Eelmiseks nädalalõpuks ennustati Eesti suvele omaseid tuulepuhanguid ja äikesepilvi. Vihmast ilma trotsides olid Setomaale juba neljapäeva õhtul lavad ja telgid üles seatud ja karavanid ritta aetud. Multižanriline Võnge oli seekord rännanud kolmeks päevaks Vene piiri äärde Anzelika mahetallu.

Algas kaisufestivali esimene päev ehk vaikne neljapäev, kuhu olid kohale kärutanud vihmakeepidega varustatud perekonnad põngerjatega, kes kilkasid rõõmsalt heinapallide vahel. Emmed-issid ja mina lahutasime meelt müügiputkades, sest praepannid huugasid kutsuvalt ja õllekraanide tihendid ei pidanud enam survele vastu. Lasin tuulel end kanda ja millelegi kätt ette ei pannud. Üks kavala naeratusega onu soovitas profülaktika mõttes haugata lapsepõlvehõngulist tursamaksa-ahvena burgerit ja teravmeelsed daamid kuumsuitsu telgist meelitasid mu püramiidskeemi.

Maalapi kõrgeimal mäenukil võttis üksteise järel sissevoorivaid muusikasõpru vastu sametiselt malbe kõriga Shira, veidi madalama künka otsas paukus läbi lillede kurjadele pilvedele vastu Orelipoiss. Juba esimestel tundidel said häälepaelad sooja sisse ja kontsertmeister Jaan Pehk ristis külalised Võnke kammerkooriks.

Haanja kõrgustiku natuur soodustas laialipillutud pop-up-lavasid. Nii hõljus üksikult metsaserval ambientsel tuuleharjal Pološywa. Festivaliala keskmes orusängis, mille moodustasid tiik ja miniatuurne saarestik, esitas eurosaunde Sissi, kes ei oleks võib-olla üldse jõudnud oma etteastet teha, kui ma ei oleks talle lamatsi täitmiseks Makita elektripumpa laenanud. Kahjuks ei jätnud pop-up- lavad ruumi lisalugudeks, sest tehnika tuli millegipärast kiiremas korras juba järgmisesse lokatsiooni transportida.

Sügavamaid ahhetusi kutsus esile Grammy-võitja Cedric Hanriot' eestvedamisel Setomaale kogunenud seltskond Pariisist, kelle telepaatial baseeruv sümbioos oli purustamatu. Jazz'i-virtuoosid viskasid muusikakeeles intelligentset nalja ja lõviosa live'ist vapustasid nad võnkujaid võimsate soolodega. Trummar Antonin Violot peksis maniakaalselt kõiki trummiosi filigraanse täpsusega nii kandvalt, et tema soolo pikkusele suutis konkurentsi pakkuda vaid teisel päeval esinenud iiri folgi sugemetega The Crosslegsi trummar Karl Valkna, kes pani oma eksprompt improga nii kaasaelajad kui ka teised bändiliikmed mõnusalt muigama.

Vaikse neljapäeva lõpetasid rahvamehed Tšellopoisid, kes laveerisid popi, eestluse ja metal'i laiustel. Teiste hittide kõrval kõlasid Valter Ojakääru "Oma laulu ei leia ma üles", filmi "Täht on sündinud" tunnuslugu "Shallow" ja Metallica "Enter Sandman". Naljaviluks olid poisid isegi Mulgi kuued selga ajanud – ei tea, mis kana neil setudega küll kitkuda oli.

Looduslikud liinid

Hommikuid alustasid tragimad elujaatava päikesetervitusega: joogamatil sai nii idamaiselt urvitada kui niisama kõhtu soojendada. Laupäeva hommikul viis lisaprogramm värske õhu entusiastid Luhamaa nulga matkale. Läti kultuuri huvilised käisid omal käel tiiru piiriäärsetes butiikides, et telklasse odavamat kärakat varuda ning pesemise asemel sai tee peal lõunanaabrite valdustele ümberkaudsetes veekogudes varbaid leotada. Metsaaluse tervise eest hoolitsesid imekspandavalt vaoshoitud kemmergud ja Ringo pakendipäästebrigaad. Paraku võis kohata ka tuhmimaid külastajaid, kes erkkollastesse pakenditagastuskastidesse tavaläga sokutasid.

Viljandi folgi eelpeo tõid Setomaale humoristide duo Puuluup ja psühhedeelne katrään Oopus. Hiiu kanneldajad Ramo Teder ja Marko Veisson õpetasid rahvale jalalt jalale tammumist, mida kombekamalt võib kutsuda Vormsi labajalaks. Mullast künnimaad, mis püüdis kangesti meenutada ilmselt hoopis muruplatsi, tallati seejärel luupivates modernfolgi kriginates nii et tolmas.

Opioidi-paraadile lisas silmailu anatoomikumi rändeksponaat Raho Aadla, kes keerutas pöörded nii kõrgele, et koreograafiat hakkas üllatuslikult vedama ühtäkki hoopis Oopuse vokalist Mari Meentalo. Eesti rahva pärimus rammusas elektroonika kastmes pani suu vett jooksma ja kuskil sügaval südames peitev janune rahvuslane tahtis ennast vägisi varuosadeks tantsida.

