Märt Väljataga sõnul tuli talle idee eesti kirjanduse päeva tähistada teatava üllatusena. "Mina pole selle päeva loomise juures tegev olnud ja eks me nüüd näe, kuidas seda tähistama hakatakse," ütles Väljataga, kes peab kirjandust pigem intiimseks kunstiks. "Loeme enamasti raamatut teki all, omavahel, vahel arutame ka, aga see, et see suure kella külge pannakse ja lippe lehvitatakse selle puhul, on midagi uut."

Kui mitukümmend aastat tagasi emakeelepäev sisse seati, oli Väljataga lootus, et see laieneb ka kirjakultuuripäevaks. "Praegu ongi päris palju kirjandusalaseid üritusi ajastatud 14. märtsile. Nüüd siis tuleb need kuidagi hajutada, aga võib-olla see rohkus, et keelepäeva kõrval on ka eesti kirjanduse päev, annab võimaluse katsetada igasuguste uute formaatidega," arutles Väljataga ja lisas, et see, kui palju kirjanik või kirjandus sellest suuremat kasu saab, selgub kolme-nelja aasta pärast.  

Salapärane Tammsaare 

Eesti kirjanduse päeva tähistatakse kummardusena Tammsaarele, kes Väljataga sõnul oli äärmiselt irooniline ja skeptiline ning suure hurraaga seda tähtpäeva ilmselt vastu võtnud poleks. "Kui Tammsaarele oleks öeldud, et tema sünnipäeval hakatakse riigilippu lehvitama, siis ta oleks ilmselt palunud sellel ütlejal vait jääda. Mälestustest teame, et ta põgenes alati, kui teda austada taheti, nüüd pole tal muidugi enam pääsu sellest," sõnas kirjandusteoreetik.

Kuigi Tammsaaret peetakse suureks kirjanikuks, oli ta inimesena üsna varjuhoidev ja salapärane. Väljataga sõnul tal vähemalt keskeast alates õiget elulugu polnudki. "Tema ümber on raske sellist romantilise kirjaniku müüti punuda. Tammsaare puhul see isiklik aspekt jääb puudu, ta elas end välja ainult raamatutes või kirjutades."

Tammsaare teostest loeb Väljataga regulaarselt meeleldi "Kõrboja peremeest", mis on tema sõnul ka kirjandusteoreetiliselt huvipakkuv. "See on väga peenelt konstrueeritud, kas teadlikult või mitte, kasvõi see, kuidas mingisugused peatükid jutustatakse olevikuajas, siis libisetakse minevikku. Vaatepunkti erinevused, looduskirjeldused, kuidas mingid lakoonilised dialoogid annavad märku peategelase ja külaühiskonna suhetest," kirjeldas Väljataga.

Tolleaegne kriitika Väljataga hinnangul Tammsaaret väga hästi hinnata ei osanud. "Kõrboja peremeest" vaadeldi tema sõnul imelikest vaatepunktidest ja süüdistati isegi Hamsuni plagiaadis, milles Väljataga ise peale süžeeliste kattuvuste mingeid sarnasusi ei leia. "Tõe ja õiguse" esimese osa puhul aimati tema sõnul, et see on pigem lõhkuv või lammutav, mitte ülesehitav teos. "Tammsaare puhul ei saa teda vast tõesti – kuigi on püütud – mingisuguste ürituste ette rakendada, et teha temast mingit maaelu, tööeestluse, rahvusaate kirjanikku. Ta oli väga irooniline, skeptiline, peaaegu nihilismiga piirnevat sorti loojatüüp, kelle vaatenurk inimolule polnud optimistlik," ütles Väljataga. Tammsaare määramatus lubab Väljataga sõnul erinevatel põlvkondadel ja inimtüüpidel Tammsaaresse midagi projitseerida, mida sealt ära tunda. "Ma arvan, et igaüks armastab teda isemoodi."

