Karro selgitas, et naistepäeva ajaloolised juured peituvad 20. sajandi päris esimestes aastates, mil Euroopa ja USA naisõiguslased hakkasi koos käima ja kongresse korraldama. Koos leiti, et üks päev aastas võiks olla pühendatud sellele, et nõuda naistele valimisõigust, mida neil toona ei olnud.

8. märtsil naistele kommikarpide ja lillekimpude kinkimine on Karro sõnul hiljem tekkinud komme. "Lilled on kaunid ja kommid on head, aga kodanikuõigused on ikka kõige paremad. Ja seda on naised endale üle saja aasta nõudnud," lausus ta.

Karro sõnul tasuks ka tänapäeval naistepäeva ajaloolist olulisust meelest pidada. "Paljudele võib-olla käib tänapäeval naistepäev vastu, sest see on selline kommertslik püha ja kuidagi oled kohustatud sinna lillepoodi minema, aga see põhjus, miks meil üldse on selline asi nagu naistepäev, on ikkagi hoopis milleski muus. Seda on hea meeles hoida."

Karro sõnul on Eesti ajaloos naisi, kes on palju korda saatnud, kuid vajaliku tähelepanuta jäänud, väga palju, mistõttu keskendub Vabamus avatav näitus just naisliikumistele ehk nendele naistele, kes organiseerusid ja oma õiguseid nõudsid. "Selle käigus on välja tulnud väga palju naisi, keda kahjuks ajaloo õpikutest ei tunne," nentis kuraator.

"Üks selline näide on see, et kui Mart Laar kirjutas raamatut ärkamisaegsetest tegelastest, siis ta nimetas oma raamatus nimeliselt ära 455 meest ja neli naist. Mul on olnud toimetajatega selle statistika osas metodoloogilisi ja akadeemilisi vaidluseid, aga need numbrid on ikkagi jumekad," märkis ta.