Super Mario mängumaailma universum on ulatuslik ja mitmekesine, mis laiub nüüd läbi nelja aastakümne ja 200 mängu. 80ndatel ja 90ndatel aastatel oli Super Mario videomängude sünonüümiks ja ikooniline isegi neile, kes pole kunagi pulti kätte võtnud. Ometi on sellele ülemaailmsele ikoonile varasemalt pühendatud vaid üks, sürrealistlik ja segasevõitu mängufilm 1993. aastast. Häbiväärne plekk tema mainele. Kuid kas uus värviline adaptsioon pakub lunastust või sammub esimese jälgedes rappa?

Mario külastab sageli jääplaneete, kõrbemaailmu, vulkaane ja kõiki teisi bioome, nii reaalseid kui ka väljamõelduid, seega oli üsna julge valik alustada filmi tavamaailmas, New Yorgis. Film otsustas jutustada, kuidas itaalia torumehest sai kangelane. Kohati on isegi tunda kerget trotsi algmaterjali suhtes, pilatakse Mario karikatuurset häält ja mängudest tuntud seenegurmaan vihkab filmis seeni. Õnneks ei raiska film liiga palju oma 90-minutilisest kestvusest tavamaailma peale, kuigi ka seda aega oleks võinud paremini kulutada mõne uue koha uurimiseks, arvestades, et filmis on neid lisaks tavamaailmale ainult kaks.

Hoolimata kahest eelpool mainitud torkest läheneb "Super Mario Bros. filmi" meeskond üldiselt algmaterjalile lugupidamise ja armastusega. Kogu filmi taustamaailm on täis n-ö üllatusmune ja igasuguseid viiteid, nii täiesti ilmseid kui ka vägagi varjatuid. Film ei jää neile tähelepanu juhtimiseks kunagi seisma, ei suumi sisse ega karju "seda ikka mäletad?!", nagu seda on teinud mõned teised nostalgiafilmid lähiminevikus.

Süžee ise ei põhine samuti puhtalt nostalgial, see on nauditav ja hoomatav isegi neile haruldastele inimestele, kes pole kunagi kuulnud härra Mario Mario'st (tema ametlik täisnimi). See on väga lihtne lugu, tegevusrohke seiklus, milles näidatakse nii Super Mario tuntud akrobaatikat kui ka kartide võidusõitu. Kuigi on uskumatult pettumustvalmistav, et ta ei kuluta aega sadade pisikeste tähtede ja muude taevakehade kokku kogumiseks…

Mario ise on paslik peategelane, kes on ikooniline oma lihtsuses. Enamikes mängudes on ta hääletu, õigemini sõnatu kangelane, kes lihtsalt päästab maailma. Filmiversiooni Mario, kuigi palju sõnakam, vastab samale kangelasevormile. Enamik teisi tegelasi sobivad samuti paika pandud kaanoniga, kuigi printsess Peach on veidi nihkes, olles pigem sõdalasprintsess kui tarkpea.

Peakurjategija Bowser on kõige märkimisväärsem tegelane. Teda on kujutatud nii muljetavaldava vaenlasena kui ka rumala ja naeruväärse kiusajana. Nii et hoolimata mõnest sõjakuritegust ei olegi nii raske ette kujutada Bowseri tegelaskuju mängimas Mario kambaga tennist või golfi, kui ta ei ole just parajasti hõivatud printsess Peachi röövimise ja temaga abiellumisega.

Filmi õnnetus oli see, et ta pidi huvi pakkuma fundamentaalselt erinevatele sihtrühmadele: nüüdseks 30-aastastele inimestele, kes kasvasid üles kõige ikoonilisemate mängude mängimisega, kuni väikeste lasteni välja, kes on kogu uue Mario sisu sihtrühmaks. Kuna filmi on teinud Illuminationi stuudio, kelle käe all valmisid ka "Mina, supervaras" filmid, siis pole ime, et see kaldub tugevalt viimaste poole. On mõned momendid, mis püüavad kõnetada vanemat publikut, näiteks AC/DC, A-ha, Beastie Boys'i ja muude 80ndate aastate hittide kasutamine. Kõik need kõlavad täiesti kohatult ja mõjuvad kaotatud võimalusena kasutada midagi Mario tohutust muusikakataloogist.

Uus Super Mario film saab hakkama sellega, mida ta üritas teha – lõbustada lapsi tegevusrohke seiklusega. Siiski on see film ilmselt suurema ja pikema järelmõjuta. On ebatõenäoline, et see saavutab samasuguse kultusliku staatuse nagu 1993. aasta nii-halb-et-on-hea versioon, aga kinosaal oli täis naervaid lapsi ja see ongi see, mille poole Nintendo püüdleb. Lihtne ja puhas meelelahutus.