Kui igapäevaselt suhtleb Marta Aliide Jakovski eesti keeles, siis oma emakeeleks peab läti keelt. Tema ema on lätlane, vanaisas voolab isegi liivi verd ning läti keel ja kultuur on teda enda sõnul tugevalt mõjutanud. 

Lavakunstikooli minnes valdas Jakovskit teatav identiteedikriis, väga palju mõtles ta sel ajal oma juurte peale. "See sama asi, et oled ühe jalaga Lätis, teisega Eestis, mingil moel see mõjutab – kui lähed Lätti, on väga hea olla, seal on väga tugev pagas, sugulased, teistmoodi kultuur. Samas on Eesti ka väga soe ja armas. Ühel hetkel tegelikult tundsin, et ma ei saa päris hästi aru, kus mina olen," sõnas lavastaja. 

Lavaka kolmandal aastal tegi kursus koos Anne Türnpuga projekti, kus uuriti enda juuri ja räägiti ning loeti ka liivlaste kohta. "Mäletan seda hetke hästi, kus sain aru, et vist ongi nii, et minus on mingi protsent liivlast. Kui ma lugesin neid lugusid, missugune nende huumorimeel on, mis side neil merega on, ja hakkasin mõtlema oma vanaisa peale, tuli see kõik mulle nii tuttav ette," sõnas Jakovski. 

Liivlaste huumorimeel on lavastaja sõnul kohati absurdne, aga väljendub heatahtlikus tögamises. "Kui ma väike olin, siis mõtlesin seal külas ka, et neil puudub igasugune mõõdutunne. Kogu aeg naerdakse ja lõõbitakse igasuguse asja üle ja see pole iroonia. Kui asi läheb liiga pühaks või me hakkame suurtest tunnetest rääkima, siis juba keegi tuleb ja virutab jalaga," rääkis Jakovski ja lisas, et saab nüüd tagant järele vaadates aru selle erilisusest.  

Keele ilu

Läti keele puhul võlub Jakovskit ilustuste ja pehmenduste rohkus, mis teeb keelekasutuse armsaks ja soojaks. "Kui ma küsiksin sinult, kas sa sooviksid klaasi vett, siis ma küsiksin, et kas sa, Joonasekene, sooviksid klaasikese veekest," tõi lavastaja näite.  

Lavakunstikoolis õppides viisid Jakovski eesti keele ilu juurde Anu Lambi tunnid, mis lavastaja sõnul olid vägevad. "See, mis taust tal endal on ja millise kirega ta annab enda ainet – iga tund oli eraldi tohutu plahvatus. Ja samamoodi mingisugune missioonitunne, mis tal keelega seoses on, on väga ilus ja mis tuleb, mulle tundub, kõigile kohale, kes seal klassiruumis istuvad," ütles Jakovski.

Eriti huvitavaks peab ta Aaviku keeleuuenduste perioodi. ""Ma olen nutmani kurb" ja sellised väljendid, ma arvan, et seal on midagi väga ilusat," lisas ta.  

Reisi Lätti võtab lavastaja ette, kui tunneb, et tahab akusid laadida või mingit tuge saada. "Saan sugulastega kokku ja tunnen ennast Lätis väga hästi. Ma hoian end kursis sellega, mis seal toimub, käin teatris nii palju kui võimalik. Läti on mulle väga oluline," rõhutas Jakovski. 

Meie lõunanaabrid on lavastaja sõnul temperamentsemad kui me ise. Ka nende keel heliseb eesti keelest teistmoodi. "Kui sügisel sõitsin lätlastest bussijuhiga Lätti, ta tegi kellelegi telefonikõne. Mõtlesin, missugune laulev keel sealt tuli! Minu meelest see keel heliseb ja seal on erinevad intonatsioonid, kord nad lähevad hästi kõrgele ja siis alla, seal on terve värvide palett, mis on mulle tohutult sümpaatne," rääkis Jakovski ja lisas, et tunneb end kohe hästi, kui kuuleb kedagi läti keeles rääkimas. 

Jakovski leiab, et võrreldes Lätiga on Eestis teatrisõpru rohkem. "Kui ma olen arutanud mõne Soome ja Läti kolleegiga, siis mulle on jäänud mulje, et eestlane on vaat et veel suurem teatrisõber," ütles ta.

Koroonaajal hoiti Eestis teatrid lahti, samal ajal Lätis olid need pikka aega kinni ja Jakovski sõnul oli pärast keerulisem ka publikut teatrisse meelitada. "Mulle tundub, et Eestis oli see vastupidi. Kui isegi mingi pisikese perioodi olid teatrid kinni, siis seda suurem oli tung tulla tagasi." 

Läti suurt teatrimeest Eduards Smilgist võrdleb Jakovski meie Voldemar Pansoga. Smilgis tegutses enne Pansot, ta lõi Dailes teatri ja on omamoodi teatriuuenduse Lätis läbi viinud.

Jakovski tunneb ise, et tahaks sidet Läti ja Leedu teatritega taasluua. "Leedu, Läti ja Eesti teatritegijad olid väga kursis, mis kuskil tehakse, kes mängivad, mis praegu toimub. Natuke on see mingil hetkel ära vajunud," tõdes ta. 

