I

5. märts 2018 kl 12.48

Tere, Lydia!

Mäletan, et rääkisid millalgi, et toimetaksid hea meelega rohkem ilukirjandust kui tarbetekste. Otsime praegu Värskele Rõhule keeletoimetajat, kas tahaksid kätt proovida? Kui see mõte pakub huvi, siis võib edasi rääkida tasust, graafikust jne.

Tervitades
Carolina

5. märts 2018 kl 12.58

Tere, Carolina!

Jah, soov pigem ilukirjandust toimetada on endiselt olemas. See mõte Värske Rõhu keeletoimetajana kätt proovida pakub väga palju huvi, hea meelega räägiks sellest täpsemalt edasi.

Tervitades
Lydia

*

Miks mul kulus vastamiseks 10 minutit? Küllap mahendasin ihihihhi-juhhei-hurraa-efekti. See tähendab anna-töö-siia-ükskõik-mis-on-tasu- ja-mis-üldse. Sest ma ei olnud Rõhku avanudki, enne kui selle keeletoimetajaks hakkasin.

31. oktoober 2017, hiljem

Tõepoolest, õues tasub käia, ja Promenaadiviies ajakirja peatoimetajalt küsida, kuidas keeletoimetatakse luuletusi.

*

Millalgi sain uurimise peale teada, et ainus valik ma mantlipärijaks siiski ei olnud. Minu kasuks rääkis see, et elan Tartus (Rõhk toimetab Tartus), muid kaalukausikallutajaid ei mäleta. Tasub Tartus elada.

31. oktoober 2017, varem

Kultuurikluppi jõudsin läbi eneseületuse: läksin pärast kirjandusõhtut teistega linna kaasa, mitte mugavalt uuesti koju tööd tegema. Tartu Kirjanduse Majas toimus tol õhtul nimelt üritus, kus räägiti sellest, mida teeb üks toimetaja – läksin kohale, et ka teada saada, mida ta siis teeb.

Eeldus: toimetaja = keeletoimetaja. Minu tollase kogemuse pinnalt vormunud mõistmise kohaselt tegi keeletoimetaja teksti korda – aga üksnes valekeelsuse mõttes. Näiteks kasvõi teksti ülesehituse parendamisele ma üldse ei mõelnud, kuna tõlkebüroode tekstid tulid tõlkeprogrammides, kus iga lause oli oma lahtris, ning enamasti tuli vaadata vaid Kehvu Keelendeid (sest nende alusel hinnati nii büroo sees keeletoimetaja pädevust kui ka väljastpoolt büroo kvaliteeti) ja tõlke vastavust originaalile. Ka kirjastustele tõlkeraamatuid toimetades ei pidanud ma teksti ülesehitusest mõtlema, oli mis oli. Samuti ei mõelnud ma sellele, et toimetaja peab tegema valikuid, mis tekstid avaldada, ja saatma äraütlemiskirju.

Tegelikkus: toimetaja ≠ keeletoimetaja. Toimetaja teeb igasuguseid asju, toimetab ringi, tegeleb lepingutega, on asjaajaja, samal ajal kontrollib ta ka tekstides esinevaid fakte, mõtleb sisu poole pealt kaasa jpm.

märts 2018

Päris uhke tunne oli olla Värske Rõhu keeletoimetaja, ikkagi kirjandus.

Esimene tekst, mida lugesin, oli Indrek Spungini päevik.¹ Emotsioon oli kasutusjuhendite ja ajaviiteromaanide lugemisest meeletult erinev, väga positiivne.

Mida ma selle tekstiga tookord siis tegin? Käitusin temaga oma tollaste keeletoimetamispõhimõtete järgi: tahtsin teha hästi palju ja leida üles kõik, mille kohta keelekorralduses midagi öeldud on – et tõestada oma oskusi ja tööd väärida. Pidin enda arust näitama, et olen omandanud keeletoimetaja pädevused, tehes teksti võimalikult punaseks. Kuna Carolina mu saadetud failile kohe ei vastanud, närveldasin, et äkki ma tegin liiga vähe appi appi ja ta juba kahetseb, et mulle seda tööd pakkus. Varsti, võibolla juba samal õhtul ühe luulekogumiku esitluse järel tuli ta siiski ütlema, et väga hea, olen väga põhjalik. Huhhhhh! Tollane põhjalikkus tähendas muuhulgas küll seda, et kommenteerisin võimalikult iga muudatuse juurde mõne EKI lingiga. Carolina ütles juba üsna varsti, et ma ei pea parandusi nende linkidega põhjendama, ta usaldab ja lõppeks otsustab ise. See tekitas mus kerget stressi, sest kui ma ei põhjenda, siis äkki ta ei võta mõnd parandust vastu?! Kuidas siis nii, et tema valib, mis läheb ja mis ei lähe sisse? Äkki Carolina jätab vead sisse?!??! Mitmeis bürois olin ju mina kui keeletoimetaja pädevaim, olin viimane sõna ja suurim asjatundja teksti õigekeelsuse asjus. Ja tekst pidi olema Õige.

