Peterson kinnitas, et Viidingu luule oli teatraalne, pannes etenduse mängima. "Neis oli mänguline energia sees, mis pani tegutsema."

"See, et ta mängis läbi iseenda, tähendas tegelikult seda, et ta suhestus ja mõtestas iga lavaloleku sekundi," kommenteeris Peterson Viidingut näitlejana. "See oli väga puhastatud, väga selgepiiriline mäng," viitas lavastaja sellele, et Viiding otsis näideldes teatud minimalistlikkust. "Ta oli võimeline laval ka improviseerima, ehkki tal oli kõik, mis ta laval tegi, väga hästi läbi mõeldud," lisas ta.

Lavastaja sõnul tegi Viiding oma elu jooksul mitmeid meeldejäävaid rolle, nende seas ka Tusenbachi mängimine "Kolmes ões". "Ma vaatasin seda etendust vist viis-kuus korda."

"Ma mäletan tema "Hamletist" kahjuks väga vähe," tunnistas lavastaja, sõnades, et kindlasti sobis Hamleti roll Viidingule, kuid võib-olla ei lasknud toonase lavastuse ülesehitus tal selles rollis särada. Ta lisas, et Viidingule oli omane otsida elus õilsat ja väärikat teed ning seetõttu haakus tema olek Hamletiga hästi.

"Tema esimene armastus oli ikkagi poeesia, teater ja elav suhtlemine," mõtiskles Peterson, miks Viiding filmides väga palju ei näidelnud. Ta pakkus, et ekraanide maailm oli Viidingule pigem võõras, kuigi ta aeg-ajalt meelelahutussaadetes siiski üles astus.

"Ta oli nagu Draamateatri südametunnistus," sõnas Peterson. "Ta tuli kohale, ta oli, ta vaatas, ja juba läbi selle inimesed korrigeerisid end või tõmbusid tagasi või läksid närvi."

Peterson ei arva, et tõsine kunst oleks meelelahutuse vastand. "Me anname meelelahutuse vormis edasi sügavat sisu," rääkis ta teatrist. "Inimene tuleb teatrisse meelt lahutama, aga ta läheb teatrist ära teisena."