Esmalt veel kord lühidalt Berlinale auhinnad: Berliini 73. filmifestivali žürii Kristen Stewarti juhtimisel otsustas tänavuse Kuldkaru anda Prantsuse dokumentalisti Nicolas Philibert'i filmile "Sur l'Adamant" ("Adamantil"). Äärmiselt positiivse empaatiaga tehtud film räägib Pariisi südames asuva Adamanti hooldekodu mentaalse häirega patsientidest ja nende hooldajatest.

Žürii eriauhind läks Saksa režissööri Christian Petzoldi draamale "Leegitsev taevas" ning Hõbekaru Portugali režissööri João Canijo kaksikfilmile "Mal viver" ja "Viver mal" armukadedusest ja põlvkondade vahelistest suhetest. Parima režissööri preemiaga auhindas žürii Philippe Garrelli samuti perekonna- ja põlvkondade teemalise filmiga "Le grand chariot" ("Suur vanker"). Eestit esindas festivalil Morten Tšinakovi ja Lucija Mrzljaki joonisfilm "Eva", mis linastus lühifilmide võistluses, ning rahvusvahelises koostöös Amrioni ja Eesti Joonisfilmiga valminud "Tüdruk ja koer" Generation Kplus võistluses, mõlemad jäid aga seekord auhinnata. 

Kuldkaru andmine Philibert'i dokumentaalfilmile näitab Kristen Stewarti juhitud žürii julgust eelistada dokumentaali lavastatud tegelikkusele ning teisalt ka tunnustust Philibert'ile raske ja tundliku temaatika meisterliku lahendamise eest.

Hõbekaruga hinnatud "Mal viver" ja "Viver mal" Portugali režissöörilt João Canijolt koosneb kahest kahetunnisest filmist, mida ühendab sama aeg ja tegevuspaik, kohati kattuvad tegelased ning sama temaatika ehk põlvkondade side ning armukadeduse ja isekuse taak, mis põlvest põlve edasi kandub.

"Mal viver", nagu nimigi ütleb (portugali keeles "halb elu" või "elada halvasti"), on traumadraama. Film viib ühte väikesesse, kuurordiambitsioonidega hotelli, mida peavad viis eri põlvkondadesse kuuluvat naist, Tegevus leiab aset ühe ööpäeva jooksul, see lõpeb pöördepunktiga hotelli pidava perekonna elus, aga toimuvat näidatakse läbi kahe vaatepunkti – üks film kajastab hotellipidajate ja teine külastajate oma. "Mal viveris" puudub üks peategelane, ehkki olemas on võtmeisik, kelle ümber tegevus ehitub. Rohkem ei tahaks toimuvat paljastada, lootuses, et film jõuab ka PÖFF-ile. Kinolevi ei julge sellele filmile Eestis loota, samas on meil ka kinosid ja levitajaid, kes võivad söandada seda riski korraks võtta.

Eri vaatepunkte samas loos on eksperimentidena kasutatud varemgi, näitena kasvõi Gaspar Noé "Vortex" (2021), kus jagatud ekraanis ristuvad eri kaameranurgad samast ruumist, või Juanjo Giménez Peña lühifilm "Timecode" (2016, saab vaadata MUBI-s) või samanimeline film Mike Figgiselt 2000. aastast, mis on linastunud ka PÖFF-il.

Canijo eksperimendil oli oma tõsi taga – seda võib lugeda ka kui soovi näidata, kuivõrd ühised võivad olla probleemid vaatamata sellele, kui lähedalt me teistega kokku puutume. Tihti kuuleme läbi seinte teiste inimeste eluhelisid või oleme hetkeks tunnistajaks mingitele olukordadele, kuid me ei pruugi seda mõista või mõistame võib-olla isegi valesti, oma vaatepunktist. Kas inimene on võimeline midagi parandama või muutma, kui ta sekkub, on iseküsimus. Canijo näib pigem rõhuvat sellele, et probleemid kipuvad korduma, kui nende lahendamiseks midagi ette ei võeta. "Mal viver" ja "Viver mal" on tugeva näitlejaansambli ja lavastajanärviga töö, risk, mille võtmine on Hõbekaru taustal end juba õigustanud.

Probleemide kuhjumisest ja kordumisest räägib samuti võistluskavas olnud Jaapani animalooja Makoto Shinkai "Suzume". Shinkaid on filmiajakirjanduses nimetatud ka Hayao Miyazaki vaimseks järgijaks või isegi mantlipärijaks, samas on Miyazaki endiselt tegutsev animameister ja Shinkai käib siiski oma rada, ehkki Miyazaki mõjud on tema filmides vägagi tuntavad.

"Suzume" on hoogne ja südamlik lugu umbes 15-aastasest tüdrukust Suzumest, kes pärast armumist ühte kenasse noormehesse leiab end maagiliste sündmuste keerisest, aidates ennetada maavärinaid. Shinkai kasutab äratuntavalt mitmeid Miyazaki asutatud Ghibli stuudio motiive ja mõningate muudatustega isegi karaktereid. Kokku saavad "Kassi tänu" (Hiroyuki Morita, 2006), "Ponyo" (Hayao Miyazaki, 2008), "Kiki kullerteenus" (Miyazaki, 1989) ning seda loetelu võib ka jätkata.