Niisiis, mida ma selle päevikuga tegin? Kõike põhilist, mida mind oli õpetatud ja mida olin õppinud tegema.

• Kommenteerisin näiteks, et lt-lõpuga tekstides üldiselt liialdatakse. Samas, selles päevikus esines lt-lõppu, mis oleks asendatav sti-lõpuga, 2 korda.² Tõesti liialdamine!
• Samuti teadsin, et tihti liialdatakse sõnaga oma. Ent päeviku 14 oma seast oli täpselt 1 osutunud liialduseks.
• Võõrsõna ekspertiis asemel pidasin paremaks omasõna asjatundlikkus.³
  Väljendusviisi läbi raadioeetri pidasin pahaks, sest "Otseselt ei saa läbi eetri minna".⁴
• Väljendi niipea kui pea olin maha võtnud: nii kui (???).

Ning palju muud seesugust. Noooooo-noh.

Huvi pärast vaatasin tolle numbri toimetatud failide kaustast veel üht teksti. Selleks sattus Margit Lõhmuse proosa,⁵ kust leidsin muudatuse päikseprillid → päikeseprillid, küljes kommentaar: "Keelenõuvakk: Eelistame sõna päikeseprillid, ent võib kasutada ka sõna päikseprillid. 2010 oktoober". No tere hommikust. Trükki läks õnneks siiski päikseprillid, nagu autoril algselt.

põige kaugemale, 2014–2016

Keeletoimetamise algusaegade põhireegel: asenda ära kõik sõnad, mille kohta tead, et need on valed. Teadmised omandatud büroode ja kirjastuste toimetajate tagasisidedest, näiteks seletab → selgitab, sest "eelmine keeletoimetaja ütles, et nii on". Lisaks enda leiud, kuna panin üpris pea tähele, et kui mingi sõna tekstist teksti kordub, siis tuleb see e-keelenõu lehele sisse lüüa, sest ilmselt ei peaks seda kasutama. Üks sellistest oli jätkuvalt, millest oli parem endiselt, põhjendusega "lt-määrsõna võib sõnastuse teha keerukaks ja kantseliitlikuks"← ????? & error, endiselt lõppeb ju ka lt-ga? Hoolimata sellest, et ma soovitust ei mõistnud, leidsin tollal, et kui nii on öeldud, ju siis nii on.

Algaja keeletoimetajana oli mus üldse eriline kramp sees. Tundsin, et pean kõik toimetama ülimalt õigesti, st kuskil eksisteerivate reeglite järgi, mida ma kõiki veel ei tunne, aga teised kindlasti teavad.⁶ See viis sageli ületoimetamiseni. Muuhulgas muutsin lauseid, millel polnud tegelikult viga midagi muud, kui et need ei vastanud minu maitsele. Olin küll ülikoolis õppinud, et ainult enda maitsele tuginemine ei ole piisav argument, ent tegelikku tööd tehes jäi see teadmine mõnda aega vaid teooriaks.

Samas, mul on ka kogenuma toimetajana mõned korrad (eriti uuele tööandjale toimetades) olnud tunne, et pean ju tekstiga midagigi tegema, näitamaks, et olen töö eest tasu väärt. "Lihtsalt" testlugemine justnagu ei loeks… Hirmu "mille eest sa raha tahad, kui sa parandusi ei teinud?" kõrval nagu ei teaks, et lugesin teksti põhjalikult läbi, kulutades sellele aega, mis võinuks kuluda muule.

2017–2018 ja Vead

2018 lõpus tutvusin pärast üht Rõhu kirjandusüritust Kristeliga, kes ütles, et ei lubanud oma luulekogus⁷ ühtegi trükiviga ära parandada. See oli mulle tollal täiesti mõistusevastane, kuidas saab TAHTA viga sisse jätta?? Tekst peab ju olema õige!

