Folkloor on Hiiemäe sõnul elu ise oma kõige mahlasemas mahlas. Kui inimkäitumist kriisidega seotult vaadelda, näib talle, et lakkamatult korduvad samad struktuurid ja mustrid, mida võib jälgida mitusada või vahel isegi tuhandeid aastaid tagasi. "Inimloomus on mingi koha pealt väga vähe muutuv."

Ehkki elu sunnib inimest ratsionaalselt käituma, usuvad folkloristi sõnul eesti inimesed siiski ka müstikasse ja teatud salapärasse.

"Statistika järgi 91 protsenti eesti inimestest usaldab teadust ja tehnoloogiat, samas üle 50 protsendi eesti inimestest usub, et neil on kaitseingel. Või samamoodi üle 50 protsendi inimesi usub, et on erilisi sensitiivsete võimetega inimesi, kes suudavad tervendada. See vägagi kaine tehnoloogia ja teaduse maailm osalt kattub hoopis salapärasema kaugema, minevikuhõngulise maailmaga," rääkis ta.

Inimene ja ühiskond on pidevas muutumises, aga Hiiemäe leiab, et läbi aegade on inimeses alles jäänud tunnetuslikud vastaspooled.

"Näiteks kõige primitiivsemana öö ja päev, pimedus ja valgus, hirm ja arm. Need pole läbi ajaloo kadunud kuhugi. Kui sul on hirm, pead midagi ette võtma ja kui sul pole võimalik haarata vibu, oda või relv, siis pöördud kõrgemate olendite poole, kes äkki teavad neid viise, kuidas sellistes koledates olukordades hakkama saada," sõnas Hiiemäe.

Sarnaseid vastandpaare märkas ta ka tänavu riigikogusse kandideerinud erakondade debattides. "Süüdistamine ja karistus on üks vanemaid vastandpaare, alati on keegi süüdi, alati väärib keegi karistust. Süüdi olemine on seotud ohuga, pimedus ja valgus, need käisid läbi ka sellest samast valimisperioodist."

Inimene on Hiiemäe sõnul kogu tervikuna müstika – aastatuhandeid õppinud ja arenenud, kuid kui tekib ohu- või hirmutunne, vallandub animistlik lähenemine.

"Kas või see, et kui sul läheb auto katki, siis ühel hetkel sa kõnetad teda ja ütled, et lõpeta nüüd ära. See, et sa üldse kõnetad eluta objekti, kelle puhul tead, et ta ei reageeri, on hästi kaugelt päritud suhtlemisviis. Suhtlemine aitab sinu eesmärke paremini kohale viia," selgitas folklorist.

Kui rituaalne käitumine või sümbolite tajumine on konstruktiivne ja aitab inimesel hirmudest ja kahtlustest üle olla, pole Hiiemäe sõnul põhjust, et seda peaks ühiskonnast välja juurima.

"Teisiti ei ilusta ma pärimusmaailma – läbi ajaloo on olnud ka väga jõhkraid rituaale. On teisi kahjustavaid rituaale, ärakasutavaid rituaale, need ei peaks inimesega kaasas käima," selgitas ta.

Ta rõhutas, et valikuvõimalus ja -vabadus on tänapäeval erakordselt suur, nii et inimene saab pärandist valida just selle osa, mis teda praeguses hetkes kõige paremini aitab.

Rituaalid valimiskampaaniates  

Valimisperioodil jäi Hiiemäele väga palju silma rituaalset käitumist. Ta nentis, et valimised on tugevalt rituaalsete elementidega tegevus.

"On mingi reglementeeritud käitumine, sõnavormelid, mida kasutatakse. Viisid, kuidas püütakse mõjule pääseda, need samad vastandpaarid ja vastandumised või siis kingitused, mida tihti valimistelkides jagatakse," lausus ta.

Folkloristi pilgule tundub valimisnänn klassikaline ohvriand, mis vaikimisi tähendab, et midagi peaks selle eest ka vastu andma. On ka väga klassikalisi rituaalimomendiga tegevusi või elemente. "Tõrvikurongkäigud, ürgelemendid nagu tuli, masside liikumine. See on mingis mõttes väga ootuspärane, et selline tegevus kaasab ka rohkem publikut."

