Tõnis Rätsep meenutas, et kui Juhan Viidingul tekkis tajumine, et mõnd teatrietendust või etteastet on tehtud raha pärast, kaotas ta huvi selle vastu. "Üldiselt see ilmneb kaunis ruttu, kas millelgi on tõesti taga, kas see tegevus on kantud tõetundest ja armastusest või on elatist vaja teenida," mainis ta ja lisas, et oma esinemistega suutsid nad üldjuhul ikkagi leida tasakaalu. "Me ei soovinud, et vastuvõtjatele jääks mälestus, et küll nad küsisid ikkagi kõrget honorari."

"Juhani rollisooritus oli alati ülimalt musikaalne ning just nii, nagu näitekirjanik või dramaturg oli selle muusika näidendisse sisse kirjutanud, luges Juhan selle ka välja," rõhutas ta ja lisas, et ta tegi seda nii, et saalis istuja ei pidanud pingutama. "Aga väliselt võis juhtuda küll, et ta ei täitnud neid nõudeid, mida karakteriloomelt oodati," nentis Rätsep, rõhutades, et Juhan Viiding tajus samas väga täpselt seda, kuidas vähem on rohkem. "Kõne kõige tähtsam osa edastub pausi ajal."

"Oli perioode, kus luulekirjutamine käis tal ükskõik mis loengu, vaheaja või kohvitunni ajal, jälle paber välja ja kirjutab, aga siis saabus aeg, kus enam sellist viljakust ei olnud," ütles Rätsep ja lisas, et kui ta pani kokku luulekogusid, siis ta laotas kõik oma luuletused põrandale laiali ja kutsus ka teinekord mind vaatama, et mis järjekorras need saavad raamatuks. "Ta ei komponeerinud mitte ainult oma luulet läbi, vaid ka tema luulekogud on tervikuna komponeeritud, minu arust teised poeedid pole seda suutnud niiviisi läbi viia."

Rätsepa arvates on Viiding luuletajana väga elav, veiklev, ootamatu ning täis üllatusi ja sügavat huumorimeelt. "Ma võin teda aina nautida ja imetleda."