Viga jääb sisse #2. Maria Esko ütles intervjuus:⁸ "Meil on absoluutselt fantastilisi tõlkijaid", kus mina asendasin absoluutselt fantastilisi → väga suurepäraseid, küljes kommentaar: "Algsed sõnad on mõlemad amerikanismid." Trükikoosolekuks korrektuuripakki lugedes avastasin, et seda muudatust poldud vastu võetud ja koosolekul protestisin taas. Carolina siiski keeldus, sest misasja, inimesed räägivad nii, see on ju intervjuu. Vaidluse tulemusel läks trükki "Meil on täiesti fantastilisi tõlkijaid", sealjuures mina endast väljas, et minu nime all jääb VIGA sisse.

Mu suhtumine Vigadesse oli aastatel 2017–2018 oma äärmises haripunktis. Näiteks "Dublineski"⁹ hindasin peale sisu väga heaks ka selle järgi, et seal oli vähe parandada. Jah, tollal parandasin ka tööväliselt loetavaid raamatuid – kord harilikuga, kord suisa tindiga (pildil Jean-Pierre Minaudier' "Grammatika ülistus"¹⁰ ning Äärmiselt Vajalikud Parandused).

Neil aastail oli vahepeal ka periood, kus ma ei suutnud ühtegi raamatut üldse avadagi, sest leidsin kõigist kohe mõne vea või enamasti Vea ehk midagi sellist, mida olin õppinud pidama veaks ja mida enamus inimesi isegi ei oskaks veaks pidada, sest see on tavapärane keelekasutus. Minul oli aga füüsiliselt vastik Vigu vaadata.

See oli vist taaskord Carolina, kes ütles, et igasse raamatusse jääb mõni viga sisse, ja kellele ma enesekindlalt vastasin: MITTE MINU TOIMETATAVATESSE!

Jajah. Apsusid jäi sisse ka mu enda kirjastatud raamatusse,¹¹ mida toimetasin veel PDF-variandiski rohkem, kui olnuks viisakas kujundajalt paluda (rääkimata sellest, et tõlkija oli väga head tööd teinud). See oli vist hiljem, kui üks Lauri ütlus mulle kohale jõudis: ühel hetkel tuleb (raamatu) toimetamisele piir tõmmata ja otsustada, et tekst on valmis. Muidu võibki toimetama jääda, igaühele tundub, et midagi peaks veel muutma.

2018

Rõhu esimesel aastal printisin kõik tekstid välja, lugesin need kaks korda punase pastakaga üle, sisestasin parandused arvutifaili, lugesin veelkord üle ja alles siis saatsin ära.

2019

Vaikselt kadus tekstide väljaprintimise rutiin, hakkasin neid üksnes arvutis lugema. Rõhul on ju sisutoimetajad olemas, kes suure töö niikuinii enne ära teevad. Ent minagi lisasin peale keeletoimetamise ka mõningaid sisulisi kommentaare, näiteks kõrvallause "kust saab osta kollastes kotikestes saiakesi" kohta uurisin: "Kas need on juba kottidesse pandud? Või pannakse siis, kui küsida vastav saiake?" Trükki läks: "kust ostetud saiad saab kaasa kollastes kotikestes."¹²

2020–2021

Lugesin Rõhu tekstid alati üle tähtajaks, ent mitte varuga.

*

Tegelikult ei teadnud ma kunagi, millisena tekstid päriselt trükki jõudsid, sest Tõnis suhtles autoritega pärast trükikoosolekut edasi ja mina vaatasin trükist tulnud ajakirjadest ainult pilte.

Korra või heal juhul kaks korda palusin Tõniselt näha, mida autorid lasevad tagasi muuta, ent sinna see (huvi) jäi.

II

24. oktoober 2018, saajale Margit Langemets

Tere!

Pöördun Teie poole, sest soovin järgmisel, 2019. aastal astuda Tartu Ülikooli eesti ja soome-ugri keeleteaduse eriala doktorantuuri. [—]

20. november 2018

Käisin Tallinnas uue õigekeelsussõnaraamatu (ÕS 2018) esitlusel.

Lühida kirjavahetuse järel Margitiga olin pidanud mõtlema välja teema, mida doktorantuuris siis lähemalt uurida tahan. Seda mul polnud, mistõttu oli meeletu hirm Margitiga pärast esitlust rääkima minna. Ent ma ei leppinud olukorraga, kus olen nii ebakindel, et ei julgegi minna. Seega läksin kolleegiga jutustava Margiti kõrvale päris ebamugavalt mitmeks minutiks seisma ega lahkunud enne, kui ta mulle tähelepanu pööras.