Hiiemäe sõnul on poliitikud eesti rahva pärimuse osas üpris teadlikud. On olnud paar hetke, kus riigikogu nõunikud on suisa folkloristidele helistanud ja pärinud, kas väljend sobib teatud kontekstis kasutada. "Sellised kõned on hästi teretulnud ja kuna samas poliitikud üldjuhul ei ole sellise katkematu maagilise maailmavaate kandjad, siis on võimalik ka ämbrisse astumisi."

Hiiemäe on riigikogu stenogramme uurides leidnud, et mida teravamaks läheb debatt, seda tihedamaks muutuvad kohati ka pärimuslikud elemendid. "Ma järeldan, et nad on tihtilugu väga teadlikud retoorika osad, neid ei valita juhuslikult. Võib-olla just selle järjepidevuse sissetoomine: juba meie esivanemad ütlesid nii, järelikult see on mingis mõttes legitiimne ja tõde."

Ühiskonnas on justkui soositud, et valitseks ratsionaalne arutlus, kuid Hiiemäe sõnul käib see paratamatult kokku erinevate emotsioonidega.

"Kui on teravad teemad, mis lähevad paljudele korda ja mille puhul on palju kaalul, siis seda emotsiooni lihtsalt välistada pole kasulik, pigem on mõistlik õppida sellega kuidagi ringi käima," leiab ta.

"Mõningate rituaalide puhul soovitatakse järkjärgulist kokkupuudet hirmuallikaga, ma näen seal tihtilugu päris paralleele tänapäeva psühholoogiateaduse soovitustega. Ega see vanaaja eesti rahvas rumal ei olnud – nad tegid otsuseid ikkagi elukogemuse põhjal ja traditsioonid kujunemised põhinesid tavaelul."

Naise kuvand

Riigikokku osutus seekord valituks rekordiliselt 30 naist. Folklorist tõdes, et see arv kõneleb üht – ilma naisteta pole maailm kunagi hakkama saanud.

"Erinevatel aegadel on seda teadmist mitteaktsepteeritud, vahel vähem ja vahel rohkem aktsepteeritud. Igal juhul on naiste koht kõikides valdkondades, ka riigikogus. Lisaksin, et sõltumata soost on riigikogus olemine seotud ka muu pädevusega, mitte et sugu tingib sinna pääsemise."

Kui Lääne-Euroopa tõsiste nõiajahtide ajastul olid ülekaalukalt naised need, kes kohtu alla läksid ja kohati ka ära said põletatud, siis Eestis valitses sel teemal suhteliselt võrdõiguslik lähenemine, meeste ja naiste suhe oli üpriski sarnane.

Talumajapidamises olid rollid selgelt jaotatud, kuid samas ei olnud üks teisest olulisem, vaid mõlemad vältimatud.

"Mees on see, kes tegeleb kodust väljas ja põllul, aga naise taskus on sõna otseses mõttes aidavõtmed ja kui naine sööki lauale ei pane, siis pole ka söömist. Naine kontrollib, mida keegi endale suhu pistab. Tema kontrollivaldkond on erakordselt lai," rääkis Hiiemäe.  

Veel möödunud sajandi alguses olid Eestis tavaks naistepühad, kus naistel oli luba kõik tabud kõrvale heita, kõrtsi minna ja nalja teha.

"Visata kukerpalli, panna selga meesteriideid või kõrtsis läheneda mõnele mehele, sikutada talle pähe oma tanu ja mingis mõttes teha ta naerualuseks. Sellised ventileerimisehetked naistepühade kujul polnud sugugi väga ammu olnud ja mulle tundub selles midagi elutervet," tõdes ta.

"Võime pingutada ja täita oma rolle igapäevaelus, aga on hetked, kus need pööratakse pea peale. See on selline vaba energia, lusti- ja rõõmupidu," ütles folklorist.

Hiiemäe on muuseas uurinud ka vägivalla stereotüüpe pärimuses. Ta nentis, et kuigi ka naiste puhul esineb teatud vägivallaelemente, on ta naispärimuses kohanud palju ühtehoidmist ja teadlikku suunamist. Tihti kohtab seda ka näiteks rahvalauludes.

