille esitamisviis on kohati eesmärgistatult brutaalne. Emotsioonid, mis näitlejatest läbi voolavad ja publikusse kanduvad, on väsitavad ning tekib soovi need kõrvale panna, mis omakorda aktiviseerib trummilööja, olgu selleks siis väike, kolmeaastase lapse mõõtmetes olev Oskar või reaalses elus hoiataja rollis olev Eesti, kes Euroopale ja ülejäänud maailmale hetkel intensiivselt trummi põristab, omades hiiliva idanaabriga aastakümnete pikkust kogemust ning teades, et valvsus on selles suhtes ainuke, mis ei muutu.

Selle "Plekktrummi" nime kandva punkbändi liidriks on lavastaja Tõnisson, kelle mänguhoog sütitab Mart Müürisepa rolliotsingud, mis saab korduvalt vormistatud frivoolsusega flirtivate esituste näol. Peategelast kehastav Joosep Uus näib erinevalt Grassi poolt kirjutatud tegelaskujust segaduses olevat, ta elab endas läbi inimese pahupoolt, kahetseb ja kurdab, pälvides nii ka publiku kaastunde. Trummilöömises  –  Oskari kaitse maailma vastu  – avaldub maailmakorda otsiv, vaimu ja hinge puudutav minimalistlik mantra, mis ehk aitas mitte niivõrd suhestuda kui vaadelda ja mõtiskleda inimloomuse üle, otsides vastust küsimusele, kes ta on.

Kiirelt vahetuvad stseenid ja sujuvad rollivahetused põimusid ühes muusika ja hoogse koreograafiaga mänguliseks tervikuks. Selle punkseltskonna meeldejäävamad soolod on naiste esituses. Tiina Tõnise loodud vanaema Anna tegelaskujus on tunda sitket maaema, kes armastab oma kirevat pere tingimusteta. Ingrid Isotamme võime ümber kehastuda on hämmastav, kord on ta kahe mehega kimpus meeleline ja flirtiv, seksuaalselt laetud Agnes, siis aga naiselikkuse minetanud laiaõlgne ning rohmakas töölisnaine, kergesti ärrituv õpetajanna või hoopis publikule meeldida püüdev laulev meeskonferansjee.

Näitlejate kostüümide värvivalik näib tulenevat vanaema Anna kartulivõtu seelikutele omastest maatoonidest, valitsevad pruuni mulla ja hallikassinise savi toonid. See palett jääb suuresti kuni etenduse lõpuni kestma, raamib ja rõhutab sündmusi, sekka puistatakse üksikuid valgeid rõivalaike ema Agnese pruudiloori, ravi- ja hoolekandeasutuse hooldaja Bruno (Hardi Möller) valendava kitli ja neiu Maria (Steffi Pähn) kleidi näol. Need kihiliselt üksteise peal asetsevad seelikud kuuluvad vanaemaga kokku, olles väikese Oskari pelgupaik, kuhu ennast peita ja mille turvalisust ta hiljemgi taga igatseb.

Kunstnik Rosita Raud on loonud monumentaalse lavakujunduse, pilku suunavad Oskariga kokku käiv katkine klaas, kalk betoon ja sellest välja turritavad metalltarindid, massiivsed võlvid, mis rusuvraskena kõrguvad igast küljest vaadeldava lavaruumi kohal. Valge-punase sakilise mustriga  trummid on multifunktsionaalses kasutuses nii lauanukk Oskari lavana, aga sobivad ka söögilauaks ja skatti mängivatele täiskasvanutele tuge pakkuma. Lava äär on vooderdatud vastavalt sündmustele suurte kaubakottidega, mis loo arenedes täidavad kartuli, sibula ja liivakottide ülesannet. Lava ühes servas mustendab luugiga suletav keldriauk, mis tuletab meelde väikese Oskariga juhtunud õnnetust, mille tagamaid teab üksnes tema.

Olles kolmeaastane, kuid vaimselt ammugi küps, otsustab ta, et ei taha täiskasvanute maailmaga pistmist teha, tema turviseks on lapsemõõtmed ja ta ei reeda oma läbinägevat pilku. Oskar on pessimistlik jälgija, inetuse peegeldaja, keda tema meeleline, segaduses ja süümepiinades ema ei mõista. Agnes on selleks oma ihadega liialt kimpus, arvates ekslikult, et tema poeg ei suuda enda ümber toimuvat registreerida.

Oskar näeb inimesi hullunud maailmas rääkimas ja tegutsemas, aga nende teod jäävad talle arusaamatuks. Nii võib juhtuda, kui meie sisemine kell läheb paigast ära ja ei ole enam välise maailmaga sünkroonis, just nagu filmis, kus näitlejate suud liiguvad helist mõnevõrra varem või hiljem. Ehk võiski Oskar nii maailma näha?

Äratuntav on Tõnissoni lavastaja käekiri, mille üks osa on traagikat defokusseerimata seda siiski pisut pehmendades edasi anda. Neil, kel on hirm nukkude ees, võivad näitlejate kasutuse olevad suured ümarapõsksed ja pärani silmadega nukupead ebamugavustunnet tekitada. Kui need suuremõõtmelised pead hakkavad rääkima täiskasvanud inimeste häälega, siis tekib võõristav efekt. Laval on lisaks ka näitlejate poolt manipuleeritavad 76-sentimeetri pikkune Oskar ja tema vend (ta ise on veendunud, et poeg) Kurt. Nukud käivad enamasti kokku lapsemaailmaga, olles mänguseltsilised ja toredad, turvalisust pakkuvad kaaslased.

Mängu kõikehaaravast ja loovast jõust jääb etenduse lõpus maha ruum, mille sarnane võib avaneda peale seda, kui lapsed kõikehaarava mängu lõpetavad.