Selgroog

Nüüd fookus lemmikmimmudele, sest nende eksistents lausa karjub tähelepanu järele. Autotune'i ja röstimise kuninganna Florian Wahli iga sõna oli sarkastiline ja ühiskondliku kriitikaga laetud. Amüsantne muusik soovitas vampiiridel hakata veganiks ja juua hoopis veini. Selgus, et tal on lapsepõlvetrauma, sest sai jõuludeks vennaga kahepeale ainult ühe mersu. Tagatipuks lubas ta saata äsja vahuveiniga ülevalatud publiku Võnke kulul Pariisi ja suudles laval kirglikult oma õega.

Sel kevadel osales teatraalne skandalist muusiku ja etendajana Kanuti Gildi saalis Liisa Saaremäeli lavastuses "Scream Box" ja 2021. aastal Elina Masingu lavastuses "Fairy tale arch". Ümberkehastumise kukeaabitsa ja aasta alternatiivalbumi "Katarsis garanteeritud" autoril ei olnud muidugi eriti raske Võnkel silma paista, seda enam, et keegi keeras tema live'i ajal heli kõrvulukustavalt kärinasse.

Värskendavate vihmapiiskade ja loojuva päikese kooslusega sulatas südameid minu teine protežee Haldi. Ta on olemuselt täpselt nagu see sama vikerkaar, mille ilmastik taevavõlvile maalis, kui tema ja ansambel Flamingo tuletasid varem olnutele meelde ja tutvustasid noorematele 60- ja 70-ndate tuhmumatuid pärle. Muuhulgas kõlasid palad ajastu vallutanud daamidelt nagu Els Himma ja Marju, Elle, Reet, Lagle, kes moodustasid vokaalansambli MERL. Lisaks lühkarites Flamingo poistele saatis Haldi esitust talle eriomane haldjalik mitmehäälne taustavokaal.

Haldi sära nägin esimest korda tegelikult juba 2010. aastal Ugala lavastuses "Karlsson katuselt" ja sealt on ta liikunud vaid kõrgematesse helistikesse. Tema lugu "Raba" saatis 2019. aastal tantsupeol võimlemisrühmi, ta on lava jaganud Eurovisiooni-võitja Salvador Sobraliga, tuuritanud Vaiko Eplikuga ja just hiljaaegu avaldas ta Marju Kuudile pühendatud kogumiku, millele andsid oma hääle kümmekond Eesti muusikut, nende seas Maris Pihlap, Eik ja Lonitseera.

Võnge lajatas seekord kahe tuntud eksootilise peaesinejaga. Esimese trumbina käidi välja sensuaalsuse ja triphopi kokteil Sevdaliza, kelle uncanny'lik audiovisuaalne keel äratas Kagu-Eesti ürgorgudes pesitsevad mütoloogilised olendid. Iraani-Hollandi päritolu kärgtalent mängis südametega nagu defibrillaator ja tema masinlikud koreograafiad lõid Võrumaa idülliliste orgude rüpes kaasahaarava dissonantsi.

Kui enamik välismaalt saabunud artiste ei olnud varem nii kaugele Ida-Euroopasse veel ära eksinud, siis Sevdaliza on Eestiga juba sinasõber. 2020. aastal ilmus tal koostöös videokunstnik Anna Himmaga muusikavideo loole "Rhode", milles võib muuhulgas ära tunda Vene teatri ukseesise. Siiski tundus, et pealesurutud intiimsus publikuga, mille põhjustas suhteliselt madal lavakonstruktsioon, tekitas äsja Primaveral ülesastunud artistile kohati ebamugavust.

Teise kaardina avati prantsuse megastaar Kid Francescoli, kes muidu tasaseid ja suigutavaid meloodiaid sünteesib, kuid üllatas nüüd hilisõhtusel live-esitlusel jõudsate klubibiitidega. Ometi realiseerus kauaoodatud kliimaks alles tolle trendika "Moon (And It Went Like)" loo ajal, mille saatel mõni aeg tagasi Tiktokis edulugusid presenteeriti.

Positivus

Festival ei kõla tavaliselt eriti lastesõbraliku terminina ja seda eriti möödunud nädalavahetusel Pärnu rannas toimunu valguses. Võnge tõestas vastupidist: lapsed said kommiraha alles jätta ja olenevalt eluaastatest, kas täiesti tasuta või poolmuidu festivalist osa võtta. Mudilastele oli komponeeritud eriprogramm põngerjaalal, kus avati muuhulgas mudaköök. Köögi uks oli minu õnneks valla ka lapsemeelsetele – üheskoos valmisid mudapallid ja grandioossed mudakoogid. Laste kohalolu ja läbimõeldud korraldust reflekteeriv heas mõttes toretsev olustik pakkusid turvatunnet, mis soodustas nii iseenda usaldamist looduse kätesse kui ka tehnoloogiavidinate telklasse jätmist.

Rändav kultuurifestival Võnge on õdusa ajaveetmise vahendaja suvise kodumaa floora ja fauna keskel. Õrnalt õõtsuv ja kohati unelev käekiri ei jää samas žanrite poolest üksluiseks, vaid mängib julgelt pehmuse variatsioonidega. Sekka satub ka süngemaid biidimustreid ja seetõttu pakuvad võnked rahuldust väga erinäolistele seltskondadele, kes saavad festivali diapasooni nautida nii vertikaalis kui horisontaalis kaasa lauldes.