Regilaulu taandumine algas enne kui massilisemad pärimuse kogumisaktsioonid toimusid, osa sellest on ajalukku vajunud ja ei ole dokumenteeritud. Kuigi vihjamisi leiame ka meeste võimsat regilaulu, mida tänapäevalgi võib Setomaal kuulata, siis enamasti laulsid regilaule ikkagi naised.

"Kiigelauljad olid pigem naised, kogu see poeesia, kus sa kiigud maa ja taeva vahel, tekivad omapärased seisundid, kuidas hing hakkab helisema, satud imemaale, kus kuked kulda söövad ja kanad karda joovad. Kujutadki seda nõtket naiselikku laulu, kiige liikumist, saad aru, et see on midagi üdini kaunist ja ühteliitvat, võiks tõesti öelda, et maagilist," sõnas Hiiemäe.

Naistevastane vägivald

Regilauludeski esineb vägivallakäsitlust – seal on näiteks kirjeldatud, kui halb on elada mehe piitsa all. Naistevastase vägivallaga pole Hiiemäe kokku puutunud aga ainult pärimuses, ta on enda kogemuse ajendilt olnud nõustaja usaldustelefonil ja eest vedanud Tartu naiste varjupaiga asutamist.

"Mingil hetkel mõistsin usaldustelefoni kõnesid kuulates, et ette tuleb midagi väga tuttavat. On hulk naisi, kes on takerdunud vägivallaringi ja ei saagi sealt välja. Ei olnud olemas sellist asutust, mis neid saaks tõsisemalt ja süsteemsemalt aidata ja oli hetk minu tolle aja karjääris, et kui keegi seda ei suuda, siis järelikult pean mina selle ära tegema," sõnas Hiiemäe.

Ta omandas kogemusi Saksamaal ja Soomes, kus sellised institutsioonid olid juba olemas.

"Tagantjärele on pisut naljakas mõelda, kuidas me Sirje Otstaveliga põlevi silmi tormasime Tartu linnavalitsusse sotsiaalabi osakonda ja rääkisime, et kohe kavatseme avada selle asutuse ja siis püüti meid ettevaatlikult suunata, et teil pole raha ega ruume," meenutas Hiiemäe.

Otsustuskindlus oli aga suur ja linnavalitsus aitas naisi tublisti ning turvakodu sai avatud. "Minu jaoks on déjà vu, et samad asjad, mida ma pärimuses olen näinud, tulevad nüüd minuni nende naiste kaudu, kes neid probleeme on kannatanud," lausus ta.

"Samad, kohati usundlikud seletused, et jumal on mulle selle koorma õlgadele pannud, ma olen milleski süüdi või patune. On mingid süü ja karistuse automaatmõtlemised, et sa oled milleski süüdi, pole piisav olnud, ja siis on õigus sind kõige robustsema karmima vägivallaga karistada," kirjeldas Hiiemäe.

"Sellistel juhtudel me asusime väitlusesse uskumustega, kui jumal andis sulle vägivalla ja nüüd sa oled siin abikeskuses, siis ka see on jumala antud tee. Niimoodi mõeldes andis selle mõttega edasi liikuda, et kõik uskumused pole sugugi nii fikseeritud ja kindlad," rääkis Hiiemäe.

Vägivald algab folkloristi sõnul pisiasjadest. Enamasti on selle taga võimu ja kontrollimehhanismid, mis hakkavad vähehaaval lahti rulluma. Hiiemäe tõdes, et see on paraku väga palju ka õppimisega seotud maailm.

"Kui on olnud enda perekonnas kogemus, kus sinust ei hoolita või sinu vajadused ja soovid jäetakse tugevalt kõrvale, siis ei ole kuskilt õppida seda hoolivusmustrit. Siis hakkab kusagilt see, et kui ma ei saa oma vajadusi täidetud normaalselt, ma püüan siis võimu kaudu."

Lohutav äratundmine on tema jaoks see, et vägivallamustreid on võimalik murda.

"Pärimuses on kohati selline lähenemine maagiline, mis aitab alkohoolikust vägivaldse mehe puhul, vahel võisid need vahendid olla päris metsikud. Tänapäeval psühholoogilises mõttes on üks võtmesõnu, et kui mõlemad pooled, kes selles vägivalladünaamikas osalevad, tunnevad soovi. Ilma soovi tundmata ei saa keegi hakata kõrvalt midagi muutma. Lihtsalt vangi panemine ei ole see, mis tekitaks vägivallatsejas tunde, et nüüd ma olen valesti teinud," lausus Hiiemäe.

