Eri kaalukategoorias on Berlinale Special Gala, mis paigutub võistluskava ja panoraami vahele. Sellest võib leida mainekate režissööride uusi töid, eksperimente ja vaidlusttekitavaid käsitlusi. See on festivali osa, millesse korraldajad panustavad vaat et sama palju kui võistluskavva, kui mitte isegi rohkem. 73. Berlinalel linastusid Special Gala all näiteks ülevaade Walt Disney stuudio lühifilmitoodangust, dokfilmid Boris Beckerist ja Donna Summerist, Todd Fieldi "Tar" jpt. 

Üks selle programmi oodatumaid linastusi oli Sean Penni ja Aaron Kaufmanni "Superpower", äsja valminud dokumentaalprojekt sõjakeerisesse haaratud Ukrainast. Projekt sai alguse juba 2019. aastal Sean Penni huvist Ukraina presidendiks tõusnud teletähe Volodõmõr Zelenski vastu. Penni huvitas ühelt poolt Zelenski karismaatiline karakter, mida võib näha ka telesarjas "Rahva teener" (2015-2019), kus ta mängiski presidenti, aga teisalt leidis Penn endale uue missiooni, kui algas Venemaa agressioon Ukraina vastu ja ta avastas end keset adrenaliini külvavaid sündmusi. Portreefilmist sai missiooniprojekt Ukraina abistamiseks, esialgne tootmismudel lagunes käest ning viis seda päästa oligi dokumenteerida dokumendi enda valmimist. See vabandab välja ka Penni sageda sattumise filmi fookusse.

"Superpoweri" ülesandeks saab vahendada Ukrainas toimuvat ja Penn võtab endale missiooni olla Ukraina saadikuks lääneriikides, näidates läbi vapustavate kaadrite rindejooneni välja relva- ja finantsabi vajaduse ulatust. "Superpower" on ilmselgelt tehtud lääneriikide vaatajaskonnale, kes Ukrainast suurt midagi ei tea, ülevaatlikult räägib film ka Maidanist, venemeelse Viktor Janukovitši kukutamisest, Petro Porošenkost ja viitab ka juba toona selgetele märkidele Vladimir Putini valitsuse agressiivsetest ambitsioonidest Ukrainas.

Penn ja Kaufmann viitavad ka kokkulepetele, millega lääneriigid püüdsid Putinit ohjes hoida. Penni enesekesksusele ja projekti meeskonna edevusele vaatamata "Superpower" töötab – tihe montaaž, loojutustamise dünaamika ja emotsionaalne doseeritus viivad sõnumi kohale ka neile, kes harjunud uskuma töödeldud tegelikkust. Seetõttu on selle filmi levisse tulek oluline eriti lääneriikides ja miks mitte ka Eestis. "Superpoweri" esmaesitlust Berliinis saab vaadata ka kui Berlinale korraldajate poliitilist manifesti, arvestades Saksa valitsuse kõhklusi relvaabi saatmisel Ukrainasse.

Ukraina sündmuste teemalisi dokumentaale oli Berlinalel veelgi, pealegi asutati festivalil ka üle-euroopaline fond Ukraina filmitööstuse toetamiseks. Poola filmitegijate Pjotr Pawluse, Tomasz Wolski "In Ukraine" ("Ukrainas") näitab sõda läbi tavalise elu – avakaadrites näeme purustatud tankide taustal selfie'sid tegevaid perekondi, filmi sisemine arenguloogika järgib hävitustöö suurust ning filmi lõpuks jõuab võttemeeskond rindele sedavõrd lähedale, et mürsurahe all ei jää muud üle kui oodata.

Oma väljapeetuses ja rahus on "Ukrainas" isegi mõjuvam sõjafilm kui "Superpower", kuna annab aega vaatajale selle ebainimliku hullusega suhestuda. Sõjašokk ja tragöödia ulatus hiilivad ligi tasapisi, sedavõrd, kuidas filmitegijad lähenevad kuumematele punktidele. Laipu ega surma Pawlus ja Wolski ei näita, kuid see on imminentne, peidus igas vrakis ja eemalt tõusvas suitsusambas. 

Teravaks muutunud olukord maailmas nõuab igavikulisemaid teemasid. End Hollywoodiski maksma pannud Saksa režissööri Robert Schwentke "Seneca" mõtiskleb Antiik-Rooma filosoofi ja näitekirjaniku Seneca viimaste päevade kaudu inimese moraalsete ning eetiliste valikute üle. Türannist keiser Nero nõuniku ametis olnud filosoof on tuntud kui positiivse mõttelaadi stoitsismi rajaja, vähem tuntud kui Nero kõnede kirjutaja ja ta nii-öelda varifilosoof. Kohtumine oma surmaga keiser Nero määratud enesetapu läbi, mida Schwentke üksikasjalikult kujutab, on aga väga kaugel sellest, mida filosoof kogu elu jutlustas.

John Malkovich teeb Senecana ühe oma parematest rollidest ja Schwentke kirjutas oma stsenaariumi ka just talle Malkovichi kui karakternäitlejat silmas pidades. "Senecat" võib nimetada nn after-burn filmiks, linateoseks, mis jätab oma jälje. Tagantjärgi on keeruline öelda, kas põhjuseks on graafiliselt julmad vägivallastseenid, mis ju järgivad antiikmaailma loojutustamise tavasid, või teatraalne, kohati anakronistlik lavastus tänapäevases keskkonnas või atribuutidega, nagu seda on teinud ka Ken Russell või Derek Jarman

Schwentke viitab ka sellele, et ajad võivad muutuda, kuid inimene jääb oma põhiolemuselt samaks. Kurb sealjuures on see, et ta teeb ka samu vigu ja valesid valikuid, lastes oma sisemistele veendumustele vaatamata valitseda autoritaarsetel võimuritel, sulgedes silmad ülekohtu ees.

