Mirjam Hinrikus on preemiale nomineeritud artikli "Autentsuse probleemid: tõu(sik)rahvuslus, sünteesid ja "Felix Ormusson" eest artiklikogumikus "Mäng ja melanhoolia. Friedebert Tuglase romaan "Felix Ormusson"".

"Minu huvi on põhiliselt see, kuidas nooreestlased rahvuslust konstrueerivad ja kuidas rahvuslus seostub tõuga, tõuga seotult ka tõusiku-mõistega. Samuti huvitas mind rahvusluse ja eurooplase seos," rääkis Hinrikus. "Et tegelikult ma tõukun üsna paljuski sellest kuulsast loosungist, mille Suits juba 1905. aastal välja käib: "Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!"

Hinrikus märkis, et nooreestlased ühelt poolt tajuvad, et nad ei tunne end veel piisavalt hästi linnakeskkonnas. "Nad on esimese põlvkonna linnaharitlased, aga tajuvad end seal juuretutena. Samal ajal seostub juuretus selle, et nad tunnevad, et nad on otsapidi veel agraarühiskonnaga seotud. Samal ajal igatsevad nad saada suurlinlikeks kunstnikeks," jätkas ta.

"Me teame väga hästi, et suur osa läheb neist Pariisi või teistesse Euroopa kultuurimetropolidesse ja nende kujutlust mööda just suurlinna elu ja kokkupuude sealse kultuurivõimaluste ja mitmesuguste emotsioonide, kiire moderniseerumisega aitaks neil nende rafineeritud stiili välja töötada," märkis Hinrikus.

Ühesõnaga, identiteet, mis nende tekstide pinnalt kujuneb, on väga mitmene, leiab ta. "Ühelt poolt väga kiire linnastumine ja teiselt poolt suurlinna elu. Selle pinnalt kasvab välja üleminekulisuse taju. Väga selgelt tajuvad nad, et nad on vahepealsed kujud, et nad on mitmes mõttes võõrandunud ja juurtetud."

Kõige kompaktsemalt kirjutatakse see kirjutatakse see välja Tuglase romaanis "Felix Ormusson". "Aga see tuleb esile ka teistes romaanides ja novellides. Ka Tammsaarel, Semperil, Gailitil. Väga paljudel proosakirjanikel."