Makoto Shinkai protagonistid on aga suuremad tüdrukud kui Miyazakil, mis lubab lisada ka teistsuguse emotsionaalse mõõtme, kassid on ka Shinkail võti maagilisse reaalsusse, "Suzume" kiisu pole aga lihtsalt nunnu kaaslane, vaid tal on oma agenda, mida inimene ei mõista enne, kui ta leiab endas julgust aktsepteerida kõige triviaalsemat tasandit - mängulusti.

Makoto Shinkai "Suzume" ongi mäng ühiskondliku teadlikkuse ja üksikisiku vastutuse teemal. "Suzume" näib väitjat, et noored ja lapsed võivad päästa paljutki, kui neile selleks võimalus anda ja neid rohkem kuulata.

Seni end näitekirjanikuna näidanud Celine Songi debüüdist "Past Lives" ("Eelmised elud") oli kõmu filmiajakirjanduses juba enne Berlinalet. Sellest väikesest romantilisest indie-filmist räägiti kui uuest menukist, mis ei jäta kedagi külmaks. Ka selle filmi süžee kerib korduse motiivi ümber, lisades sinna kuhjaga müstilist sentimentaalsust.

Filmi kangelased Nora ja Hae Sung on justkui kokku loodud, nende kiindumus saab alguse 12-aastaselt, järgmine kord kohtuvad nad aga alles 12 aasta möödudes. Vaatamata sellele, et Nora ja Hae Sung elavad oma elu, teavad nad sisimas, et kuuluvad teineteisele ja see tehakse selgeks ka vaatajale, ehkki sõnagi selle kohta otse ei öelda.

Sentimentaalselt laetuselt meenutab "Past Lives" igihaljast armastusfilmi "In the Mood for Love" (Wong Kar Wai, 2000), kuid "Eelmiste elude" kinematograafia (Shabier Kirchner) on rohkem maa peal kui Christopher Doyle'il. "Eelmised elud" jätab ühelt poolt magusvalusa hoobi vastamata tunnetest, kuid teisalt kannab ta budistlikku rahu, et see, mis armastajaid ühendab, on vanem ja tugevam kui seda ümbritsev elude tsükkel. 

Kunstilise ambitsiooniga oli võistluskavas Giacomo Abbruzzese "Disco Boy" Prantsusmaale Võõrleegioni ridadesse põgenevast Valgevene noorest mehest. Abbruzzese ehitab filmi üles Ida- ja Lääne-Euroopa ning kapmaade ja endiste koloniaalriikide vastandusele, jättes sealjuures välja Ida- Euroopa suhestatuse Aafrika riikidega. Seda ei saa pahaks panna, ehkki oma koloniaalpoliitikat püüdis ajada ka idablokk, kuid see pole ilmselgelt selle filmi teema.

Võõrleegionisse vastu võetud Aleksei armub pärast Aafrika missiooni kodu kaotanud mustanahalisse Udokasse, kelle venna ta džunglis tappis. See paneb noore mehe tõsisemalt oma valikute üle järele mõtlema. Arusaamatul põhjusel mängib valgevenelast saksa näitleja ja tantsija Franz Rogowski, kelle vene keel on sama puine nagu võis kuulda külma sõja aegsetes Ameerika filmides. Rogowski võis ju sobida oma tahumatu ilme ja oleku poolest, kuid praegu on Euroopas piisavalt hoopis parema keeleoskusega näitlejaid. Samuti tuli filmi käigus režissöörile ja stsenaristile andeks anda kunstlikult mõjunud loogika- ja järgnevushüppeid. 

Austraallase Ivan Seni "Limbo" oli lavastuselt ja ülesehituselt ühtlasem ning rafineeritum. Üksik detektiiv Travis Hurley saabub kusagil liivatolmustel tasandikel asuvasse väikelinna, et uurida uuesti seal 20 aastat toimunud noore tüdruku mõrva. Žanrilt nimetab Sen filmi tutvustuses "desert noir'iks", olemuselt on see aga pigem seisundifilm. Maalilised kaadrid on üles võetud monokroomselt, opaalikaevanduseks kasutatav kõrb saab tegelase staatuse, kes hoiab oma saladusi.

Filmi režissöör oli ühtaegu ka kaamera taga, kirjutas stsenaariumi, muusika ja lõikas lõpuks filmi ka kokku. Peaossa valis Sen aga Hollywoodiski endale nime teinud Simon Bakeri, kelle mängitud morn karakter aitas filmi ilmestada. Tulemus oli küll kinematograafiliselt stiilne, kuid sisuliselt tühi, sarnanedes lugematutele "real crime" või lahendamatuid kuritegusid käsitlevatele mängufilmidele. 

Berlinale võistluskava oli muidugi hoopis kirjum kui siin loetletud mõned näited. Samas oli see piisavalt vaheldusrikas ja pileteid ostes võis kindel olla, et võistluse filmides pettuma ei pea.