Ari Asteri ("Pärilik", "Midsommar") teeb esimese katsetuse lavastada filmi väljaspool õudusžanri. Mis žanri kuulub aga "Kõik Beau hirmud"? ... Järgmine küsimus, palun! See on "enamjaolt" koomiline, kuigi laipade arvu poolest ületab selgelt Asteri eelmiseid filme.  Leidub ka palju õuduselemente, aga väga vähe hetki, kus vaataja tõeliselt õudust tunneb. See on lihtsalt Asteri kõige-kõigem film. Kõige veidram. Kõige naljakam. Kõige pikem. Kõige raskem soovitada.

Beau tunneb hirmu. Ja ta peakski hirmu tundma. Ta elab absurdses karikatuurses linnas – millegi sellisena kujutasid 1970ndate Ameerika eeslinna koduperenaised ette suurt pahelist linna, vägivalla ja liiderlikkuse pesa. Mõrvarlikud maniakid jätavad laibad vedelema tänavatele, mida ääristavad vulgaarsed grafitid ja XXX-asutuste neoonreklaamid ning kõike seda saadab pidev sireenide huilgamine, karjumine ja nii vali müra, et see lausa raputab korteri seinu, kui sa magad. Meeleolu on peaaegu apokalüptiline. Ometi mõjub see kõik naeruväärselt, vähemalt alguses, kui see absurdne ja liialdatud tsirkus oma etendust annab.

Maailm väljaspool linna on samavõrd naeruväärne. Selles hullumeelses ühiskonnas peab keskealine Beau (Joaquin Phoenix) ületama oma suurima hirmu, selle juudi poegade põhilise ärevust tekitava olukorra: ta peab emale külla minema. Beau koperdab selles kolmetunnises episoodilises odüsseias ühest kohutavast, kuid absurdsest olukorrast teise. Kui laotada lihtsalt süžee üksikasjad lauale, võiks arvata, et tegemist on halva filmiga. Segane segadus.

Kuigi lugu ei ole nii sirgjooneline kui tema eelmistes filmides, jätkab Aster oma tehnilise võimekusega uhkeldamist. See on selgelt tahtlik segadus. Kaunilt pildistatud, peaaegu avangardistlik segadus. Nagu ka tema teiste filmide puhul, on montaaž ja operaatoritöö (Pawel Pogorzelski) leidlikud, ilusad ja meisterlikud. Filmi keskel on üks pooleldi animeeritud stseen, mis võis kesta kuskil 5 kuni 15 minutit. Kestvus jäi minu jaoks ebamääraseks, sest see oli oma kummalise rahutuse ja visuaalse iluga nii lummav ja täielikult endasse haarav. Paraku olid filmis ka mõned episoodid, mis siiski üle jõu käisid ja tüütuks muutusid.

Ainus konstant kogu kaose vältel on hädine Beau. Ärev, tahtejõuetu, peaaegu pidevalt pisarate äärel, kui ta iga kord alandlikult poolsosinal ütleb "Mida?" või "Palun vabandust." Joaquin Pheonixi esitus on siiras. Nii, nii siiras. Ari Aster on taaskord suutnud välja meelitada ülevoolava ärevuse ja intensiivsed emotsioonid, mida ta tegi oma eelmistes filmides Toni Collette'i ja Florence Pugh'ga.

Need filmid olid – isegi mõningate üleloomulike elementidega – maalähedased ja elulised, mis suurendas veelgi peategelaste võimsate emotsioonide mõju. Paigutades Beau sellesse karikatuursesse maailma läheb tema sügav empaatiline ärevus siiski komöödia alla kaduma. Asjad, mis Beau'ga ja tema ümber juhtuvad, on faktiliselt kohutavad, kuid sa ei saa teisiti kui naerda või lihtsalt istuda hämmeldunud uskumatuses. Ta ei ärata haletsust.

Alati on imeline näha, kui režissöörid, kes on olnud edukad ligipääsetavamate projektidega, ennast tõeliselt loomingulisusel kanda lasevad. Kuigi "Kõik Beau hirmud" ei jõua nii täiuslikkuse lähedale kui "Midsommar", pakub see siiski meeldejäävat sõitu Ameerika mägedel.

Jääb küll veidi arusaamatuks, mida sellest filmist peale elamuse kaasa võtta? Kas see rääkis leinaga hakkama saamisest? Kuidas võtta oma elu käsile? Ebaselge. Aga oluline on see, et lõppkokkuvõttes räägib see film perekonnast, täpsemalt ema ja poja suhtest.

Üks kinolina ajaloo toredamaid ema-poja paare, kohe koos Norma ja Norman Batesiga filmist "Psycho".