"See sõda on lahutanud perekonda ja sugulasi ning kogu see loomise protsess on jäänud siia sisse. See on täiesti paratamatu, et ma olen sellest mõjutatud," nentis Pärnoja, keda on sõda perekondlikult puudutanud.

"Kellel süda vähegi õiges kohas on, see ei saa olla mitte mõjutatud," lisas Kikkas. "Pigem on küsimus selles, kuidas elada oma elu nii, et olla sellest vähem mõjutatud, sest me võime muutuda väga düsfunktsionaalseks," sõnas ta.

Kikkas tõi välja, et "Jälgede" filmis on kolm kaadrit hommikus, mil sõda algas. "Aga mis on kunsti juures imeilus, on see, et need on kõige helgemas, puhtamas ja ilusamas võtmes. See koht on mõtteline pööripäeva hetk, kus aeglase liuglemisega sulab lumi ja talvest saab kevad," kirjeldas ta. "Kunstil on imepärane võime ka kurjusest midagi muud välja sünteesida, et mitte seda kurjust juurde toota."

Kunstnikud märkisid, et nii pikaajalise koostöö puhul on olulisel kohal vastastikkune usaldus. "Kui sa otsustad seda teekonda kellegagi jagada, siis see on ikka väga suur usaldus. Lihtsalt öeldes, siis sa ei läheks tänavalt kellegagi kaheks aastaks kuhugi kaasa. Olgu see vaimne või füüsiline, seal peab olema suur usaldus," rääkis Kikkas.

"Sellest annab tõestus ka see, et tegelikult oleme me väga paljusid asju eraldi teinud. Ja siis vahepeal jälle kohtunud, kuulanud ja vaadanud, ning saanud aru, et me oleme samal teel," lisas Pärnoja.