Arvustus. Wolfredt on maailmaklassi raskemuusika otse koduaiast
Album
Wolfredt "IIII"
8/10
Kitsavõitu koduturult piiride taha pääsemine näikse olema Eesti muusikuile viimase kolme kümnendi pühaks ja enamasti kättesaamatuks graaliks. Seda enam on patt jätta tähelepanuta neid, kes on vaikselt-vaikselt oma niši rahvusvahelises muusikameedias vaat et rohkemgi kiidusõnu ja tähelepanu pälvinud kui kodumaal. Üheks selliseks võib pidada instrumentaalse raskemuusika nelikut Wolfredt.
Žanriliselt pole Wolfredti paigutada sugugi nii lihtne kui esmapilgul või -kuulmisel tunduda võib. Kärisevate kitarrikäikude ja mürtsuva trummi pealt võiks esmalt nimetada post-metal'iks, aga ilmselt peletaks selline kitsendus eemale hulga potentsiaalseid kuulajaid, kes võiks bändi muusikast nii mõnegi põneva sopi avastada. Pigem katab loomingut veelgi umbmäärasem katustermin post-rock. Kuigi seegi võrdlus pole kuigi täpne, on Wolfredtil rohkem ühist Islandi kultusansambliga Sigur Rós kui enamiku esmajoones meenuvate metal-bändidega – nende muusika ei panusta niivõrd konkreetsetele riffidele või selgele meloodiale, vaid meeleolu ja atmosfääri loomisele.
Saanud 2013. aastal alguse varem Pia Frausis ja Jan Helsingus musitseerinud Margus Voolpriidu sooloprojektina, on Wolfredtist võrsunud sedavõrd massiivsete helimaastike looja, et need ei mahu enam tingimata isegi ühe loo piiresse. Bändi eelmist üllitist, kahe sooloalbumi järel täiemahulise koosseisuga salvestatud 2020. aasta albumit "Tides" võibki pidada kontseptuaalseks tervikuks, mis toimib ennekõike ühe soojaga otsast lõpuni läbi kuulamiseks mõeldud retkena tõusu ja mõõna vahel, rusuvast ja ängistavast raskusest helge ja selge vabanemiseni.
"IIII" ei oma küll sarnast läbivat kontseptsiooni, ent toimib siiski sarnaselt täpselt läbikomponeeritud tervikuna. Bänd ise on kirjeldanud tumedama jätkuna, mida toetab ka vastavalt tumedates toonides pildiline pool – Wolfredt hiilgab üldse oma kaunilt puhaste plaadikujundustega –, kuid pigem tahaks kirjeldada mitmekihilise, isegi avarana.
"The Seer" avab plaadi vaikselt sisse juhataval ja kutsuval, häälestaval ja aegamööda helisid kokku laadival moel. Vaoshoitud raevukust väljendatakse mõõdetult, ootamatu sööst saabub alles lõpus. "Under she Spell" jätkab pingestatult, kuid meloodiliselt. Stoner-mõjudest kulgetakse suisa kõrbe-rock'i radadele. Taaskord kulgemine, küdemine, plahvatus, vaibumine. Wolfredti muusika näibki kulgevat mingi yin'i ja yang'i vahelise pooluste kohtumise vahealal, õrna ja karmi pidevas vastand- ning koosmõjus.
Tühja pillide taga ei raiuta, märksõnadeks on kontroll ja kannatlikkus. Täpselt paika seatud detailid, mille kaudu avaneb uutes huvitavates suundades ka Wolfredti muusikaline palett – üksik vokaal siin, röögatus seal, ootamatu tempokiirendus kolmandas kohas, trompet plaati võidukalt päikeseloojangusse saatval lõpulool "The Original Android".
Justkui kollaažiks albumi motiividest võib pidada üheksaminutilist "Terra Nulliust", mille vahelduvate motiivides kõlavad nii eksinud ärevus kui ka tühjusest avastatud vabadus. Kangastub lõputu eikellegimaa ja album muutub ühtäkki süngeks vesterniks, apokalüptiliseks ulmemaastikuks.
Ükski lugu ei kasuta aga kuulaja külalislahkust kurjasti ega jää pikemaks kui täpselt paras näib. Bändi ulatust ilmestab tõik, et monoliidile järgneb minimalism, lohutult murduv "Oh Brother". Lainetus on eelmiselt albumilt siiagi jõudnud, kergusele järgneb alati raskus, pingele vabanemine.
Ei teagi, kas Wolfredt neljandal albumil midagi rabavalt uut- või teistmoodi teeb kui varem. Lühikese, ent üha muljetavaldavama diskograafia tugevaimaks plaadiks tahaks tituleerida küll. Nelik ei olegi ju teab mis kaua koos mänginud, aga kõlab nagu võiks olla seda teinud juba aastakümneid – nii sujuvaks ja enesekindlaks on Voolpriidu, Pertti Johansoni, Andres Soosaare ja Kallervo Karu kooskõla muutunud. Kontrollida võib live'is, kus bänd ei kaota grammigi oma kaalust, vaid on vastupidi arenenud uue muusika toel veelgi võimsamaks koosluseks, täitsa maailmatasemele välja.
Toimetaja: Karmen Rebane