Nõukogude võimude poolt okupeeritud Saksamaa osa menukaim filmilavastaja Konrad Wolf tegi 1971. aastal filmi Hispaania õuekunstnik Francisco Goyast, nimiosas Leedu karakternäitleja Donatas Banionis. Lion Feuchtwagneri samanimelise romaani järgi vändatud "Goya" lahkas pea samu probleeme nagu seisid ees ka Senecal, kuid õuekunstnik otsustas tõsta relvad hädamere vastu seal, kus Seneca pilgu ära pööras.

1971. aastal Moskva filmifestivalil eriauhinna saanud "Goya" oli tegelikult trikiga linatöö – romaan räägib klerikaalsest terrorist, millega inkvisitsioon kimbutas lõdva moraaliga õuekunstnik Goyat, film võimaldab end tänu ajalisele distantsile aga lugeda hoopis kui pilti autoritaarsest ühiskonnast ja selle repressiivorganite tööst . Inkvisitsiooni maski taga peidab end Stasi või KGB ning Goya kehastab südametunnistusega loovisikuid.

Seega on "Goya" väga heaks näiteks sellest, kuidas autoritaarse režiimi tingimustes teha üldsust kõnetavaid ja kaasaja probleeme peegeldavaid teoseid. "Goya" ülevaatamisel võis märgata ka seda, millist mõju oli Wolfi film avaldanud Kaljo Kiisa kümme aastat hiljem valminud "Nipernaadile" (1983).

"Goya" ei kuulunud Berlinale programmi, kuid seda – nagu ka teisi DDR-filme – näitas eriseansina retro- ja autorikinole pühendunud kinoteater Babylon, kinopidajate väitel vanim tegutsev kino Euroopas (asutatud 1927. aastal). Babyloni võis võtta osana off-Berlinalest, sest kui meelepäraste filmide festivalipiletitest ilma jäid, tasus vaadata Babyloni kava.

Mitmel õhtul toimusid seal eriseansid tummfilmidest, mida saatis kino oma orkester. Mis võib olla veel sümboolsem, kui vaadata 1927. aastal valminud kinoteatris samal aastal Walther Ruttmanni vändatud ekspressionistlikku dokumentaalfilmi "Berlin: Die Sinfonie der Großstadt" ("Berliin: suurlinna sümfoonia") Edmund Meiseli kirjutatud originaalmuusika saatel? Ekspressionistliku filmi klassikasse kuuluv linnasümfoonia on küll vabalt levitatav, kuid selle vaatamine filmi kodulinna kinosaalis orkestriga on elamus omaette. 

Off-off-Berlinaleks võib pidada Berliini rahvusgalerii Nationalgalerie näitust Friedrich Wilhelm Murnau filmist "Nosferatu: Phantome der Nacht" (1922). Kuueks osaks jaotatud väljapanek võtab legendaarse filmi teemade ja süžee kaupa osadeks, lisades algmaterjalile ka galerii teostest, mis on ühest või teisest motiivist inspireeritud.

Näitusel on põnevat dokumentatsiooni alates kasvõi filmi esilinastuse kutsest Berliini Zoologishcen Garteni marmorsaalis, kus külalised pidid kandma biidermeier-stiilis kostüüme. Krooniks näitusele on samas Charlottenburgi linnaosas asuvas muuseumis kaks korrusetäit sürrealistlikku kunsti Francisco Goyast Max Ernsti ja Yves Tanguyni. Kui "Surreale Welten" ("Sürreaalsed maailmad") on püsiväljapanek, siis "100 aastast Nosferatut" saab Schlossstrasse 70 vaadata 23. aprillini. 

Berliini filmifestivali üks miinuseid ja samas ka plusse on seansside hajutatus üle linna asuvatesse kinodesse. Ühest punktist teise sõitmiseks võib kuluda 40 minutit, linna mittetundval tuleb arvestada vähemalt tunniga, kuid läbimõeldud ja üsna hästi töötav ühistranspordivõrk teeb ühest punktist teise jõudmise märgatavalt hõlpsamaks. Ühtlasi võimaldab selline pendeldamine kinode vahel linna paremini tundma õppida. 

Kohati võib end aga siiski tunda nagu seitsmeaastane laps Joey Ray Ashley, Morris Engeli ja Ruth Orkini filmis "Little Fugitive" (USA, 1953), kes veedab oma päeva Coney Islandi lõbustuspargis. Vahe on aga selles, et kui Joey sai oma päeva täita peamiselt meeldivate tegevustega, on Berlinale filmid siiski peamiselt tõsisemat laadi ja järelemõtlemata neist ei pääse. "Little Fugitive" kuulus tänavuse Berlinale retrospektiivide programmi, kus mainekad režissöörid valisid neid vaimustanud üleskasvamisfilme. Joey seiklused valis sellesse kavva Wes Anderson. 

300 filmiga Berlinale kestab veidi üle nädala, pileteid müüdi üle 320 000, saavutades peaaegu pandeemiaeelse taseme. Filmifestival peegeldab maailmas toimuvat ja võimaldab kinosaalis koos kogetu kaudu toimuvast ka paremini aru saada.