Vaesus eesti kirjandusmaastikul 

Kuigi pidu peetakse, on nii Eesti Kirjanike Liit kui ka paljud kirjanikud üsna trööstitus olukorras, sest kirjanikutööga pole võimalik end Eestis ära elatada. Väljataga sõnul on probleeme kahesuguseid, esiteks üksikkirjaniku raskused pühenduda oma tööle ja teiseks kirjanike liidu rahastus. "Luuletajal või romaanikirjanikul on raske pühenduda ainuüksi oma tööle, sest see ei too midagi sisse. Eesti turg on nii väike ja isegi kui sa oled väga menukas, mis Eesti puhul tähendab heal juhul 2000-3000 eksemplari, mis õnnestub maha müüa, ei võimalda see kaks aastat ära elamist ja järgmist raamatut kirjutada," rääkis Väljataga. Tema sõnul on probleem selles, et pole piisavalt hästi läbi mõeldud, kuidas kirjanikele toetusi suunata.  

Kirjanike liit tähistas sügisel oma 100. sünniaastapäeva. Organisatsioon tegutseb, sel on 336 liiget, kellest kirjanikke sadakond. Väljataga sõnul omab liit vaikivat teadmist ja ülevaadet kogu kirjanduse üle, aga vaesus on siiski majas. "Kirjanike liit elab sellest üüritulust, mida ta saab ENSV valitsuse poolt kingitud majapindade väljaüürimisest. Oleks, et ta tegeleks ainult oma liikmete nõustamise ja sisetegevusega, aga liit tähistab aastapäevasid, korraldab üritusi, tegeleb n-ö kirjanduse propagandaga ja peab seda tegema sellest piskust."

Väljataga on kirjutanud, et maailmale järele jõudmine ei ole 21. sajandil enam eesti kirjanduse mõttekas eesmärk. "Ma hakkasin kirjanduselu ja -ajakirju jälgima 70-ndatel aastatel, siis ma küll tajusin, ja ma usun, et seda tajuti laiemalt, et peeti tähtsaks seda, et eesti kirjandus jõuaks maailmale järele," sõnas Väljataga. Ametlikult propageeriti tema sõnul seda, et eesti kirjandus jõuaks Moskvale järele, aga mahajäämuse tunne valitses ka muudes valdkondades.

"Mul puudub igasugune eestlase või idaeurooplase alaväärsuskompleks ja ma arvan, et eesti kirjandusel seda ka ei ole. 80-ndatel oli Mati Undil mõtteavaldus, et me peaksime oma võrdlusalused kõrgemale seadma ja võrdlema Vahingut Joyce'iga ja Salurit Nabokoviga või nii. Aga mulle tundub, et kui me praegu võrdleme Armin Kõomäge Murakamiga või Peeter Sauterit Knausgardiga, siis on see huvitav võrdlus küll, aga ei näita, et me oleks kuskile järele jõudnud," ütles Väljataga, lisades et see, kui keegi meist kuskil kirjanduslikult ees on ja meie alles sinnapoole liigume, tundub tegelikult enesest mõistetav.

Enim on aga kõlama jäänud Väljataga väide, et eesti kirjandus enam ei arene. See oli teoreetiku sõnul tahe provotseerida, mis mingil määral õnnestuski. Selle mõtte käis ta välja Loomingu ajakirjas algatatud mõttevahetusest 21. sajandi eesti kirjandusest, mida tal paluti avada. "Seal ma tõesti provokatsioonina käisin selle mõtte välja, kuigi ma tegelikult usun ka seda," ütles Väljataga. "On olemas ju näiteks selline tööriist nagu lusikas, mis üldse ei arene, neid toodetakse kogu aeg ühesuguseid, ta on aastasadadega lihvitud täitma mingit utilitaarset funktsiooni. Kui see võrdlus tuua, siis on muidugi eeldus see, et kirjandusel on väga kinnistunud ja paika pandud funktsioon, mida ta saab täita. See on osalt jätk nendele 20. sajandi kunstilõpu teooriatele, kuidas kunstil kaob ära see sisemine arengusuund, et ta peab kuskile välja jõudma ja hakkab lihtsalt rahuldama mingeid vajadusi, kodu kaunistamine näiteks," lausus ta.  

Kirjandusel on tema sõnul olemas igavesed funktsioonid ning umbes 250 aastat tagasi tekkis sellele veel terve hulk funktsioone juurde, et tungida keele olemusse. "Mulle tundub, et mõned nendest funktsioonidest, sellised väga kõrgelennulised, mis veel modernismiajal olid, need on kirjanduselt ära pudenenud ja neid lusikataolisi funktsioone jääb ta muidugi täitma."

