Arvustus. "15 meetrit vasakule": road trip ühiskonnakriitilise groteskiga

Uuslavastus
"15 meetrit vasakule"
Lavastaja, muusikaline kujundaja: Ingomar Vihmar
Dramatiseerija: Ott Kilusk
Kunstnik: Andrus Jõhvik, Ingomar Vihmar
Valguskujundus: Margus Vaigur
Osades: Meelis Rämmeld, Kleer Maibaum või Ireen Kennik, Sten Karpov, Jane Napp, Enn Keerd, Ago Anderson, Priit Loog, Andrus Vaarik, Ott Raidmets, Karl-Andreas Kalmet, Märt Avandi, Carita Vaikjärv, Ingomar Vihmar, Arvi Mägi (külalisena), Paul Samuel Vihmar, Fatme Helge Leevald.
Esietendus 11. märtsil Endla teatri Suures saalis
Antud lavastust vaadates ei pea kaua mõistatama, miks on Ingomar Vihmari üheks lemmikkirjanikuks Antti Tuuri. Lavastuses "15 meetrit vasakule" peitub mahlakat, veidi isegi nilbet huumorit, kuid loos käsitletakse sügavaid teemasid nagu šovinism, inimeste enesekesksus või kirjanduse väärtus tänapäeva ühiskonnas. Meenutades Vihmari varasemaid lavatöid – näiteks "Windsori lõbusad naisi", kus keerati algmaterjalile korralik vint peale –, tuleb öelda, et Antti Tuuri absurdne narratiiv sobib Ingomar Vihmari käekirjaga. "15 meetrit vasakule" on lavastus, mille tegelased on äratuntava vihmarliku puute saanud, aga tegu pole kindlasti Vihmari parima tööga.
Rönkkö kolmikud, keda Priit Loog, Ago Anderson ja Enn Keerd mõnusa koomilisusega kehastavad, kujutavad endast nii-öelda tüüpilisi soomlasi. Kuigi kolm tegelast pole omavahel sugulased, on nende sarnasust kostüümidega illustreeritud. Rönkköd joovad meeletus koguses alkoholi, laaberdavad, kusevad basseini ja lõhuvad ära hotelli sauna kerise. Ago Anderson on Ronkködest ehk kõige selgemalt välja joonistatud, tema vaimukad näoilmed ja karune hääl tõid esile naerupahvakaid. Enn Keerd ja Priit Loog jäävad pigem tahaplaanile.

Rönkkö kolmiku destruktiivse käitumise üle visatakse lavastuses korduvalt nalja, ent kohati tekkis vastumeelsus Vihmari huumori suhtes. Kaua võib ühe teema kulul sama kildu visata? Tahaks siinkohal tuua illustreeriva näite: kui rääkida viis korda ühte ning sedasama anekdooti, siis lõpuks roiutab naljaloo rääkimine kuulajat.
Samuti väärib kriitikat lavastuse dramatiseering. "15 meetrit vasakule" kestab peaaegu kolm ja pool tundi, kuid selle aja jooksul ei toimu suurt midagi. Eino Hiekka (Meelis Rämmeld) suundub Saksamaale Soome autori novellikogu müüma, ta kohtub reisides mitmete inimestega ja jõuab selgusele, mida elult tahab. Kuigi Rämmeldi partnerlust Jane Napiga oli tänu huvitavatele ja empaatiliselt mängitud tegelastele põnev jälgida, on lavastus siiski liiga pikk.
Teises vaatuses saanuks mõningaid stseene (näiteks Ameerika sõdurite otsimise) ära jätta ning midagi olulist poleks vaatajatel kahe silma vahele jäänud. Samuti võinuks dialooge kärpida, sest tükati kippus lavastus venima ja tekkis soov looga edasi minna.

Tänu ühiskonnakriitikale pakkus "15 meetrit vasakule" siiski mõtteainet. Kui Eino Hiekka vestleb potentsiaalse raamatute ostja Ruppmaniga, keda Andrus Vaarik galantselt esitab, tekkisid seosed Tõnu Õnnepalu 2021. aastal avaldatud "Palgaga", kus autor räägib raamatutest, mis riiutel lugejaid ootavad ja mida mitte keegi ei loe. Tegelaste vestlusest ja tekkinud seosest tekkiski mõte, et raamatuid, mida lugeda, on tõesti liiga palju. Kas kõik teosed on aga lugemist väärt? Sellel filosoofilisel küsimusel võiks ühiskond rohkem peatuda. Nagu ebaõnnestumised teatris, ei peaks ka luhtumised kirjanduses – kehva sisukvaliteediga raamatud – publiku ette jõudma.
Jane Napi mängitud Eija on nooruk, kes soovib elult enamat, mistõttu lähebki ta lendama õppima. Lavastuse viimases stseenis kõneleb naine linnust kui vabast ja kohustusteta olevusest. Sarnast mõttekäigu leidus ka Tatjana Kosmõnina lavastatud "Metsas", kus kadunud neiu elu üle arutles. Tundub, et inimene igatseb praeguses keerulises ühiskonnas vabadust, mida ei paista keegi ega miski pakkuvat. Seega mõeldakse lindudest ja kohtumisest unelmatega. Õnneks ongi teater kohtumise paik, kus vaatajad saavad näitlejaid erinevatest külgedest näha ja elust-olust mõelda.
Arvi Mägi on tore üle tüki aja laval kaeda, Sten Karpov on raamatuid müüma meelitava kirjanik Saarelainena mõjusalt salakaval ja karismaatiline. Kleer Maibaum mängib Eino naist, kes on enda õiguste eest võitlev 21. sajandi naine. Tema kehastatud peategelase abikaasa pole kalk nagu loo alguses tundub, vaid hoopis tasakaalukas naine. Eino naise probleem on selles, et ta keskendub karjäärile, aga ei ütle oma mehele, et temast hoolib. Kaasaegne mure, eks? Maibaumi mäng oli esietendusel täpne, Ireen Kennik on selles rollis veel nägemata.

Carita Vaikjärv kehastab Eija õde, koduvägivalla all kannatavat Soome naist. Tema monoloog noorte tüdrukute purunenud unistustest toob kananaha ihule, sest paljudel on noores eas soove, millest kõik pole määratud täituma. Märt Avandi on Eija õemehe Manfredina õel šovinist, kelle meelest on naise ülesandeks kaasat ümmardada. Ta loob veenva rolli, kasutades mitmeplaanilist hääletooni ja ähvardavat kehakeelt.
Mind häiris publiku naer Manfredi naistevaenulike väljaütlemiste peale. Ükski Ingomar Vihmari nali ei lähe küll üle piiri, ent lavastuse huumor paneb küsima, et ehk oli selle lavastuse puhul naljadega natuke üle pingutatud? Naer on terviseks, aga nagu arstid ütlevad, siis kõik on hea mõõdukas koguses ja pole mõtet hakata midagi kelleltki välja pigistama.
Ingomar Vihmar toob lavale road-tripi ühiskonnakriitilise groteskiga, ent lavastus saanuks olla tempokam. Arvustus lõpeb "Suvitajatest" pärit laulusõnadega: ei saa olla ükski tee meie maailmas niivõrd lai ja kivine, et selle pealt ei saaks võssa eksida. Saab ikka! Tuleb ainult teelt 15 meetrit vasakule minna…
Toimetaja: Kaspar Viilup