(Peaaegu oleksin sel nädalal hoopis Rootsi-kruiisile läinud, ent leides kalendrist ÕSi esitluse, läksin nädal varem. Ei teagi, kus ma oleks, kui esitluse asemel kruiisil viibinuks.)

25. märts 2019, saajale Margit

Tere taas!

Olen nüüd natuke mõelnud nende kahe teema üle (ÕSi näitelaused, ilukirjanduslausete lisamine korpusesse). Mind huvitaks tegeleda mõlema teemaga, aga vist ikkagi tõmbab rohkem ÕSi poole. Eriti oma eriala pärast, keeletoimetajana kasutan ÕSi iga päev. Ka soovituste tausta ja paikapidavusega tegelemine oleks asjakohane. ÕSi näitelausete ja/või soovitustega tegelemine on igatahes väga oluline ja vastutusrikas töö ning olen väga motiveeritud seda tegema. [—]

kevad 2019

Suhtlus Margitiga süvenes ning kuna 2019 oli EKIs parasjagu just eri tüüpi sõnaraamatute ühendamise ja Sõnaveebi algusaeg,¹³ siis mu doktoritöö uurimisteema konkretiseeruski ÕSi soovituste ülevaatamiseks (aja- ja asjakohasuse aspektist; hiljem täpsustus teema veelgi: uurin sõnatähendusi ja nende kohta antud soovitusi). Seeläbi laienes ka mu arusaam keelest: ei eesti keel ega keel üleüldse ole ühegi objektiivse mõõdiku järgi ei õige ega vale, hea ega halb. Keel on palju laiem maailm.

Tagajärg: olin sel ajal Rõhu tekste keeletoimetades täiesti läbi ja endast väljas ja paaril trükikoosolekul käsipõsakil laual, et mis õigust on mul üldse kellegi teise kirjutise kohta midagi öelda… Olin ju arvanud, et igale tekstile tuleb alati rakendada kõike oma teadmistepagasi varasalvest, neist tuleb leida üles kõik kehvkeelsused, mille autorid ja tõlkijad tekstide sisse kirjutavad – nagu valekeelsuse pusle või nii. Nägin Vigu nagu mustreid. Ent siis järsku: kannapööre.

Mõtteviisi ja arusaamade muutus polnud siiski üleöine. Vahepeal olin üsna skisofreenilises seisundis: ühelt poolt oli mul kogunenud suur keeletoimetamise pagas, mistõttu tahtsin muudele tekstitasanditele tähelepanu pööramise kõrval endiselt ka kõike Valet parandada, ning teiselt poolt olin saanud keele, selle toimimise ja keeleallikategi kohta rohkem teada ega tahtnud enam osa senikogutud teadmistest igal pool rakendada.

sügis 2019

Kui Margit pakkus, et esimeseks teadusartikliks uuriksin näiteks seda vabandama soovitust, mille jaburus oli ühel koosolekul just läbi käinud,14 siis mu päris esimene automaatne mõte oli endiselt, et okei, hea küll, aga mis sellest uurida, ÕS ju ütleb, kuidas asjad on.

Teemasse süvenedes ilmnes, et loomulik keelekasutus on juba ammu midagi muud kui ÕSi soovitus. Ja et see on okei. Sain veelgi selgemini aru, et kõik ÕSis ei olegi olnud objektiivne reaalsus tänapäeva eesti keele kohta.

Nooremteadurina huvitavad mind põhjendused suuremal määral kui varem. Alati-kahtle-suhtumine oli minus ennegi (näiteks kui tekstides sagedasti esinevaid sõnu e-keelenõust läbi lasin), kuid siis oli minu jaoks piisav põhjendus see, et keelekorraldusallikates on nii öeldud. Uurimistööd tehes olen otsinud sealt edasi, nende soovituste tausta, põhjuseid, miks midagi on öeldud, ja uurinud nende a(s)jakohasust.

kevad 2020

Ükskõik, mida ma kõigest juba teadsin, harjumusest tahtsin Joosepi luulekogust¹⁵ kostuma'd välja toimetada. Carolina jättis need siiski alles, õige ka.¹⁶

2019–2021

Läbi üleelamiste kujunes arusaam vigade suhtelisusest – igat kätteõpitud lajatamismaterjali ei sobi rakendada ükskõik kus. Arvestama peab määratult paljuga – keeletoimetamine ei ole kramplik vigade otsimine selleks, et tööandja silmis oma tasu välja teenida. Keelekrambitõvest võikski üldiselt vabaneda – keel on mänguväljak, mitte lahinguväli.

