Viimasel paaril aastal, kus rahva majanduslikku stabiilsust on raputanud korra koroonakriis, korra energiakriis, korra hüperinflatsioon ning ajuti need kõik samaaegselt, on pidanud paljud inimesed tõdema, et see kõik puhub rahakotist viimsegi sendi ning kultuurile elik teatrile enam kuigivõrd raha ei jätkugi. Arvestades seejuures, et suurejoonelisemate lavastuste piletihinnad võivad praegu küündida juba 40–50 euroni, siis võib juba keel põses öelda, et teater on nüüdseks vaid rikastele!

Ja siis pandi Saaremaa vallas pead kokku ja tuldi täieliku ogaruse peale: jätame ära vallavanema piduliku vastuvõtu ja pakume rahvale tasuta tsirkust, khm, teatrit. Juhtunuks see kõik kaks aastat tagasi, võinuks seda pidada kõige nutikamaks kohalike valimiste kampaaniaks…

Kaks naist – istuvad ja räägivad

Aga mida pakkuda rahvale pidupäevaks? Kui juba meelitada üle Saaremaa 15 tasuta etendusele kohale kirev ning kohati tõenäoliselt ka teatrikauge publik, siis ei saa see olla ju "lihtsalt üks järjekordne lavastus".

Ilmselt esitas seda küsimust endale ka vallavalitsus, aga veel enam näidendi autor Andrus Kivirähk: juba avaminutitest aimub, et tegu pole mitte peenelt läbitoimetatud-läbitunnetatud lavateosega, võimalik, et seda ei peakski üldse klassikaliseks teatrilavastuseks pidama, vaid vaatajate ees rullub lahti pisut äraspidine ja totravõitu versioon vabariigi aastapäeva kontsertlavastusest.

Ehk pidanukski Aare Toikka lavastatud "Tõllu" just niiviisi nimetama? Kui üritan vaatajana asetada seda suhtesse ülejäänud Eesti teatripildiga, siis jooksen kiirelt rappa, kuna midagi kuigivõrd teatrilikku laval ei toimu. On kaks naist, kes istuvad ja räägivad, vahel monoloogi vormis otse publikuga, vahel omavahel üht-teist arutades, sõneledes, lõõpides. See on tepitud üksikute – kuigi üürikeste – liikumistega, kas siis tehakse mõni tantsusamm või tülihoos jalutatakse pisut ringi. Ja noh, see ongi suuresti kõik. Kaks naist koovad laval saarlaste ajalugu, üks neist noor ja uljas, teine kaine ja kalestunud. Kõik.

Ja õigemini, teatripilti asetub see väga hästi küll, kuid mitte lavateatri, vaid raadioteatri omasse: Kivirähki "Tõll" oleks imeline kuuldemäng. Eriti arvestades, et Piret Rauga ja Loviise Kapperi diktsioon on filigraanne ja täpselt artikuleeritud, jääb isegi mulje, et ilmekuse ning maneerlikkusega on veidi üle piiri mindud. Aga raadioteatris peabki sõna suuremaks mängima! Seega salvestage mõni etendus ja pange raadiosse, saab tasuta teatrit veel suuremale publikule pakkuda. Ja seal olekski selle materjali õige koht.

Fragmentaarne ja kaootiline

Siiski-siiski, tuleme tagasi vabariigi aastapäeva kontsertlavastuse juurde. Mis neid kümneid ja kümneid teleekraani vahendusel jälgitud lavastusi ühendab? Tahaks ju muidugi kohe öelda, et esmalt ühendab neid rahva katkematu ving, et küll oli ikka igav ja masendav ja tüütu ja arusaamatu, aga veel enam on need alati rõhutatult pühalikud, lavastuslikult pisut rabedad, aga sõnumist ja tähendustest tiined. Just seda sama üritab praegu Kivirähk: ta justkui mõistaks, et kui vabariigi aastapäeva kontsertlavastus on kogu Eesti rahvale, siis "Tõll" on vastavalt kogu Saaremaa rahvale.

Seega on ka lugu saarlaste ajaloo kudumisest rõhutatult fragmentaarne ja kaootiline, kuna auditoorium, kellega lavastus kõneleb, on määratult lai, vaat et laiem kui ühelgi teisel Eesti teatril.

Just sel põhjusel ei peagi me ehk otsima siit tugevalt lavastuslikku tervikut, vaid korjama üles need üksikud mõtted, mis on mõeldud just isiklikult meile. Ning mulle vähemalt tundub, et midagi peaks seal leiduma küll igaühele.

Mind isiklikult liigutasid enim näiteks Kivirähki sõjakirjeldused, mis mõistagi peegeldavad omal moel ka Ukrainas toimuvat: seal oli mäslevat kirge ja piiritut valu, mis oli suudetud pakkida kokku vaid mõnesse lausesse ning tabavalt valitud punasesse lavavalgusesse. See tuli ja kadus sama kiiresti, kuid vajutas juba selle lühikese ajaga tugeva pitseri.

Mõneti meenutab "Tõll" oma minimalistliku ja mõttekildudest koosneva vormiga isegi stand-up komöödiat: Andrus Kivirähk on selle kirjutanud selgelt saarlastele, seega on ta põlise tallinlasena püüdnud aimata seda, mis võiks siinset publikut liigutada ja naerutada. Tõsi, nalja kui sellist oleks isegi rohkem oodanud, kohati jäi laval toimuv kuskile ebamäärasesse huumori ja tõsiduse vahealasse, kuid isevärki kõrvalpilgu saarerahva keerulisele ja pruunikashallile – just värvid on lavastuse kõige kõnekam kujund ning juhtmotiiv – ajaloole pakkus "Tõll" igatahes.

Lõpetuseks aga väike soovitus kõigile neile, kellel lavastus veel nägemata: jälgige tähelepanelikult sõnamängu, kuidas Tõllust saab kohati töll ja töllist uuesti Tõll. Väike, aga kõigiti kaval pilge saare murrakule ja iseolemisele laiemalt.

Arvustus ilmus esialgu Saarte Hääles.