Otsus pärjata festivali peapreemiaga dokumentaalfilmi ei ole ainukordne: sama juhtus Berliini filmifestivalil ka 2018. aastal, kui preemia võitis Gianfranco Rosi "Tuli merel", samuti võitis mullu Veneetsia filmifestivali peaauhinna dokfilm "Kõik see ilu ja verevalamine". Filmiajakirjanik Tristan Priimägi on selle tendentsi üle väga õnnelik.

"Dokumentalistika on tõusuteel ja nagu üks minu hea tuttav ütles, siis üks keskmine dokk on ikka parem kui keskmine mängufilm – olen ka seda meelt," rääkis filmiajakirjanik Tristan Priimägi. "Peab olema julgust, et valida suhteliselt väikesel skaalal tegutsevat dokumentaalfilmi võidufilmiks ja et eelistada seda ülepaisutatud dramaatilisusega mängufilmidele."

Priimägi sõnas, et Berliini filmifestival otsib laiemalt oma kohta festivalide maastikul. "Berlinale tänase hooaja puhul võib küll tajuda seda, et nad on oma kohta otsimas ning mingil määral olulisust tippklassi festivalide hulgas kaotamas," ütles ta. "Peab vaatama, kuidas neil järgnevatel aastatel läheb – neil on selge agenda olla oma valikus sotsiaalselt oluline."

Berliini filmifestivalil oli tänavu suurelt esindatud ka Eesti filmitööstus, kuna filmituru fookuses olid just Balti riigid. Eesti Filmi Instituudi juhataja Edith Sepa sõnul saab lähiajal näha filmituru täpsemaid tulemusi.

"Kõigepealt peavad tootjad üldse kaastootjatega kokku saama, oma projekte esitlema, aga tootjatelt oli kuulda, et väga huvitavad riigid olid nõus nendega läbirääkimistesse astuma," rääkis Sepp.

"Kõik on alles pooleli, midagi konkreetset ei saa öelda, aga näiteks võib tuua "Savvusanna sõsarad", mis on 30 territooriumile maha müüdud. See on kindlasit väga suur läbilöök ja tänu sellele on väga suur huvi Eesti dokfilmide vastu," lisas Sepp.