Aja jooksul süvenes mõistmine, et tekst on autori oma ja toimetaja saab teda üksnes aidata. Näiteks suunata teda nägema, kus ta saaks lugejale rohkem vastu tulla.

2021

Sai aina ilmsemaks, et mul pole Rõhu jaoks piisavalt aega, aga ma ei suutnud ka loobuda. Tore oli olla osa kultuurilehest ja lugeda regulaarselt kirjandust, sest muu elu oli aina enam keeleteaduse päralt.

16. august 2021, saajale Hanna

Hakkan failidega lähipäevil tegelema ja kõik saab taas tähtajaks valmis, aga ent. Olen siin mõelnud ja kõige loogilisem on ikkagi see, et ma uuest aastast enam Rõhu keeletoimetajana ei jätka. Doktorantuuri ajal järgmised kolm aastat ei juhtu, et mul hakkaks vähem asju ees olema, ja ega ma ei taha ju ise ka teile faile alati viimasel hetkel saata.
[—]
Helget töönädala algust ja nii
Lydia

III

neliaastak Värskes Rõhus

Algus: jäik suhtumine, et nii on Õige ja teisiti on Vale; v.a luules, kus olin pigem viimistluskorrektor ehk parandasin trükiapsud ning tegelesin komanduse ja muu kirjavahemärgindusega.

Lõpp: ütlesin trükikoosolekul, et minu kohus keeletoimetajana on teid teavitada, et leidub soovitus, mille järgi peaks selle ühe esmakordselt asemel olema esimest korda. Muigasime koos, ära ei muutnud.

nüüd, 2022–2023

Esiteks sekundeerin keeleteadlasele Ann Veismannile:

• "Kõige olulisemaks pean, et keelest rääkimisel oleks esikohal kõik see hea, abistav ja loominguline, mida keel inimesele pakub. Pean väga oluliseks, et ühiskonnas väheneks kriitilisus selle suhtes, kuidas üks või teine inimene midagi ütleb, õige ja vale tagaajamine ning selle põhjal inimestele hinnangu andmine. Keel on vahend suhtluseks, loominguks, eneseväljenduseks, mõtlemiseks, oluline on, et see oleks mitmekesine ja rikas."¹⁷

Teiseks tõstan esile veel kahe eesti¹⁸ keeletegelase pea sajanditagusest ajast pärit mõtted, mis on tänapäeval samuti väga relevantsed.

• Keelekorraldusteoreetik Valter Tauli leidis juba 1938. aastal, et küsimus "Kas eesti keeles võib nii öelda?" ei ole normaalne. Rääkima ja kirjutama peab oma keeletunde põhjal ning "ainult erandjuhtumeil tuleb tarvitada keelejuhi abi".¹⁹ (Näiteks konsulteerida sõnaraamatuga sõna kirjapildi asjus.)
• Keeleteadlane Andrus Saareste on 1937. aastal sõnastanud ilusa mõtte: "Keeleelu sotsiaalsed tegurid, tarve üksteisele võimalikult kiirelt, vähese vaevaga ja täpselt mõistetavaks saada, need juba ise sunnivad üksikisikuid keelekorda üksteise omale võimalikult ligendama ja teatud normisid silmas pidama, mis mõistagi ei sule välja ka teatud kõikuvusi, põikeid ja kas või pisikesi ulatsemisi normide kulul, kui see võimalik – see kõik teeb ju keele endagi meeldivamaks ja keelt tarvitava inimese inimlikumaks."²⁰

¹ Indrek Spungin. "Minu jaaguar" – Värske Rõhk, nr 54, 2018, lk 68–77.

² Soovitus asendada lt-lõpp sti-ga leidub juba Johannes Aaviku 1936. a õpikus, kus ta proovis neile ka erinevad tähendused anda: tooresti (käis temaga tooresti ümber), aga toorelt (sõi kartuli toorelt = toorena), kergesti (kerge vaevaga, ilma raskuseta), aga kergelt (mitte tugevasti, pääliskaudselt). Tegelikus keelekasutuses pole tema soovitud ranged eristused senini läbi läinud, sõnu kasutatakse oma keeletunde põhjal – mis parasjagu mõttenüansi edasiandmiseks sobiv tundub.