"Poiss, kes nägi pimeduses"

Veebruaris lavastas Jakovski linnateatris läti autori näidendi "Poiss, kes nägi pimeduses". See lugu jõudis temani Lätis elava sugulase kaudu, kes ise Lätis näitlejana selles samas näidendis mängib.

"Ta ise nimetas selle näidendi enda viimase aja tööde tähtsaimaks verstapostiks, nii et ma võtsin selle ette, lugesin läbi ja mind väga puudutas see lugu. Ühest küljest see pimedate maailm, millega ma ei olnud väga kursis ja mis pani mind ennast süvenema ja vaatama, kuidas on Eestis sellega seis, ja teisalt see kujunemislugu, nabanööri lahtilõikamine või lahtilaskmine," lausus Jakovski. 

Materjali puhul peab Jakovski võluvaks, et kuidagi ei võimendata inimeste füüsilist pimedust, vaid küsitakse, mismoodi nad näevad. "Nad tajuvad maailma väga täpselt, on väga tundlikud ja oskavad isegi kuulata palju täpsemalt kui nägija," sõnas Jakovski. 

Näidendi keskmes on poiss, kelle vanemad on pimedad ja kes on neile teejuhiks. "Samamoodi tunnevad vanemad vastutust poja ees: emal on monoloog, kus ta räägib, et kui laps sünnib, roomab ta temaga koos põrandal ja üritab aru saada, kas ta on rõõmus või tunneb end halvasti. See on midagi väga võimsat," ütles lavastaja. 

Lahtilaskmist peab Jakovski keeruliseks, sest side oma vanematega on lapsel tahes tahtmata suur. "Üks asi on, et ma tahan, et mu vanemad suhtuksid minusse hästi, nad oleksid rahul, teisest küljest, mis on selle noore inimese tahtmised, kuhu tema hakkab jõudma või kelle jaoks ta neid asju teeb, mida ta teeb. Tihti on taustal see, et me tahame tõestada midagi oma vanemale või lähedasele. See lahtilaskmine on ühel hetkel väga oluline."

Haprad teemad laval

Lavakunstikooli lõputööna valmis Marta Aliide Jakovski käe all lavastus "Fundamentalist", mis väga soojalt vastu võeti. "Selle algsündmus on, et üht tüdrukut on väärkoheldud. Kui see lugu välja tuli, siis väga paljud naisterahvad kirjutasid mulle, et neil on sarnaseid juhtumeid olnud ja see on neid väga mõjutanud. Ma ei mõelnud, et see on nii kõnekas teema," rääkis Jakovski. 

Kui lavastaja materjali ette võttis, polnud tal algselt õrna aimugi, kuidas seda lavastada.  "Sain aru, et see on ülinõudlik materjal, väga teemaspetsiifiline – kogu see usudebatt on vaja endale selgeks teha koos näitlejatega. Samal ajal, mida need tegelased tahavad ja et see on ikkagi selline enesekeskne pihtimus pastori poolt."

"Ta suhtleb publikuga, tal on mingi eeldus, tal on ka õigus elule, ükskõik, mis ta elus on juhtunud, ta tahab edasi elada ja edasi minna, aga ühel hetkel tuleb see tüdruk sinna sisse ja kõik läheb tagurpidi – ta peab hakkama välja ujuma sellest situatsioonist ja samal ajal hoidma empaatiat," ütles lavastaja.

Enda sõnul imetleb ta näitlejaid, kes õhtust õhtusse mängivad, olles materjaliga väga haavatavad ja isiklikud. "Ma näen, et seal ei ole mingit näitamist, nad lähevad nende teemadega üli-üli sügavale."

Jakovski lavaka kursusejuhendajad olid Lembit Peterson, Indrek Sammul ja Aleksander Eelmaa, kes andsid lavastaja sõnul õpilastele kaasa armastuse. "Meid on väga hoitud ja meie jaoks on olemas oldud, meid on julgustatud ja tähele pandud. Mitte kunagi ei ole meile hinnanguid antud. Kui mingi töö ei õnnestunud nii hästi, siis mitte kunagi ei ole tundnud, et mu töö ebaõnnestus ja nüüd ma ebaõnnestusin ka inimesena," lausus Jakovski.

"See on ülioluline ja ma arvan, et see kultuur, mille nad on kehtestanud, on niivõrd veenev, et nii palju kui ma oskan, üritan seda kultuuri hoida," lisas ta.

Lavastaja jaoks on oluline, et prooviruumis oleks hea, sõbralik ja intiimne õhkkond ning kõik, mis seal toimub, sinna ka jääks.

"Me ei lähe midagi arutama, seal võivad asjad õnnestuda, ebaõnnestuda, aga seal on turvaline õhkkond, kus me võime katsetada ja kus ei anta hinnanguid. Kus ei karjuta, kui vähegi võimalik. Me kõik tahame, et see lugu õnnestuks, aga selle põhjal, et mõni proov kellelgi tuleb paremini või halvemini välja, sellega ei saa mingeid hinnanguid anda, näitlejad on väga erinevad," ütles ta.