Kaitserituaalid

Kaitsemaagia, -rituaalid ja -esemed on folkloristi hinnangul üks kõige laialt levinumaid rituaale maailmas. Ka tänapäeval ei ole see oma tähendust kaotanud. Hiiemäe kogub materjali praeguse hetke kaitsemaagiliste uskuste kohta ja tõdes, et see valdkond pole kunagi olnud nii kirev kui praegu.

"Kogu see info liikumine globaalses plaanis toob juurde igasugu uskumisi. Maailm on nii mitmepalgeline, et ei saa öelda, et me inimesed oleks kuidagi väga ratsionaalseks muutunud. Tihtilugu on see kombineeritud, see ei tähenda, et sa ei läheks lapsega arsti juurde, vaid et igaks juhuks paned selle kaitsekivi ka taskusse. Topelt on ikkagi kindlam," rääkis naine.

Paradoksaalsel kombel pole maailmas kunagi olnud nii palju heaolu kui praegu, ent samas pole tõenäoliselt olnud ka nii palju muutumist niivõrd lühikeste aegade jooksul.

"Muutuste kiirus ja tohutu vastukäivate infovoogude liikumine paratamatult tingib ebakindlust. Kui ma ei suuda kontrollida seda kõike, mis mu ümber on, panen tasku kastanimuna ja tunnen, et ma olen midagigi ära teinud," sõnas Hiiemäe.

Üks kõige läbivamaid uskumusi vanas eesti pärimuses on, et mingil moel tuleb teistele tehtu endale tagasi. Seda usutakse laialdaselt tänapäevalgi.

"Kui vaadata vana pärimuse kommunikatsiooni kuradite, vanapaganate, katkuvaimudega, siis tuleb välja, et need koledad olendid on tihtilugu äärmiselt eetilised. Nad valdavalt alati peavad oma sõna," selgitas ta.

"Inimene on see, kes võib laveerida ja kavaldada, annab kuradile kolme veretilga asemel jõhvikamahla. Aga kurat ise peab oma sõna ja kui on lubanud kulda tuua või midagi ära teha, siis tema seda teeb," rääkis folklorist.

Eesti pärimuses, aga ka mitmel pool mujal, joonistub välja, et heategu leiab tänu. Kui muidu väga hirmuäratavale olendile teed midagi head, siis on vaid üksikud korrad, kui ta vastab sulle halvaga.

"Ajaloos on väga laastavad epideemiad, kus jäävad ellu vähesed. Kujutati, et katkutooja on katkuvaim ja et tema liikus edasi oma vankriga. Ühes muistenditüübis aitab mees katkuvaimul vankriratta ära parandada, ise teadmata, et tegemist on sellise kurja olendiga, ja lõpuks see katkuvaim ütleb, et ole sa terve mind aitamast, ma ei tule su külla."

Meie suured müütilised kangelased on erilised selle poolest, et nad ei tee kuulsusrikkaid vallutusretki kaugetele maadele, vaid hakkavad otsustavalt tegutsema siis, kui vaenuväed oma maale tulevad, kirjeldas ta.

"See sama Suur Tõll haarab oma vankri ja hakkab sellega päid lennutama ja inimesi vaenuvägedes laiali peksma alles siis, kui tema maale on tuldud. Siit tuleb see kaitseprintsiip, et ma kaitsen kodu," selgitas Hiiemäe.

Kultuurisoovitus. "Minu kolleegid folkloristid on kokku pannud suurtes kogustes andmebaase, mis sisaldavad eriti ehedaid autentseid pärimustekste. Neid võib leida meie veebilehelt kirmus.ee, seal on nii mõistatusi, vanasõnu, maagilisi rituaale, loitse kui ka regilaule. Minu meelest on see hästi hea viis, kuidas infomürast välja pääseda. Kui infotulv hakkab üle pea käima, hinga sügavalt sisse, loe teksti, tunneta, kuidas see omas ajas võis mõjuda ja kuidas see praegu mõjub," soovitas folklorist.