³ Mõistmine, et võõrsõna ei peagi alati igast tekstist nagu umbrohtu välja kiskuma, jõudis minuni hiljem. Vt ka Lydia Risberg. "Omad võõrsõnajoped" – Keelesäuts (Vikerraadio, 12.11.2021) ning Tiina Paet, Lydia Risberg. "Võõrsõnade tähendussoovitused ja nende esitus üldkeele sõnaraamatus" – Keel ja Kirjandus, nr 11, 2021, lk 965–984.

⁴ Sõna läbi taoline kasutus on juba ammu tavapärane ja selline muudatus ei ole igal pool asjakohane. Vt Lydia Risberg. "Mis on peidus sõnaraamatu tähendussoovituste tagahoovis? Eesti omasõnade käsitlus" – Eesti Ja Soome-Ugri Keeleteaduse Ajakiri. Journal of Estonian and Finno-Ugric Linguistics, nr 13 (2), 2022, lk 185–214.

⁵ Margit Lõhmus. "Ma tulen üheöösuhtest" – Värske Rõhk, nr 54, 2018, lk 8–14.

⁶ Ilmselt üsna tüüpiline usk. Vt ka Lydia Risberg. "Mida on ühist eesti keelel ja hruštšovkal?" – Müürileht, nr 121, 2022, lk 20.

⁷ Kristel Algvere. "Merehurmarohi" – Värske Raamat, nr 20. Tallinn: Kultuurileht, 2017.

⁸ Maria Esko, Kristjan Haljak. "Joovastustunde võimalikkusest. Intervjuu Maria Eskoga" – Värske Rõhk, nr 61, 2019, lk 60–71.

⁹ Enrique Vila-Matas. "Dublinesk" – Tartu: Toledo, Tõlkinud Triin Lõbus.

¹⁰ Jean-Pierre Minaudier. "Grammatika ülistus" – Tallinn: Varrak, 2017. Tõlkinud Indrek Koff.

¹¹ Roberto Calasso. "Kirjastaja jälg" – Tartu: Komapäev, 2019. Tõlkinud Heli Saar, kujundanud Mari Ainso.

¹² Nadja Spiegel. "asjade hetkeseis" – Värske Rõhk, nr 73, 2021, lk 72–77. Tõlkinud Elsbeth Hanna Aarsalu.

¹³ Keeleportaal Sõnaveeb sai avalikuks 14.02.2019. Vt ka sõnaveeb.ee ning Margit Langemets, Kristina Koppel, Jelena Kallas, Arvi Tavast. "Sõnastikukogust keeleportaaliks" – Keel ja Kirjandus, nr 8–9, 2021, lk 755–770.

¹⁴ ÕS 2018 järgi ei ole soovitatav vabandama't kasutada tähenduses 'vabandust paluma' ehk näiteks hiljaks jäädes öelda vabandan. Kes aga ütleb tänapäeval, et vabandan teid lauast ehk 'annan lauast lahkumise eest andeks'? Vt Lydia Raadik. "Sõnatähenduste normimisest eesti keelekorralduses verbi vabandama näitel" – Keel ja Kirjandus, nr 10, 2020, lk 853–874.

¹⁵ Joosep Vesselov "Linna laul" – Värske Raamat, nr 24. Tallinn: Kultuurileht, 2020.

¹⁶ Seda sõna pole juba 100 aastat kasutatud ÕSis antud tähenduses 'üles sulama'. Ja see on okei. Vt ka Lydia Risberg. "Jonnakas kostuma" – Keel ja Kirjandus, nr 12, 2021, lk 1078–1085.

¹⁷ Ene Vainik. "Uurija keset inimkeskset keeleteadust. Juubeliintervjuu Ann Veismanniga" – Keel ja Kirjandus, nr 12, 2022, lk 1124–1130.

¹⁸ Paljugi on mujal maailmas juba ammu ära öeldud. Vt ka Margit Langemets, Lydia Risberg. "Ood keelele ja teaduslikule meetodile" – Sirp, 02.12.2022.

¹⁹ Valter Tauli. "Õigekeelsuse ja keelekorralduse põhimõtted ja meetodid" – Tartu: Akadeemiline Kooperatiiv, 1938, lk 255.

²⁰ Andrus Saareste. "Eesti õigekeelsuse päevaküsimustest. Johannes Aaviku "Eesti õigekeelsuse õpiku ja grammatika" ilmumise puhul" – Eesti keele arhiivi toimetised 9. Tartu: E.K.-Ü. "Postimehe" Kirjastus, 1937, lk 10.