Tagasipööre jutukirjandusse

Väljataga arvates peab muutuma ka see, kuidas kirjanduses elu kujutatakse. "See pole lihtsalt nii, et sa võtad selle sama peegli, mida kasutas Tammsaare või Dostojevski ja paned selle tänapäeva tegelikkuse ette ning saad sellise kirjandusliku kujutuse sellest, mis toimub tegelikult, vaid see peegli enda kuju peab ka mingil määral muutuma," sõnas ta.

Tema sõnul kirjutatakse praegu nii fiktsiooni kui ka päeviku vormis mina-jutustaja teksti. "On kirjanikke, kes mõtlevad välja tegelaste galerii, kostümeerivad nad ära, panevad nad omavahel suhtlema ja konstrueerivad situatsioone, aga sellelaadne kirjandus on oma tõsised taotlused minetanud, ta on muutunud žanrikirjanduseks," sõnas Väljataga. Seda viljeletakse krimipõnevikes, ulmes ja romansis, mis on kirjandusteoreetiku sõnul järjest elujõulisemad žanrid.

"Realistliku romaani suur murrang oli see, et see riskis olla teadlikult igav, et enam mitte kasutada sellist põnevat süžeed, mis sunnib lehte keerama. 19. sajandil leidsid autorid äkki, et selleks, et olla realistlik, sest elu paraku on ju igav,  tuleb ka riskida sellega, et romaan ei ole põnev. Nüüd mulle tundub, et need, kes kirjutavad fiktsiooni, tahavad sinna ikka mingit intriigi sisse, minnakse nagu sellise 19. sajandi eelse romansitüüpi jutukirjanduse poole tagasi," arutles Väljataga.

Ka Tammsaare kujutas end Väljataga hinnangul päris palju Indreku kujus, ehkki fiktsionaliseeris seejuures kõvasti. "Võib-olla tänapäeval on teatav siiruse või aususe vajadus, aga ega omaenda isikuna kõnelemine ei tähenda tingimata, et see oleks kuidagi ausam," sõnas Väljataga. Üks idee on ka see, et 19. sajandil ei tohtinud tabudest otse rääkida. "See võis olla põhjus, mis sundis kirjaniku mõtlema välja mingisuguseid tegelaskujusid ja fiktsionaliseerima. Tänapäeval neid tabusid ei ole," märkis Väljataga. "Liialdusena öeldes, et kui Anton Hansenil oleks võimalik kirjutada sellest, et ta tahaks oma emale eutanaasiat teha, siis ta saaks seda teha, ilma et ta mõtleks välja kogu Indreku ja tema ema ümber toimunud teemad ja need süütunded, mis käivituvad "Tõe ja õiguse" tegelaste käigul," lisas ta.

Väljataga on juba paarkümmend aastat paelunud tehisintellekt ja selle suutlikus luua kirjandustekste. Kunagi konstrueeris ta ise sonetimasina, mis võimaldas kombineerida sarnaste riimidega ridu väga paljude erinevate kombinatsioonidega. "Nüüd on see ChatGPT või selline vidin internetis olemas, mis vastab küsimustele, produtseerib tekste ja kirjutab ka sonette, mitte veel eesti keeles, selle jaoks läheb tõenäoliselt veel mõned aastad," arvas Väljataga.

Kui Väljataga palus tehisintellektil sonetti kirjutada, võttis see ta esmalt kõhedaks.  "Tegemist polnud üldse sellise mehaanilise robotliku asjaga, vaid üsna klassikalise, aga teatud inimlike vimkadega looga. Põhimõtteliselt oli selle soneti süžee sama, mis Marie Underil ikka kordub, et esimesed kaheksa rida on looduse ilust ja lõpeb sellega, et mina olen kurb, sest sind ei ole siin, et sinuga koos seda nautida," rääkis Väljataga.  

Siirded või üleminekud ühest reast teise muutsid selle Väljataga jaoks inimlikuks. "Ma arvan, et žanrikirjanduse või romaanide tegemine võib ka mingil ajal osutuda jõukohaseks ja see kindlasti seab väljakutse, et inimene peab end ületama."

Kultuurisoovitus. Märt Väljataga soovitab kahte raamatut, mis tema meelest on eesti kirjanduses viimastel kuudel ilmunud teostest parimad – Jaan Kaplinski "Teiste jõgede taga", mille tõlkis Väljataga vene keelest, ning Andrus Kivirähki "Lend kuule", mis on tema sõnul õige pöörane raamat.