Üks tuntumaid väljendeid on ilmselt hinge tõmbama, aga selle kõrval kohtab eesti murretes mitmeid teisi hinge kosutamisega seotud ütlemisi, nt Lüganusel öeldakse: obone tõukab enge tagasi või näide Hiiumaalt: nüüd peab küll natust inge taga vedama, muidu äi jäksa änam. Võrumaal aga haaratakse hinge, nt väega pallu tüüd oll, is saa aigu hõngu haarda või lesädä veitkess, haara hõngu ehk pikuta veidikeseks, haara hinge.    

Nii tähistab murdekeeles puhkamist ka tegusõna hingama, nt paneme ihu ingama (Jämaja), läksin sinna ommiku vara, kõik olid alles ingamas (Laiuse) või obu ingab, saab ta ingand, siis ta läheb jälle (Kihelkonna). Hingata võivad ka elutud asjad, nt tuul engab, kui tuul vagasest jääb (Lüganuse), nüid soavad näpud ingata (Muhu) või ku puu engap (st on puhkeseisundis), siis piap palki lõikame (Karksi).

Huvitav on verbi hingama juures veel see, et selle sõnaga märgitakse ka puhata laskmist, nt ta ingab obust (Jämaja), kas ma tohi natuke kässi ingata (Muhu) või tule jalgu engäme (Karksi).

Eesti murretes tähistavad puhkamist, hinge tõmbamist veel sellised tegusõnad, nagu hingastama, lahvendama, löölatama, remutama.

Mis siis muud kui head hingamist!