Lavastajana proovib Jakovski inimlikul tasandil aru saada, kes on ta näitlejad, mis neid huvitab, mis on nende valupunktid ja mis neid rõõmustab. 

Lood köidavad Jakovskit siis, kui neis on mingi saladus. Ka "Fundamentalistiga" ei saanud ta enda sõnul sellele kohe pihta, ehkki oli sellesse täielikult haaratud. "See näidend on mõnes mõttes targem kui mina, see tegeleb mingisuguste kõrguste ja madalustega, kus ma ise pole käinud, aga mis on meie ümber," ütles Jakovski.

Vahel hakkab materjaliga tegeledes kohe ka kujutluspilt jooksma, kuid mingi saladuse element loo juures on tema jaoks kõige tähtsam. "Ma arvan, et hea lugu avab ennast ka siis, kui me oleme publikuni jõudnud."

Tõmme teatri poole

Jakovski on esialgu õppinud hoopis muusikat, ehkki tõdes, et teater on alati olnud tema jaoks tõmbavam. Nii proovis ta esmalt lavaka näitlejaõppesse, kuid sinna teda vastu ei võetud.

"Ma sõitsin Tartusse koju ja olin maru nukker. Mäletan, et ma tegin Postimehe lahti ja millegipärast mu pilk oli sünnipäevade peal ja ma nägin, et seal oli Merle Karusoo sünnipäev. Mingi intuitsioon ütles mulle, et hästi, ma ei saanud sinna kooli sisse, aga ma saan aru, et see kuidagi on minu teema. Samas, kui see pole minu teema, siis Merle Karusoo kohe ütleks mulle selle välja, sest ta on võrdlemisi otsekohene inimene," lausus Jakovski. 

Ta leidis Merle Karusoo meiliaadressi ja kirjutas talle, lootes temaga kohtuda. "Kuulab sellise kurva noorhinge ära ja kui ta ütleb, et vabandust, aga sa oled täiesti valel alal, siis ma teen sellest omad järeldused," sõnas lavastaja. "Ta vastas mulle, me saime kokku ja vestlesime. Kuna tal oli ka kohe lavastajate meistriklass tulemas, siis ta kutsus mind sinna."

Meistriklassis analüüsiti "Kõrboja peremeest" ning Jakovski pidi lavastama ja etüüde tegema. "Ühel hetkel ütles ta mulle, et ma peaksin lavastajaks proovima. See oligi see tõuge. Mulle tundub, et kui seda ei oleks tulnud, siis ma poleks julgenud mõelda, et ma peaksin lavastamist õppima."

Oma tulevaste tööde osas on Jakovskil kindlustunne olemas – ta teab, mis teda ees ootab ja on pidanud erinevate inimestega läbirääkimisi. "Ainus küsimus on, et kogu selle virvarri sees ei unustaks ma ära, mida mina teha tahan või mis mulle teatris oluline on. Ma ei lavasta sellepärast, et lihtsalt mingit lugu lavastada, vaid mul on ikkagi mingisugused erinevad teemad ja otsingud seal sees."

Teatrit on Jakovski pidanud ka omamoodi kirikuks, kus publik läbib sisemise puhastuse ja kõlama jääb lootus. Kui tal endal on mõni kordaläinud teatriõhtu, mõtleb ta loo, näitlejate ja teema peale veel neli-viis päeva hiljem.

"Inimesed kogunevad, hakkavad ühes rütmis hingama, kaasa elama ja samal ajal on igas loos teatavad konfliktid, tahtmised ja kõigele sellele kaasa elades ja nendesse hingesügavustesse minnes sa paratamatult käid ise ka läbi mingisugused salasopid."

Jakovski järgmine töö räägib suremisest. Ta leiab, et inimesed panustavad palju elu algusesse, kuid enam mitte nii väga elu lõppu.

"Vanasti oli tavaline, et inimesed surid meie ümber, me nägime, kuidas inimene lahkub, siis pesti ta saunas puhtaks, olid erinevad riitused. Praegu see suremine ja surma teema on vähemalt minu jaoks totaalne tabu," selgitas ta.

"Mul pole peres sellest kunagi räägitud ja kui mulle olulised inimesed on lahkunud, siis ma olen väga raskelt neid asju üle elanud, sest ma pole osanud suhestuda või lein on kuidagi nii ootamatu," tõdes lavastaja.

Teine oluline teema on, et inimene proovib saada surematuks. "Me ei taha leppida sellega, et me üks hetk sureme. Ja muidugi ka kõik erinevad vanadekodude teemad, et kui enda vanem on vaja panna vanadekodusse, mis eetilised küsimused seal on."

Kultuurisoovitus. "Kõiki mu varasemaid lavastusi on mõjutanud "Ööülikooli" loengud. Ma soovitaks neid kuulata. Kui on võimalik, siis ma soovitaks ka Lätti minna, mitte Riiga, aga sõita teistes linnades ringi, seal on väga palju huvitavat avastamist," sõnas Jakovski.