Tolleaegse keelemehe, kirikuõpetaja August Wilhelm Hupeli sõnaraamatust selgub, et 18. sajandi teisel poolel oli pudulojus põhjaeestikeelne sõna, lõunaeesti peamurdes oli aga kasutusel sõna pudieläi. Selleaegne kirjapilt annab ka märku, et tollal hääldati seda sõna puduloojus, mis peegeldab sõna lojus või loojus pärinemist tüvest looma: algul tähendas see laiemalt 'loodut', hiljem kitsenes tähendus 'loomaks'.

Esimene teadaolev tekst, kus räägiti puduloojustest, oli 1739. aasta piibli vana testamendi osa. Puduloojusega tõlgiti seal heebrea sõna tson, mis tähistab karja, kus võib olla niihästi lambaid kui ka kitsi. Varasemates vana testamendi tõlgetes oli seda väikeloomakarja tähistavat sõna enamasti eestindatud sõnadega lambad või kari nagu Martin Lutheri saksa tõlkeski, kuid 1739. aasta tõlge soovis algteksti eriti täpselt edasi anda ning püüdis seetõttu leida heebrea sõnale võimalikult lähedase eesti vaste.

Arvestades tolleaegseid sõnaraamatuid, muu hulgas esmapiiblit tõlkinud ja toimetanud pastori Anton Thor Helle enda oma, tekib küll kahtlus, et eestlaste igapäevasuhtluse keeles võis sõna puduloojus tähendusväli olla hoopis laiem kui heebrea sõnal tson ning see võis tähistada igasugu veistest ja hobustest väiksemaid koduloomi ja -linde.

19. sajandi keeleuurija Ferdinand Johann Wiedemanni mahukas sõnaraamatus said pudulojuksed (selleks ajaks juba lühikese o-ga) ja puduelajad juurde veel ühe tähenduse: lisaks väikeloomadele märkisid need ka putukaid. Wiedemanni sõnastikus on ka sõna pudulane, millele ta andis samad tähendused 'väike loom' ja 'putukas'. Ongi oletatud, et sõnades putukas ja pudulojus kasutusel olev tüvi on lähtunud samast allikast, tegusõnast pudenema. Niisiis ilmneb sõna pudulojus tausta uurides nii mõndagi põnevat.